
Praegu ongi looduses see aeg, mil kitse- ja põdraemmed oma eelmise aasta vasika minema kupatavad, et uuele pesamunale pühenduda. Eks seetõttu satuvadki hiliskevadel või varasuvel seesugused elukad rohkem ka linnadesse ja on üsna abitud. Eks võib ka aru saada, sest lapsepõlv on möödas ning enam pole emmet kõrval, kes ohtude eest manitseks ja õpetaks. Möödunud nädalavahetusel nähti Tallinnas Nõmme kandis põtru lonkimas lausa mitmel korral. Paar teadet tuli aga ka kesklinna poolt. Ise trehvasin põdramullikaga kokku nädalapäevad tagasi Pääsküla rabaraja Männiku pool otsas. Passisime veidi tõtt ja mina võitsin – põder sammus väärikalt minema. Mu koer oli muidugi lahe „nii suurt elajat“ nähes ja varjus kibekiirelt mu selja taha. Säh sulle turvameest, aga mida sa ikka kuldsest retriiverist tahad.
Kui peaksite mõne seesuguse tegelasega tulevikus kokku sattuma, siis ärge jummala pärast teda kaisutada ja kallistada üritage vaid hoidke ikka ennast ikka vähe eemale. Ka pole mõtet teda iseenese tarkusest kuhugi ajama hakata vaid andke tasa ja targu looma asukohast Keskkonnainspektsiooni inimestele (1313) või päästjatele (112) teada. Küll nemad juba edasi toimetavad. Ja autojuhid võiksid sellistel puhkudel üldse seisma jääda. Olen näinud kuidas mingid eriti kärsitud tainapead signaalitama kukuvad. See on küll kurjast, sest niigi õnnetu ja segaduses loom aetakse täitsa närvi ning siis võivad nad ka hullude tagajärgedega õnnetusi põhjustada. Autot saab linnas suhteliselt lihtsalt seisma jätta, aga rongiga on teised lood. Sellele Pääsküla põdrale jäi tema teine elukevad viimaseks ja tema mured ning rõõmud siin ilmas said sedapuhku otsa. Iseenesest kurb muidugi.