19. september 2017

„Loomakaitsjad jätsid vigastatud kähriku piinarikkalt surema!“

Madis Sinimetsa nimeline härrasmees sõitis eile hommikul Tallinnast Tartusse ja märkas Paidesse suunduva ristmiku kandis kiirteede vahelisel alal imelikult liikuvat kährikut.

„Ai-ai-ai! Vaene loom on autolt pihta saanud! Pole ka ime, sest üle laia maantee annab ikka sada kümme kilti tunnis kihutavate masinate vahelt tervelt ja elusalt läbi saada!“, oli mehe esimene mõte.

Madisel on süda õiges kohas ja ta käitus nii nagu absoluutne enamus meist ei tee – ta pidas auto kinni ja läks vigastatud looma üle vaatama. Kiire pilk tegi asja selgeks – üks käppadest oli tõesti viga saanud. Madis helistas kuhu vaja ja juba nelja minuti pärast saabusidki päästjad, kes toimetasid kähriku teepervele suure reklaamtahvli alla.

„Kas te abi ei annagi ja lähete lihtsalt minema?“, päris Madis nördinult.


„Me teatame loomakaitsjatele ja neil on kohustus edasi tegeleda, sest saavad ju annetusi!“


Olgu repliigi korras mainitud, et ilmselt oli see päästjate päälik, kes vabatahtlikele kodanikele kohustusi jagas, tõenäoliselt täis, tugeva narkolaksu all või lausloll, sest nii rumalat juttu pole ma ammu kuulnud. Aga see selleks ja läheme selle kährikulooga edasi.

Veendunud, et kährik ikka abi saab, tõttas Madis Tartu poole, sest oli nagunii juba hiljaks jäämas. Empaatiavõimelised inimesed on aga veidi imelikud ja see käib ka Madise kohta, sest mehe hing lihtsalt ei saanud asu – kas kährikut aidati või mitte? Nii ta loomakaitse liidu numbrile 53 230 230 helistaski. Kui ma ise vastu võtta ei saa, siis suunduvad kõned Kristi Metsale. Nii ka seekord.

„Kuidas saame abiks olla?“

„Kas te saite teate ja andsite abi Paide kandis auto alla jäänud kährikule?“

„Meile pole keegi kährikust teatanud.“

„Mis mõttes? Kas nii Eestis asjad käivadki, et info üldse ei liigu?“

„Paraku küll. Loomakaitse ongi paljuski vabatahtlik tegevus ja lisaks aetakse erinevad organisatsioonid peaaegu alati segi. Nii ei saagi tavalised inimesed sotti ja kõik liigituvad ühise umbmäärase nimetaja "LOOMAKAITSJAD" alla.“

„Mida ma siis edasi teen?“

„Vaadake see koht üle ja veenduge, kas vigastatud loom on alles või mitte. Võimalusel võtke kaasa pappkarp ja kui ta seal on, siis kas te saaksite ta Tallinnasse kliinikusse toimetada?“

„Ikka saan, ma ostan kohe igaks juhuks hakkliha ka – äkki ta ongi seal päev läbi nälgas olnud.“


Seejärel helistas Kristi juba mulle:

„Kas sa Paide kährikust tead midagi?“

„Ei tea, pole kuulnudki.“

„Ühesõnaga Paide lähistel jäi üks alla ja mingi loomakaitseorganisatsioon oli lubanud tegeleda. Ma ei tea kes? Kas meil raha tema raviks on?“

„Ei mina seda konto seisu tea, aga küsi raamatupidajalt üle ja kui on raha, siis ravime ja kui pole, siis mitte. Lihtne!“

„Kui pole, siis kogume ta jaoks annetusi või?“

„Täiesti mõttetu! Metsloomade jaoks ei annetata. Lisaks tuleb keskkonnamet oma võõrliigi-jutuga ja lõpuks tuleb meil enestel ta kõri läbi lõigata. Mina seda küll tegema ei hakka!“


