„Linnunädalale pani punkti pisike jänkupoeg“

„Kõrvu riivav kõva hädakisa tuli mändide poolt!“, kirjeldab sündmusi Tallinnas, Mustamäel elav Kristjan, kes sättis sammud sinnapoole, kust hädaline appi hüüdis. Ja mida ta nägi? Vares rapib imetillukest jänesepoega.

„Ma ei suutnud seda pealt vaadata ja läksin vahele“, sõnas hella südamega jahimees, kes loomakaitse liidule varemgi hädasolevatest metsaasukatest teada on andnud. 

Näiteks, viimati ei saanud mees kuidagi hädasolevast siilist niisama mööda minna vaid viis ta koju ja hiljem andis meile üle. Tore, et taolisi inimesi ikka leidub! Eriti hea meel on mul selle üle, et just mehed ei pelga aina enam oma õrnemat ja kaastundlikumat poolt näidata.

„Punakuubne hulkurkass soovib päriskoju!“

Kui eelmises blogiloos otsisin kodu oma peremeest leinavale Frodole, siis sedapuhku sooviksin koju aidata ka ühe vahva hulkurkassi. Ei mingit liikidel vahet tegemist ja võrdne kohtlemine eelkõige! Eks ole?

Kui Frodol oli kodu olemas, siis sellel kassikesel pole seda teps mitte olnud. Võibolla oli ka, aga kevadel võetud kiisulaps jäeti sügisel lihtsalt saatuse hoolde.

Eestis on see ju nii tavaline! Tegelikult pole antud juhul tegu mingi erandliku looga, sest rumal, südametu ja hoolimatu ühiskond suudab „toota“ üleliigseid kasse-koeri lausa tuhandete kaupa, sest steriliseerimise peale juba rahanatukest kulutama ei hakata! 

Eesti riik ei suuda aga loomahülgajaid tuvastada, sest üleüldist kiipimiskohustust pole ja tegelikult pole õiget registritki, mille abil saaks julmurid tuvastada.

„Peremehe kaotanud Frodo ootab nukralt uut kodu!“

Täna on laupäev ja enamus meist naudib puhkepäeva oma õdusates kodudes. 

Nii ka Frodo nimeline 7 aastane koer, aga pole sugugi kindel kaua tal seal olla lastakse. Frodol nimelt suri hiljuti peremees ja nüüd ta siis ootabki kurvalt ja segaduses oma saatust.

Õnneks kutsa täitsa unarusse pole siiski jäetud ja päevas paar korda käib talle süüa panemas ning jalutamas peremehe õde. Toosama naisterahvas mulle helistaski:

„Mu vend on surnud ja nüüd on vaja koerale uus kodu leida!“

"Muugal ründasid kaks koera inimest! Peremehel oli ükskõik!"

Lollidest ja vastustustundetustest koeraomanikest oleme vast kõik kuulnud. Üks taoline elab väidetavalt Muugal ja härral on jummalast savi, mida ta penid teevad. Ma ei hakka siin paanikat tekitama, sest ise ma kõrval polnud ja ka asjaosalistega pole rääkinud.

Eile koerte rünnaku ohvriks langenud naisterahva üleskutset võin ma aga südamarerahuga jagada. Nii siis muugakad! Olge ettevaatlikud, sest just teie kandis elab üks süüdimatu idioot- koeraomanik, kelle penid näikse lõbustavat endid inimeste puremisega.

“Oravapojad ja vigastatud siilid vajavad heade inimeste abi!”

Eestimaa Loomakaitse Liidu tänane pressiteade, mida Teie nüüd juba üksjagu varem lugeda saate. Ja ka videoklipid on vaid minu Facebooki lehel nähtavad - sotsiaalmeedia eelised, ei muud!

Kõikidele headele inimestele, kes metsasukate ravi, taastumist ja loodusesse tagasi laskmist toetavad, kniks ja kraaps.

Mõistagi kummardus ka kõigi nende ees, kes on valmis hoiukodusid pakkuma ja aitavad toimiva võrgustiku loomisele kaasa. See on alternatiiv Metsloomade taastuskeskuste puudumisele, mida Eesti riik tõenäoliselt lähima 50 aasta jooksul veel ei raja. Mina Tänan!

„Kajakas, va imelind pääses avariist tühise kriimustusega! Eile oli üleüldse üks paganama hea päev!“

Lindude jaoks tähendavad kokkupõrked masinatega enamasti vaid üht – kirikukellasid ja hüvastijättu maise eluga, sest linnuluid ei anna suurt kokku lappida. Läbi häda on ehk ka võimalik, aga ilge keberniit ja eelkõige just hirm, vaev ning valu sulelisele enesele. Seega jääb neile pärast avariid kaks varianti ning küsimus on pelgalt ajas, millal surm saabub.

Päästjad viivad reeglina vigastatud linnud inimese silma alt ära metsa koolema ja tont seda teab, millal siis see halastav surm tuleb. 

Pahatihti väidavad nad, et viisid linnu loomaaeda. Kiire kõne sinna, aga tõestas, et sealsed asjapulgad pole linnust midagi kuulnudki. Nii vähemalt juhtus mõned nädalad tagasi Russalka juurest minema taritud luigega.

