50 päeva ja 10500 kilomeetrit

50 päeva ja pea 10500 kilomeetrit hiljem oleme jõudnud Itaalia tippu ühe vana kindluse lähistele. Riigi see külg, mis piirneb Joonia merega sai otsa ning nüüd vaatame juba tõtt Vahemerega. Umbes niimoodi saan ma aru, kuigi pead pakule panna ei julge.

Edasine tee viib Ateena poole läbi iidsete Sparta ja Mükenee. Siis peaks juba paremat kätt Egeuse meri saatjaks olema. Vahet pole milline meri, sest need kõik on siin seda karva sinised nagu mulle meeldib.

Täna näeme ka seda va ehedat Kreeka tormi lausa esireast. Soe tuul ajab merd aga maa poole ja esmalt vaatasin, et tee sai otsa ning jõgi ees, millest pelgasin läbi sõita. Jää veel kinni, sest see pole mingi maastur, millega offroadi tegema hakata. Lähemal uurimisel sai siiski selgeks, et läbivajumist ohtu pole ning tänane ööbiskoht on rohkem kui superluks meie vajadusi ja harjumusi arvestades.

Nõps, vana merekaru tormi ei pelga ja tundus, et ta lausa nautis seda möllu, kuigi tuul tahtis kõrvad peast kiskuda. Oma pool tundi oli väljas, aga siis tuli enesel tukk peale ja kamandasin ta tuppa. Lasingi silma looja ja magasin lausa neli tundi jutti. Nüüd vaevan pead, mida edasi teha - und ju põle! Küll ma välja mõtlen, kuigi siin väikelinnas pole isegi vähimatki ööelu, millega tutvuma minna. Ega ma vana peer tegelikult viitsikski enam.

Eile mööda rannikut kimades jäi kodukootud Eiffeli torn silma. Läksin aga välja kaema ja täitsa kenake tundus. Siis trehvasin ka ühe konnaga, kes ehmunult päris ega ma prantslasi näinud pole? Ruts ja Nöps kinnitasid konnale, et kogu nende suguvõsa on Loomapäästegrupi kaitse all ja toidulauale sattumist pole vaja karta. Ohh sa raks, kus nüüd läks rõõmus krooksumine lahti.

Umbes sama palju päevi ja kilomeetreid on veel ees. Kogutud rahakesest on üle poole tänu Itaalias toimunud remondile lännu, aga laias laastus peaksime hakkama saama. Äkki veidi varem tuleme tagasi, sest juurde laenama küll ei hakka. Mul on küll kolme semuga kokku lepitud, et laenavad kui jänni peaksime jääma, aga see peab ikka tõsine häda olema kui seda kasutama peaksin. Üsna vaese mehe tripp, aga õnneks pole meil ka suuri nõudmisi.

Ai pekki, seda poleks vast vaja kuulutada olnudki, sest nii ju kõik arvaksid, et olen sigarikas kutt. Mõned teised enne õiget aega vanaks ja koledaks jäänud ühingust tüliga lahkunud tädisid see muidugi ei huvitaks. Nad küll "unustasid" ühingule annetatud tarvikud tagastada ja neile on teisigi pretensoone, aga ometigi külvavad nad iga postituse ja artikli all kahtlusi nagu reisiksime justkui annetatud rahade eest.

Mida ma oskan öelda? Aus ja tulihingeline loomasõber peaks pöörduma politseisse kui tal säärane kindel teadmine on, mitte kirjutama kõikjale soppa, mille ainus eesmärk on halvata Loomapäästegrupi tööd. Aus ja tulihingeline loomasõber ei vaataks ühingus olles pikki aastaid vaikides taolist valskust pealt ega saaks sellest osa vaid reageeriks kohe, mitte ei hakka turueide kombel nutulaulu esitama alles pärast lahkumist või mida teie arvate?

Muide, nad kõik lubasid selle ühingu suure vihaga ka maamuna pealt minema pühkida kuid siiani püsime vaatamata nende ponnistustele. Pole esimene kord selliste mädasuudega kokku puutuda, aga organisatsioon on juba nii vägev küll, et saab ka ilma minuta taolistega hakkama. See on raud-polt-kindel!