Selleks ajaks oli Madis Sinimets kähriku juurde jõudnud ja tõtt-öelda oli mees tige nagu kurat:

„Kährik ongi siin! Kurat küll! Ta on läbimärg ja külmunud! Mis inimesed siin Eestis küll elavad? Loomakaitse my ass!“

„Midagi pole teha ja see ongi reaalne Eesti riigi võimekus metsloomade abistamisel.“

„Ma olen küll kuri ja lausa hämmingus, et asju nii aetakse ja loomad surema jäetakse.“

„Aga võtke ta kaasa ja toimetage siis arstile. Ma ajan kohe kõik korda ja ütlen, millisesse kliinikusse viia.“


Kristi helistas jälle mulle:

„Täitsa pekkis! Vaene loom oligi seal vaevlemas. Mees on närvis ja väga pettunud! Kes talle küll lubas järele minna?"

„Kes seda teab? Pole ju mingit organiseeritust, süsteemi ega vastutust.“

„Kuhu ta viia?“

„Kui ta jõuab enne sulgemist, siis viigu Kopli kliinikusse. Või Tatarisse. Kui mitte, siis Loomade Kiirabi Kliinikusse.“

„Ja edasi?“

„Kui on kondid terved, siis laseme toibuda paar-kolm päeva, haavad puhtaks, valuvaigistid ja rohud peale, seejärel vaktsiinid ja kärntõve vastane preparaat naha vahele ja metsa tagasi. Nii palju meil vast ikka raha on ja kui polegi, siis veame välja.“

„Aga kui on luumurd?“

„Siis on „minek“. Ega siin muud nõu pole, sest opp ise läheb juba tuhande kanti maksma ja sellele lisandub pikk-pikk taastumine inimese juures ning see on metsloomale väga stressi tekitav. Seega jääb ära ja vilets saatus lihtsalt sel loomakesel.“

„Ja nii ongi või?“

„Täpselt nii ongi! Nii kaua kui Jeesus Kristus või Bill Gates meile vabatahtlikeks ei tule, ei saa me taolisi kundesid isegi parema tahtmise juures aidata! Aga helista Koplisse ära ja lepi kokku, et nad oleks valmis ning Madise hing jääks rahule ja loom saaks siva abi.“


Kopli Kliinik polnud aga üldse vaimustuses kui kährikust kuulsid:

„Me ju ütlesime juba hommiku teile, et meil on väga kiire päev ja ei saa selle kährikuga tegeleda!“

„Meile pole te midagi öelnud! Kellega te rääkisite?“

„Katrin tõi hommikul siili ja rääkis auto alla jäänud kährikust. Talle ütlesimegi. Paide Virge pidi sellega tegelema.“

„Aaa, aga nad lõid liidust lahku ja lõid omaette Eesti Metslooma Ühingu. Oli see ikka seesama kährik või mõni teine?“

„Kes seda teab, aga kuna ta on Paide lähistelt, siis küllap on tegu sama loomaga. Suhelge omavahel ise ja klattige see segadus ära, aga täna me küll aidata ei saa!“


Jama kui palju ühe lihtsa asjaga ja Madis viis kähriku Loomade Kiirabi Kliinikusse, kus tuvastati vaesekesel lahtine tagumise käpa luumurd. Eutanaasiaga me veel ei kiirustanud ja otsustame hommikul kui „kontide kokku lappimise meister“ Valdeko Paavel ta isiklikult üle vaatab. Head lõppu ma siiski sellele loole ei ennusta, aga vähemalt ei pea vaene metsasukas halvemal juhul kuni paar nädalat piinarikkalt oma surma ootama. Loomakaitse seegi, kui ta valust, hirmust ja kannatustest vabastame ....