„Appi-appi! Tule kohe, sest loomad on suremas!“

Taolisi hitchcockilikke ja verdtarretamapanevaid appikutseid saan ma üsna tihti. Õnneks on minu kümneaastane praktika näidanud, et enamus abipalvetest on siiski ülereageerimised.

Ja ma pole sugugi pahane, sest kui miskit tundub inimesele mäda olevat, siis anna ikka teada, mitte ära mine tuimalt mööda. Ükskõiksus on saatanast ja pole absoluutselt oluline kas abivajajaks on laps, vanainime, naabrimees või mõni lind-loom.

Nädalavahetusel sai käidud Raasikul ühte „surmasuus“ olevat kutsat vaatamas.

Valdi Kristovald: "KOERAKAITSE TIBI TAHAB MU KOERAD ÄRA TAPPA! EESTI RAHVAS TULGE APPI!"

Kui kaua võtab Eesti riigil aega, et loomade heaolu tagada? Kaua, väga kaua ja ametliku kirjavahetusega saate ise tutvuda selle üllitise allosas.

Loomakaitse Liidule anti selle aasta alul teada Läänemaal ühes mahajäetus talus elavast koerakarjast. Inimesed olid mures, et loomad on näljased, samuti polnud neil kuute, kuhu kurja ilma eest peitu pugeda. Mõned loomad olid liiglühikeste kettide otsas. Teised aga silkasid vabalt ringi ja hirmutasid külarahavast.

Loomade heaolu tagamine on Eesti riigis Veterinaar- ja Toiduameti ülesanne. Sestap Läänemaa veterinaarkeskuse loomakaitse spetsialistile Tõnu Erikule vastava pöördumise ka saatsime.

Riiklik loomakaitsehärra käis kohal ning arvas, et parim viis probleemi lahenduseks oleks penid teise ilma saata! Ei taoline vastus meeldinud meile ega meeldinud ka koerteomanikule Valdi Kristovald'ile. 

Kuigi härra sai imehästi aru, et loomakaitsjad tahavad ta koeri aidata ja hoopis vetametnik rääkis surmasüstist, siis ometigi kukkus ta küll koerakaitsjaid, küll loomakaitsjaid kiruma:

"Appi! Eesti rahvas tulge appi! Loomakaitsjad tahavad mu koerad ära võtta ja ära tappa! Appi!"

"Hamstri imeline pääsemine ehk võimalik vaid Venemaal!"

Jäi ette üks 2000 aasta novembrikuu "Moskovski Komsomoletsi" artikkel, milles kirjeldatakse üht veidrat lugu.

Moskva veterinaariakeskuse arstidel õnnestus elusana kätte saada hamster, kelle oli alla neelanud suur koer.

Paksukese nimeline hamster elas alati puuris, aga ükskord otsustas väike peretütar ta jalutama lasta. Koer hakkas hamstriga mängima ja neelas loomakese kogemata alla.

"Deegud unarusse jätnud naine sai trahvi"

Teatis väärteomenetluse lahendist 

Anname teada, et Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonnas (Paide, Tallinna 12) on 13.04.2017.a alustatud väärteomenetlus nr 2510,17,000XXX loomakaitseseaduse § 66 ¹ lg 1 alusel, milles juhtum, et ajavahemikul 06.03.2017-09.03.2017 jättis Tiia XXX oma endisesse elukohta lukustatud tuppa talle kuuluvad 4 deegut, loomad jäid sobiva hoolduseta, loomadel puudus piisav söök ja jook. 

Tiia XXX pani toime loomapidamisnõuete rikkumise. 13.04.2017 andis käesolevas juhtumis tunnistajana ütlusi XX XX. 25.04.2017 tunnistas menetlusaluse isikuna Tiia XXX oma süüd ja koostati kiirmenetlusotsus ja määrati rahatrahv.

"Alati tuleb massi sulanduda ja koos huntidega ulguda!"

Fritsude seas Max Otto von Stierlitz'i nime kandnud Maksim Issajev'ist oli Teise ilmasõja ajal palju abi. Vennike ise läks aga lõpuks spioonieluga nii sassi, et unustas oma pärisnime Vsevolod Vladimirov üleüldse ära.

Me asja nii hulluks ei aja ja nimesid vahetama ei hakka, aga mul on hea meel teatada, et täna astus ellu esimene lend spioon-loomakaitsjaid, kes hakkavad siis edastama vajalikku luureinfot nii politseisse imbunutena kui ka kohtusaalist.

„Teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ehk kutsikatapja võib rahulikult oma koera edasi peksta!“

Kindlasti olete televiisorist näinud mõnda karmi ja tõsise olekuga politseiametnikku või prokuröri andmast tähtsa näoga just sellist intervjuud:

„Kindlasti andke teada loomi piinanud inimestest. Eesti riik suhtub väga tõsiselt loomade vastu suunatud kuritegudesse, sest valu ja piina ei tohi kannatada ükski elushing! 

