08 veebruar 2024

Pompei

Nüüd me jälle mere ääres. Kohe nii kalda peal, et lained löövad pea vastu akent. Liikusime ühe jutiga ligi viissada kilti lõunasse. Vahelduseks kohapeal passimisele istus kiirteel kimamine tänasesse päeva nagu valatult ja masin nurrus pärast remonti nagu kiisupoeg kamina ees. 

Ilm oli ka sant. Väga tuuline, vihmane ja pilvede vahel tiirutades langes temperatuur lausa 8 kraadini. Varahommikul seevastu näitasid nii auto kui mobla vastavalt 17 ja 19 kraadi. Ei see saanud tõsi olla, sest ronisin ilma püksata kohe uudistama ja sedamoodi soe see ilm nüüd kohe kindlasti ei tundunud.

Hakkab vähehaaval siiber saama nii mägedest, ajaloost kui kultuurist. Lamemaalasele liiga palju korraga kätte antud.
  • Päev 1 - hiidvanad varemed, oma paartuhat aastat tagasi pandi püsti. Issver kui äge.
  • Päev 2 - hiidvana koobas, oma 10 tuhat aastat vanad joonistused seintel. Issver kui lahe.
  • Päev 3 – etruskide muistne kaljusse uuristatud elupaik. Terve linn lausa. Issver kui huvitav.
  • Päev 15 – ärge öelge, et jälle varemed! Miks te neid ära ei korista? Takistavad ju liiklemist! Mis kultuur ja ajalugu? Korralagedus, laiskus ja kasumiahnus ma ütleksin – igale kuradi kivile on aed ümber pandud ja siis kasseerivad ilmarahvalt kallist piletiraha! Üleüldse on itaallased kõige laisem rahvas maamuna peal, sest nad pole suutnud isegi 2000 aastaga neid varemeid kokku lükata ja ära koristada. See pole enam üldse äge!
Pompeis läks asi veel hullemaks. Seal oli lausa peenis üleelusuuruselt tänavakivile tahutud. Mäletan ähmaselt, et toona olevat see üsna levinud olnud ja näidanud, et majas elab jõukas ja viljakas tüüp. Eestis on neid kujutusi pea iga nurga taga ja selle loogika kohaselt peaksid meil siis ka kõik kohad miljunääre täis olema. Hea teada, et Maarjamaal on jõukaid ja viljakaid tüüpe seega tuhat korda rohkem.

Amfiteater. Ronisin rõõmsal meelel kohe areenile ja kisasin täiest kõrist:

“Ohohohoo, siin Kalevite kange poega tuli rammu katsuma. Kesse tahaks mõõtu võtta?"

Ohh sa jeerum, kus nüüd läks paanika lahti ning kõik see mees ja naine lidusid kiljudes väljapääsude poole. Seejärel tulid juba peenemad poisid relvad vööl. Karabinieerid. Need on midagi MUPO, politsei, sõjaväe ja Elisabeth Jõhvi vahepealset. Nood tüübid olid turistidest veel aremad ja tõmbasid leelet ainuüksi selle peale kui jõudsin hüüda vaid “ohohoo.” Polnud seal kellegagi köit sikutada või käesurumist teha, ajaloolise tõe välja selgitamiset rääkimata.

Läksin pettunult ristorantesse. Eestis oli kunagi taolise koha nimi söökla, aga ristorante kõlab paremini küll. See on tõsi. Ja seisab seal üks nooruke neidis kriminaalselt avara dekolteega. Miks kriminaalse, tahate kindlasti teada? Aga sellepärast, et kõikide kirjutatud ja kirjutamata sääduste järgi liigitub selline riietumisstiil liputamise alla.

No ja teeb see liputaja siis suu lahti ja vulistab miskit soravas itaalia keeles. Meenutas nagu oja vulisemist see jutuke küll, aga mida ta öelda tahtis? Pakun, et järgmist:

“Ooo sa meestest kõige ilusaim, tillikandjatest kõige kõige julgeim ja vägevaim - võta mind kohe siinsamas kassa-aparaadi ees põrandal!”

See võis muidugi tähendada ka seda, et ära passi mu rindu, maksa kohvi eest ja tõmba uttu kahvanägu. Erilist vahet pole, sest põhimõtteliselt teeb see ju peaaegu sama välja. Naised on ju tuntud keerutajad ja mõistujutu puhujad.

Kokkuvõte - ärge tulge! Jube koht! Igal pool ainult varemed ja koopad ning pole üldse ime kui ninali kukute ja kondid murrate. Kohalikud inimesed on ka muldvanad, et mitte öelda iidsed. Tegin paarile naiskale radiosüsinikmeetodil vanuse määramist kah, sest vajalik aparuur on kenakesti kaasas. Ja ärge märkide – üks sündis 2100 ja teine lausa 3400 aastat tagasi. No mida sellistega rääkida? Ajaloost ja kultuurist kohe kindlasti mitte!