Milline loomakaitse organisatsioon täiega läbi vajus ja kähriku piinarikkalt surema jättis, pole seega tõsikindlalt teada. Tegelikult ei oma see ka mingit tähtsust, sest vabatahtlikkusel põhineval tegevusel ei saagi olla mingit reageerimiskiirust või –valmidust. Nii tulebki inimestele otse öelda ja seda olen ma ka loomakaitse liidu nimel korduvalt teinud. Saate ju ise ka aru, et ükski vabatahtlik ei saa oma põhitöökohalt lihtsalt kähriku päästmise ettekäändel tundideks minema jalutada. Samuti ei pea ükski loomadest hooliv inimene oma pereasju unarusse jätma. Eks ole?

„Mida siis teha ja kuidas käituda, kui märkan haiget looma või lindu?“, küsib empaatiavõimeline kodanik. „Ise te ju pidevalt korrutate, et märgake ja aidake!“

Tõsi ta on ja loomakaitse liit on seda loosungit "Märka ja aita!" juba mitu aastat nämmutanud. Ometigi ärge eeldage, et abi kohe tuleb. Vanasti ma jooksin ise ja vähemalt Põhja-Eestis sain ka hakkama, aga tänaseks on püssirohi otsas. Seega on loosung „anna teada ja küll Valner tuleb ning kõik loomad arstile viib“ lootusetult aegunud.

Seetõttu olemegi proovinud ajada praegu vabatahtlike ringi võimalikult suureks, sest loodetavasti kellegil on ikka vaba päev ja saab hädalisele loomale appi tõtata. Lisaks me eeldame, et ka kodanik ise midagi ära teeb ja antud juhul saab ja peab Madise käitumist igati eeskujuks tooma. Ainult nii on võimalik kõige operatiivsemalt aidata!

Kui ka Sina tahad meie „loomapääste meeskonnaga“ liituda, siis anna endast teada info@loomakaitse.eu või helista nõuandetelefonil 53 230 230. Täna kuulub sellesse gängi juba 54 vabatahtlikku üle Eesti. Põhja-Eestis on reageerijaid 26, aga mujal on lood palju kehvemad. Nii, et mõelge kaasa ja lööge aga kampa!

„Aga miks riik midagi ei tee või kuidas nad metsloomi üldse abistavad?“, on järgmine igati õigustatud küsimus.

Midagi nad ju teevad ka ja näiteks toimetavad päästjad või teised riigi palgal olevad asjapulgad vigase looma meie silme alt ära. 

Paraku pole see tegevus looma huvides, vaid tegutsetakse ikka inimese heaolu nimel, sest vastik on ju piinlevat looma näha. Seetõttu nad kuskile mujale surema viiaksegi ja kõik tundub tavakodanikule korras olevat. 

On ta jeee korras, aga just nii julm on hetkeolukord ja küsimustele miks loomade kaitsmisega kõik nii pees on, peavad vastama hoopis poliitikud, sest just nende tehtud otsustest on kõik kinni.

„Raha pole, raha pole, raha pole! Muidu me aitaksime loomi küll!“, röögivad lipsustatud ülikonnad Toompealt ja valitsusest vastu nagu sead aia vahel.

Minge pekki oma lolli jutuga ja mulle tundub, et raha on meil rohkem kui küll, sest me suudame ju ühe pisikese linnu või kähriku pärast välja saata lausa neli meest koos suure kütust õgiva masinaga ehk terve päästekommando! 

Nii rikkad pole paljud riigid ja äkki oleks odavam rahastada hoopis vabatahtlikke, kes teeks seda vähemalt kümme korda odavamalt! Nii, et mõelge tarkpead ja Eesti elu korraldajad ka selle üle, kui poliitkaklemistest ja oma erakonna saba kergitamisest aega üle jääb ......

„Teised lubavad, meie teeme!“, on ühe erakonna valimisloosung. See käib ka väga hästi meie kohta:

„Meie ei luba, aga ikka teeme! Vali Eestimaa Loomakaitse Liit ja toeta just meie tegevust!“