Lisaks näitab maailma kogemus, et varem või hiljem tõstavad loomapiinajad oma käe juba inimese vastu! Julmust ei saa tolereerida! Sestap palun tungivalt alati taolistest kuritegudest teada anda!“

Rahvale saadetud signaal tundub ilus ja nii nagu peakski ühes arenenud riigis asjad käima. Samas poleks ka mõeldav, et tõe, õiguse ning turvalisuse eest seisjad räägiksid nii:

"Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus - vanaproua koeri tulistanud mees pääseb puhta nahaga!"

„Kirjutan Teile, kuna olite esimene inimene, kes mulle pähe torkas, kelle poole sellise asjaga pöörduda. Ehk oskate anda nõu kuhu pöörduda. Lugu siis selline, et ühel naisel on suur kari koeri ja neid olevat üle kahekümne. Koerad olid kõhnad ja oli näha, et mitte kõige paremas olukorras. Üks koertest tassib mööda aeda surnud kutsikat, neid vist olevat seal rohkem. Ühesõnaga, kuhu võiks pöörduda sellise murega, ilmselgelt on need koerad seal kõik hooleta. Kes vaataks üle, mis olukorras nad seal kõik on. Ümberkaudsed elanikud pidavat olema joodikud ja kõigil on loomadest ükskõik. Memm oli ka rääkinud, kuidas üks naaber lihtsalt lasi koera õhupüssist surnuks. Asukohaks XXX küla.“, ette tänades ja vastust oodates.

„Kodumaa on hädaohus! Ruttu-ruttu hääletama ehk internetihääletused on üsna mõttetud!“

Tegin feissbuukis paar päeva tagasi naljaga pooleks üleskutse anda hääl mu naiska poolt tehtud pruudikimbule. Loetud minutitega sai see kimp üle saja hääle juurde ja aitüma, kes mu sõpsidest võtsid vaevaks sinna lehele korra klikata.

Nüüd tekib aga küsimus, et mida või keda hinnatakse? Kas see tõesti on kõige ilusam kimp, mis inimestele meeldib? Või võidab see, kellel on kõige rohkem tuttavaid? Või hoopis see, kes saadab ilmarahvale kümneid just tema pildi poolt hääletamist nuruvaid meile?

"Ja kõik kroonus käinud mehed ongi justkui veteranid!"

Täna on Veteranide päev ja paljud mehed laevad sotsiaalmeedias muudkui sõjaväefotosid üles justkui oleksid veteranid.

Ega ma saa siis kehvem olla ja kuulutan ka ennast käesolevast hetkest vägevaks veteraniks, kes kuulirahe all roomas ning eluga riskis. Ilusat päeva mulle!

1084-86 polaarjoone taga, -43 kraadi pakast, üle 80 % polgu koosseisust olid tšurkad, ülejäänud venelased või "ohholid". Ei ühtegi eestlast, lätlast ega leedukat esimesel poolaastal vaid mina olingi ainuke "fašist", kelle kallal siis võeti. Kümned ja kümned kaklused ja ega ma vastu suurt saanud - raisad tulid ju kambakesi! Nämma! Järgmise "prizõviga" tuli juba natuke "pribalte" juurde, Priit Pullerits nende seas.

"Ohh äge! Nüüd tuli rusikajõudu juurde ja küll me veel näitame!"

„Kes jalutab koera, kes siili!“

Mustamäelt leitud ja keset jalutusteed kerra tõmmanud ning sügavat talveund maganud siilipoiss on tänaseks täiesti üles äraganud ning valmis uuteks suurteks tegudeks. Aga see ärkamine oli ikka vaevaline küll!

Algus polnud sugugi lõbus – siil hoidis pead kuidagi imelikult viltu. Lisaks olid tal ülipikad esihambad, mis õnneks küll söömist ei sega. Täpselt nagu jänesel ja sellist asja pole mu silmad veel näinud, kuigi okaskeradega olen trehvanud oma elukese jooksul küll ja küll! Nina oli tatine vaesekesel ka. Tagatipuks liikus metsasukas üliaeglaselt ja ka siis enamasti ringiratast. Selge pilt! Ta on ikka kõvasti pihta saanud ja kas siit üldse elulooma tuleb?

„Kass, kes hüppab nagu jänes ja keerab pead nagu öökull! Kiisu-Liisu otsib armastavat kodu!“

„Tere Heiki. Selline mure, et mu ühel tuttaval Maril on kass, kes tagumisi jalgu veab kahtlaselt järgi. Mari ise joob iga päev ja kiisu saba ning kõik kohad on sitta täis. Mida ma teha saaksin?

Äkki saad sõita ja kiisu endaga kaasa võtta? Mari ise elab ühes ja kass on üksi teises korteris. Kas ta iga päev süüagi saab? Seda ma ei usu! Selline lömmis näoga kiisu on.

Üks päev käisin seal korteris, kus kiisu oli ja mul pisarad lausa voolasid ….

Tal on täiesti ükskõik kassist! Ma tooks ta enda juurde, aga mu isane kass on väga tige. Tegelikult ma ei saaks ise teda endalegi, sest Mari lihtsalt ei annaks. Ma nii kardan millises seisus see kiisuke täna on! Kas ta üldse elab...

