Naisi peab kuulama ja ma olen jube hea kuulaja. Maailma kõige parem. Hiljuti oli mul eksnaiskaga üks igati hariv, teineteisest lugupidav ja sügav süvavestlus, mille lühidalt teieni toon. Seisime ta maja ees kui ta korraga käega kahe kuju poole osutas, kes tänaval meie poole liikusid:

"Näe, laps jõuab ka kohe siia"

"Kuskohas?"

"Näe tulevad sealt."

"Meil on laps või? Sääl on poiss ja tüdruk, kumb see meie oma?"

"Halloo! Poiss muidugi!"

"Aaa, näen-näen. Ta on naise endale ostnud. Tubli poiss!"

"Muidugi on ta meil tubli!"

"See pikk on ikka meite oma? See ju puhta küürakas. Küüru ma nüüd küll ei mäleta."

"Ohmu, see on seljakott!"

"Aaa, küür oleks ikka parem olnud. Ei sellist naine maha jätaks - seksida ju hea, vajuta vaid otsaette ja annab alt üles nii, et hoia ja keela."

"Sinuga on täiesti mõttetu rääkida! Ainult mingit jama ajad!"

"Kuidas mõttetu? Minu arust väga sisukas ja hariv vestlus oli ju - sain veel vanuigi teada, et mul on sinuga ka laps! Saaks nüüd veel nime ka teada."