Ma nii palun sind, et tule siia ja aita kiisu päästa. Pilte kahjuks teha ei õnnestunud, sest elektrit seal pole. 53 330 xxx on Mari number, aga ta on nagunii juua täis juba!“

„Kus kass elab?“

„Taeblas.“

„Läänemaa, pagan küll! Ma alles üleeile käisin Kullamaal vanavanemate haudu koristamas ja uuesti sõitma ei hakka. Aga võta ühendust meie Kaija Paalbergiga - tema müttab ihu ja hingega mööda Läänemaad ringi.“

Sellest kirjavahetusest ja appihüüdest sai alguse Liisu nimelise kiisu päästeoperatsioon.

Abiprokurör Natalia Duškina: „Kehtestan koera näljutanud kodaniku eraelu puutumatust kahjustavale teabele juurdepääsupiirangu aastani 2092!“

Eilset registreerimiskuupäeva kandev määrus tekitab hämmingut. Samas enam ei tekita ka, sest nii need asjad juba Eesti õigusruumis käivad ning kümne aasta jooksul olen näinud kümneid ja kümneid kordi kuidas riigivõim loomi piinanud või tapnud inimesi soosima on hakanud.

Jutt käib antud juhul loomakaitse liidule loovutatud 17 aastasest Bimbost, kelle elunatuke möödus lühikese keti otsas enamasti näljasena vireledes. Viimased kümme aastat oleme üritanud seadusekuulekate kodanikena pöördunud Eesti riigi poole, et vaest koera aidata ja sellest Kolgata teest kirjutasin ka hiljuti üsna põhjalikult.

Tagantjärgi tarkus on see, et tegelikult oleks pidanud sealt koera juba aastaid tagasi kasvõi väevõimuga ja seadusevastaselt ära võtma, sest seda riiki ja tema truualamlikke ametnikke ühe koera kannatused ei huvita. See on fakt.

"Surnud hüljes on rannas! Loomakaitsjad viige ära!"

Just selise kõne ma eile sain. Õhtul saatis Paldiskis elav tuttav video ka.

"See otsalõppenud loomake vedeleb sadamas kuuenda kai ääres."

"On see avalik koht? Kas inimesed sinna pääsevad?"

"Pääsevad küll! Aeda ees pole ja seal käiakse ikka jalutamas! Kas korjustest tuleb kuskile teada anda?"

„Teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmises - kassipeks Pisisaare külas!"

Politsei-ja Piirivalveameti dokumendiregistris 2.1-319XXX-l all on 06.04.2017.a registreeritud Teie avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks seoses kassi väärkohtlemisega. 

Teate sisu:

Avaldusest selguvad asjaolud, et 04.04.2017.a nägi XXX XXX kuidas temaga samas kortermajas (Jõgeva maakonnas, Pajusi vallas, Pisisaare külas, Kase tee X) elav meesterahvas, oma rõdul kassi korduvalt lõi.

Kirjeldusest selgub, et mees võttis kassil turjast kinni ning peksis käega vastu kassi rinda. Kass tegi valust väga kõva häält. Selgub, et teataja on ka varem kuulnud samast korterist kassi valukisa. XXX XXX on sekkunud kassi peksnud mehe tegevusse, millisele sai selgituse, et ,,vahest tulebki tappa anda".

„Saag on käima tõmmatud! Jõhkra Lehtse memme koera saatus on nüüd politseiametnike kätes!“

Nagu lubasin, siis Eestimaa Loomakaitse Liit reageerib selle loo puhul ülikiirelt ja seda me ka tegime. Alati kui on vägivald mängus või looma elu ohus, siis me oleme kiired! Väga kiired! Seda me muidugi saame olla vaid siis kui kohalikud inimesed toetavad ja kaasa aitavad.

Sedapuhku aitasid Tapa valla, Lehtse inimesed väga tublilt kaasa ja loetud minutid peale üleskutse postitamist oli mul teada vanaproua aadress ja kogu elulugu koos delikaatsete nüanssidega ka tema endiste koerte kurva saatuse kohta! Väikese koha eelised ja suur-suur tänu hoolimast ning teavitamast!

Esialgne plaan oli minna hommikul kohe sinna ja memmega kokkulepe sõlmida. Ega me alati politseisse jookse vaid proovime algatuseks ikka inimlikult rääkida ja uurida millist abi vajatakse.

„Andke pesast kukkunud oravabeebidest ja vigastatud siilidest teada!

Tavainimesed sellega suurt kokku ei puutu, aga loomakaitsjad küll ning pea iga nädal antakse meile teada pesast kukkunud oravatittedest ja viga saanud või uimastest siilidest. Eelmisel nädal oli korra selline tunne, et mis nüüd küll on lahti, sest oravad näisid puu otsast alla sadavat nagu sügisesed küpsed õunad!

See nädal on rahulik olnud, aga ei midagi erilist – kevad võtab iga päevaga aina rohkem võimust! Kõnesid on ehk ka seepärast rohkem, et inimesed pööravad lihtsalt rohkem tähelepanu ja see on ainult hea. Helistavad isegi head naabrid soomlased.

"Teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmises - Vääna taksikoerad"

26.01.2017 saadeti Põhja prefektuuri avaldus Eestimaa Loomakaitse Liidu poolt. Avalduses märgiti, et Harjumaal Vääna lähistelt metsast leiti kaks taksikoera, kellest üks oli surnud ja teine oli nõrk. Antud sündmus registreeriti politsei ühtses infosüsteemis juhtumina nr 2317,17,000XXXX.

Seoses eeltooduga tehti päringud loomaarst Ann Mari Anupõld´le ja vesteldi Kristiina-Viivika XXX´ga. Loomaarsti sõnul oli surnud taksikoeral alatoitumine. Seoses sellega, et lahkamist ei teostatud, ei olnud võimalik öelda surma põhjust. Teisel taksikoeral tuvastati alatoitumine ja ta kannatas ka vedelikupuuduse all. Kõhu all oli tal mitu suuremat piimanäärme kasvajat.

"Koerte parseldamise uus tase"

Sotsiaalmeedias levis kuulutus, milles sooviti koeri, et neid Soome viia. Kaubaks läksid nii noored kui vanad sabaliputajad. Loomasõprade seas tekitas taoline üsna nahhaalne tegutsemine üksjagu pahameelt ja asja hakati uurima. 

"Ja-jaa, kõik koerad lähevad Soome - pisikeste eest maksan 10, suurte eest 25.- eurot!"

Mõistagi Soome loomakaitsjaid taoline areng ei rõõmusta, sest nad on niigi jännis Eestist saabuvate haigete loomadega. Lisaks on neil enestel koeri küllaga ja nad näevad kurja vaeva, et neile armastavaid kodusid leida.

„Sarnased koerad, üksühele sarnased juhtumid, aga eri politseiuurijad käsitlevad juhtumeid erinevalt!“

Hiljuti kirjutasin kahest ketti aheldatud vanast koerast, keda näljutati. Üks elas Põhja-Eestis, teine Lõuna-Eestis. Räägitakse, et meie põhja- ja lõunaosariikide elanikud on vaatamata sellele, et kanname ühist nimetust eestlased, täiesti erineva mõtlemisega ning Tallinna ja Tartu vahel käib mingi nähtamatu kammimine.

Tundub, et see tõesti nii ja mõnedest asjadest saame tõesti erinevalt aru. Toon mõned loomade varal tehtud näited:

"Ka metsloomad vajavad meie abi!"

Katrin Mürk "PR disain'ist" ulatas täiesti omakasupüüdmatult abikäe ning tegi imelühikese aja jooksul eestimaa loomakaitse liidule hunnikus plakateid.

Suurimad tänud ja müts maha, sest me ise oleme taolise tegevuse kohapealt üsna äpud. Nüüd hakkangi neid vahelduva eduga ka teile näitama.

Tänud veelkord Katsile ja mõistagi sügav kummardus annetajatele, sest momendil on me näpud üsna põhjas ja seega lükkuvad ka mõned plaanitud operatsioonid veidike edasi.

Selle plakati staar on Jänedalt päästetud Kähriku-Kärt.

Loodetavasti mäletate, sest mõni aeg tagasi sai temast ka üksjagu kirjutatud. Kuidas meeldib?

„Võrgud tapavad ning mitte ainult kalu ja hülgeid! Lohusalus leidsid oma otsa ka kaitsealused ristpardid!“

Looma- ja jahipidamine on kuuluvad inimese põhiseaduslike õiguste hulka. Kalapüüdmine ka. Nii vähemalt on kahejalgsed planeedivalitsejad ja end „looduse krooniks“ tituleerinud tegelased kirja pannud.

Loomulikult käivad nende tegevustega kaasas kõiksugu reeglid, mis eri mandritel on üsna erinevad.

Täna räägin ma aga kalapüügist ja võrkudest! See, et neis „tapjavõrkudes“ hülged ja viigrid otsa saavad, ei üllata enam kedagi, sest sellest on vahest harva ikka juttu tehtud. Kalamehed on lausa rõõmsad kui mõnest võrgust ää koolnud „konkurendist“ kalavarga leiavad! Paraku on madalasse vette paigaldatud võrgud surmalõksuks ka veelindudele.

„Need silmad, need silmad, mul võitsid südame .....“

Ja täpselt nii ongi! Katrinile kuuluva Tibi nimelise kiisu ainitine pilk on absoluutselt lummav. Kui ma vahest harva tema koju külla satun, siis satun sellest ikka vaimustusse.

Imelik kass, sest ta võib pikki minuteid või isegi tunde, sinuga tõtt vaadata. Vaatab aga oma rohelisete silmadega sinust justkui läbi ning relvitu sa oledki!

"Kes tahab rottweilereid? Sabad maha raiutud ja puha!"

Loomakaitsjad hoiavad ka igasugu kuulutustel silma peal. Hoian minagi, sest igati väärt lugemine ju. Lisaks veel nunnud pildid juures. Äge!

Ja müüakse ikka igasugu elukaid - rästikuid, oravaid, rebaseid, kodustest lemmikutest rääkimata. Tänagi jäi üks vahva kuulutus silma:

"Otsid oma hobust taga? Ära otsi, ta uppus Pärnu jõkke!"

Sain tunnike tagasi Meeliselt alloleva kirja:

"Tervitus loomakaitsjatele!

Käisin läinud laupäeval Pärnu jõel väikesel kajakiretkel Kurgjalt allavoolu ja nägin jões ulpimas surnud hobust.

Andsin küll 1313 numbrile ka info edasi, aga sealt vastas keegi ebalev härrasmees ja ma ei tea kas asjaga ka tegeletakse?

„Tulge appi – üks imeliku välimusega lind vajab abi!“

Minu eilse päeva lõpetas ingliskeelne telefonikõne:

„Tulge appi – üks imeliku välimusega lind vajab kiiret abi! Ma ei oska öelda kellega tegu on.“

„Kus ta asub?“

„Kalamajas“

„Okey, jõuan umbes 15-20 minutiga.“

„Ma saadan teile linnust tehtud foto ka“

Fotost suurt tolku polnud, sest telefoniekraanilt tundus, et tegemist on lausa kanaga! Räsitud ja kuidagi imelikult puhvis lind oli esmapilgul tõesti täiesti tundmatu!

„Tere talv või kevad! Kanad ju ei lenda või äkki on keegi siiski Kalamajas kanu pidama hakanud? Miks ka mitte, sest Tähetorni uulitsal peab ju ka üks vennike näiteks kitse puukuuris ja VTA arust oli kõik korras!“

Jeee, 100 000 sai täna täis!"

Lehevaatamisi täna  - 7 952

Lehevaatamisi eile - 1 252

Lehevaatamisi viimase kuu jooksul - 40 216

Lehevaatamiste arv alates algusest - 101 052

Tore, et blogi ikka loetakse ja loomalood inimestele korda lähevad. Sestap jätkan ja tulemas on mitmed juhtumid, mida politsei keeldus uurimast.

Ka üks räige hobusepeks on mu hingel - sellega peate aga veidi kannatama, sest üksikasjalik ametlik kaebus pole veel minuni jõudnud.

Kõikidele lugejatele mõistagi suurimad tänud!

„Turbo – elamata elu ehk odavalt ostetud kiisu võib väga kalliks maksma minna!“

„Me ei saanud pisikest Turbot päästa! Ta suri hetk tagasi. Omanikule juba teatasime ja sa ei pea ekstra helistama“, lõpetas mu üleeilse päeva „Loomade Kiirabikliinikust“ tulnud kurb kõne.

Ei maksa vast mainidagi, et omanikud olid kurvemast kurvemad – purunenud ootused-lootused, lein, mure, pisarad ja taevasse kõrguvad raviarved.

„Kuidas ma seda nüüd küll lapsele ütlen? See on talle ränk hoop, sest ta nii hoidis ja armastas seda kiisut?“

Just täpselt nii kipuvad need lood pahatihti lõppema kui inimesed on otsustanud endale sandikopikate eest tõulooma „Okidoki“ vahendusel soetada. Turbo lugu pole kaugeltki erandlik ja hilisemaid õiguse taganõudjaid on küll ja küll.

„Kui teil on mure, siis helistage julgelt! Küll ma juba lohutan!“

Hetk tagasi helistas üks sõbranna, kes lohutamatult nuttis:

„Tead Heiks, Lembitul on vist teine naine! Ta ei tulnud nädalavahetuseks koju!“

Ma läksin kohe kurjaks ja kukkusin lausa tõrelema:

„Siilid on ärganud ja uimased tegelased jäävad aina rohkem inimestele silma!“

„Meest sõnast, härga sarvest!“, ütleb vanasõna. Mnjah, nüüd tuleb mul küll sügavas häbis pea langetada, sest minu sõna või lubadus ei maksa tühjagi. No vähemalt siis kui asi puudutab loomi, sest vaatamata sadadele lubadustele elukaid oma masinasse või elamisse rohkem mitte tarida, teen ma seda ikka.

Alles see oli kui saime koos naiskaga kährikult kärntõve! Tema sai ühe kuuga terveks nagu tavaliselt peaks minema. Mina sügasin ennast kaks kuud!

„Aitab! Rohkem ei ma neid koju ei vea“, lubasin toona pühalikult, aga lubaduseks see jäigi. Möödunud suvel suri järjepanu kuus metsasukat vaatamata ravile ja hoolitsusele kätte ää.

„Nüüd aitab! Ma pole mingi kuradi matusebüroo. Nad lihtsalt koolevad ära, hoolitse ja ravi sa palju tahad!“

Läksin maale tõmbasin nina täis ja pettumus ning valu hinges andsid järele. Kuu aega hoidsin igasugu tiivulistest ja neljajalgsetest eemale, aga siis hakkas kõik jälle korduma. Ilmselt on mul mingi haigus. Ravimatu haigus.

Praegu olen ma suutnud üsna pikalt vähemalt seda punkti täita, et „oma koju“ loomi ei too. Mustamäelt leitud siilipoiss tegi aga otsa lahti. Oli teine ülikooli kõrval männikus kerratõmbunult otse keset jalgrada.

„Roy Strider päästis eaka koera elu!“

Kolm päeva tagasi tagasi tekitas Ahja alevikus, Räpina maanteel hunniku segadust ja liiklusohtlikke olukordi üks eakas koer. Küll ta tuterdas siia ja küll ta tuterdas sinna. Autojuhid olid püstihädas, et temast kuidagi mööda saada. Lõpuks viskas uhkelt üle kümne aasta vana kutsa ennast maanteel sirakile ja jäi sinna lamama.

Enamus autojuhte seisma ei jäänud ja sõitsid rahumeeli edasi kuniks sinnakanti sattus Roy Strider. Vaatepilt ei andnud mehele rahu ja ta tegi kõik võimaliku, et masinad vaesest pensionärist üle ei sõidaks. Roy andis hädasolevast koerast teada ka Tartu Koduta Loomade Varjupaika, kes kiiresti sellele eksinud hingele järele sõitsid. Ma pole Royga ise rääkinud, aga vähemalt nii mulle antud olukorda kirjeldati.

„Bimbo - 17 aastat ketikoeraelu ja tühja kõhtu! Eesti riigi arvates on kõik korras!“

Aasta 2007. Harjumaa, Kose vald, Sae küla. Noorukestele kaksikõdedele Pille ja Piret Teesile teeb muret naabri koerte olukord – koerad olid lühikeste kettide otsas ja paistsid kuidagi väga-väga nirud välja. Vestlus naabrimehega tulemusi ei andnud.

„Pole vaja mingit toitu tuua. Minu koertega on kõik korras! Ärge toppige oma nina võõrastesse asjadesse ja ärge rikkuge mingite penide pärast heanaaberlikke suhteid!“

Tüdrukud olid siiski teist meelt ja nii nad täpselt nagu mina ühe hulkuva rotveileri, nemad Bimbo pärast. Eesti Loomakaitse Seltsiga liitusidki. Pille kirjutas:

„Bimbo iseloomustab tegelikult kõige paremini loomakaitse olukorda Eestis - 10 aastat tagasi astusime seltsi, et Bimbot aidata nö ametlikul moel - läbi ametlike kaebuste ja ka seltsi poolt saadetud pöördumisega.

"Tubli töö! Kasepää vald toimetas näljutatud ja nõrkenud koera varjupaika ühe päeva jooksul!"

Kui enamasti vingerdavad omavalitsustegelased nagu maod ja otsivad vabandusi, et mitte loomadega seotud kulusid katta, siis järgmine lugu on hoopis ristivastupidine - Eestimaa Loomakaitse Liidu kirjale reageeriti juba järgmisel päeval ja hoolimatult omanikult ära võetud koer toimetati varjupaika.

See on imetlusväärne, sest taolist operatiivsust pole ma kümne loomakaitsja aasta jooksul veel näinud! Müts maha ja sügav kummardus Teie ees Kasepää vallavalitsus! 

"Räästa alt välja kukkunud orvabeebid said abi!"

Täna sain murekõne Tallinnast, Pirita kandist, kus räästa vahelt tuli remonditööde käigus välja oravapesa. Helistajaks oli Merle. Armsa hääle ja toreda suhtumisega naine tundis siirast muret ja ehk isegi süüd tibatillukeste oravabeebide pärast.

"Kuidas ma käituma pean? Kes aitaks? Ma nii tahan, et nad ellu jääksid!"

Hirmunud oravaema pani plagama ja töömeees tõi mütsi sees perenaisele viis tibatillukest oravapoega! Soovitasin Merlel tited sooja panna ning sättida vana koha lähedale, et emme saaks nad minema tarida.

"Ja vaata, et kassid kätte ei saaks!"

"Saab tehtud!"

Kuigi korra ema isegi käis oma järglasi vaatamas, siis ära ta neid teps mitte ei viinud. Nüüd läks kiireks, sest tited ööd poleks üle elanud.

„Kaks kutsikat tapnud mees peksab juba uut koera!?“

Üldiselt on mu aju genereerinud alati igasugu sigadusi ja eriti andekas olin ma Tootsina koolipinki nühkides. Ajapikku olen ma väheke, rõhk sõnal väheke, taltunud, aga täna hommikul olin ma taas eriti produktiivne. Ja nimelt läks mul uni juba kella viiest ära ning aju hakkas kohe „tootma“. Penskarite värk!

Eestimaa Loomakaitse Liit edastab politseile, Veterinaar- ja Toiduametilele ja Keskkonnainspektsioonile aastas sadu pöördumis ja kaebusi. Väga-väga-väga tihti saadetakse meid aga pikalt ning igasugu menetlused lõpetatakse. Asi on läinud nii kenaks, et pollarid ei viitsi isegi enam põhjendada miks kriminaalmenetlus lõpetati. Lõpetati ja kõik ning imege muna loomakaitsjad koos oma elukatega!

Kui aga hakkaks neid pöördumisi ja ametkondade vastuseid avalikustama? Kui otsus on tehtud looma huvidest lähtuvalt ja seadus- ning õiguspäraselt, siis kirjutaks teksti rohelise värviga. Kui mitte, siis punasega. Vaataks millist värvi see see lehekülg tuleb?

Liidu kodulehte „ehitatakse“ praegu ringi, aga selle muudatuse võiks seal sisse viia küll. Eks ma küsin muidugi teiste käest ka ja kui nad päri on, siis miks mitte? Täna teen otsa lahti aga „Heiksi blogis“ ja järgmine lugu räägib ühest üsna julmast pensionärist, kes vaatamata kahe kutsika tapmisele möödunud aastal, jätkab tänavu tuimalt ka oma vanema koera kolkimist.

"Me nõuame, et ta sa oma koera koonu kinni teibiks!"

Tallinnas, Õismäel näikse varsti suuremaks verevalamiseks minevat. Vähemalt nii pelgab üks koeraomanik, kes leidis töölt naastest oma ukselt kurjakuulutava hoiatuskirja:

"TÄHELEPANU! 

NÕUAME, ET ENAM EI KOSTAKS EI ÖÖSEL EGA PÄEVAL KOERA HAUKUMIST EGA ULGUMIST! SEE ON HOIATUS MEIE TREPIKOJA ELANIKE POOLT!!!"

Ma nüüd mõtlen siis oma napi aruga, et mida ja keda nad hoiatavad ning kuidas edasi tegutsevad? Variante on kaks - kas lüüakse maha koeraomanik või killitakse ää ta peni!

„Vespa kolis Järvakanti“

Täna on siis üks neist päevadest, mil saavad rõõmu tunda kõik looma- ja koerasõbrad – Jõelähtmel ülirängalt viga saanud ja hukule määratud noor koer puutus pärast õnnetust kokku eranditult heade inimestega ning ime sündis - härra Surm sai ninanipsu ja proua Elu võitis. Vägev!

„Majaomanikud – praegu on viimane aeg rõdud ja katused prahist puhtaks teha!“

„Kuradi linnud ei lase elada! Kas ma pean nüüd kõik rahad korstnasse kirjutama mingi kajakarajaka pärast? Töömehed ja tellingud puha tellitud! Katus tahab vahetamist!“

Selliseid kirumisi võib juba kuu-paari pärast kuulda kui mõnel tüübil ehitustööd seisma pannakse. Ometigi saaks seda vältida ja õige aeg on selleks just praegu – koristage katused ja nende alused prahist, toppige fassaadis olevad augud kinni, et linnud sinna pesitsema ei pääseks. Pärast on hilja ja nii pääsete peavalust ning hoiate raha kokku.

ÜLIKIIRE – VESPA VAJAB UUT HOIUKODU!

Kes loomadega kokku puutunud teavad, et teinekord kipuvad need õnnetud hinged oma kaelale jääma. Meil liidus on näiteid küllaga Pille ja Pireti koerakari on kõik puha tee äärest leitud. Kaijal samal lugu kassidega. Ähh, isegi enesele niimoodi paar kiisut kunagi saanud.

Kõik hakkab pihta nii:

„Appi-appi! Loomake vajab abi. Kes küll aitaks, ma ise ei saa, sest mul omal on kodus tige lehm või kass või hoopsitükkis lonkav vanaema, kes lemmikloomi vihkab!“

Ja siis leidubki mõni hääsüdamlik hing, kes abikäe ulatab ja hakkabki ravima ning hoolitsema. Absoluutselt kõigile tundub, et jeeee, loom sai päästetud ja unustavad asja. Hoiukodu aga toidab ja otsib uut peret. Kui seda ei leidu, siis on jama majas – kuhu see loom panna? Enestel ju lemmikud olemas ja uut hoolealust ei kannata kohe kuidagi üldse võtta kasvõi sellepärast, et ei mahu. Enam ei mahu!

Toomas Õun: "Kui mu koera näete, siis laske maha!"

Siin polegi nagu midagi kommenteerida. 

Koeraomaniku arusaamine ja üleskutse räägivad juba enda eest:

"Kui keegi näeb seda koera RAASIKUL, siis võib jahimeestele helistada ja lasevad maha! 

Tegemist on minu koeraga, aga kui teda alevis nägin, siis koer ründas mind! Seega mina teda taga ei nuta!"

Braavo Toomas Õun! Braavo!

Esiteks koer pole uluk ja jahimehed teda tulistada ei tohi! Teiseks, kui mina oleksin sinu koer, siis ma ründaks Sind iga jummala päev! Sa oled selle igati välja teeninud!

„Allakäigutrepist jooksuga üles“

„Valner nabiti johmas peaga rooli tagant kinni“, oli viimane uudis, millega suutsin avalikkust hiljuti üllatada. Kõik on tõsi ja kui julged teha, siis julge ka tunnistada. 

Naisepeksu ei võta ma isegi relva ähvardusel omaks - no pole olnud ja kõik toimus hoopis teisiti! Promillidega sõit, mis sellest, et imelühike, aga oli. See on fakt. Uudisele järgnes koheselt tuttavate poolt telefonikõnede laviin:

„Mis jama see on? Sa ei joo ju! Pole kümneid aastaid joonud!“

Ühelt poolt on see tõsi. Teisalt aga mitte ja mu elunatukest võibki hinnata just nende nn „joomaperioodide“ kaupa. See muidugi ei tähenda seda, et ma kõik päevad joonud oleks, aga nimetagem neid ajalõike, mil ma alksi tarbisin, siis sedapuhku sedasi.