Vespaks ristitud koera imeline pääsemine sai alguse juba õnnetuspaigal, mil Veronika Truumaa koos tädiga lihtsalt ei saanud asfaldil lebavast koerast mööda sõita ja hakkasid abi otsima. Edasi tulid juba mängu paljud head inimesed, kes noore kutsa ravi tarbeks raha annetasid. Nüüd said juba ka Billy kliiniku loomaarstid oma tööd tegema hakata ja nad ei teinud mitte tööd vaid IMET!
Noore looma organism pidas operatsioonidele kenasti vastu ja taastuma läks ta juba Monica ja Margus Merima juurde, kes võtsid kõige suurema koorma enda kanda, sest nii esi- kui tagakäppadest sant koer oli vaja sisuliselt uuesti käima õpetada.
Kolm ja pool kuud tagasi alanud heitlus muudkui kestis ja Vespale uut kodu ei paistnud kuskilt. Merimad olid meeleheitel, sest nende kantseldada on veel 17 koera ja neiu Vespal hakkas "jooksukas". Nüüd võite ise ette kujutada, mis toimuma hakkas.Eile sai taas kuulutus üles riputatud. Üle kahesaja jagamise Facebookis. Üle kahekümne tuhande lugemise uut kodu ja armastavat peret ei toonud.
„Kurat küll! Ma pean siis ta ju enda juurde tooma, sest ma lihtsalt ei saa Merimadele nii teha, et viin koera ja jätangi selle aegade lõpuni neile! Appi! Teda tuleb ju siis igapäevaselt tassima hakata, sest nii järsust trepist ta ise üles ei saa!“, olid vaid mõned mu mõtted.
Ja siis hakkas juhtuma ja nagu pahatihti ikka läheb – kõik pakkumised tulid mu enda tutvusringkonnast. Esimesena kirjutas Piret, siis Mariliis. Takkaotsa leidis meie oma Katrin Kivi, et saab ka hoiukodu pakkuda. Tore, tundus, et lahendus hakkab paistma ja keerasime autonina Laagri poole. Monica tuleb väravale vastu ja ulatab kotikese nänniga:
„Kommikarp on sulle, aga ostsin Vespale natuke maiust ja vorsti ja mänguasja, et ta ikka mängida saaks!“
„Miks sa mulle karbi annad? Nalja teed võid! Ma peaksin tehtud vaeva ja hoolitsuse eest hoopis ühe teie toa kommikarpe maast laeni täis panema!“
„Aga miks mitte? Võta-võta!“
Täna viisimegi naiskaga Vespa Järvakanti. Kutsa talus autosõitu ülihästi ja ainult Jälgimäe ristmikul seistes kukkus ta autode peale metsikult haukuma. Küllap tuli siis meelde, et üks taoline plekist monstrum teda just ründaski. Piret koos tütrega oli ammuilma ootel:
„Kus te olete? Millal jõuate?“
Koerasõbrad ei pea üldse muretsema, sest Vespa on väga heades kätes. Piretiga kaitsesime loomi juba 2007 aastal. Siis me isegi konkureerisime omavahel mingile loomasõbra tiitlile ja Piret pani mulle pika-pika puuga ära. Ja ta ongi äkki suurem loomasõber kui mina, sest tema suurim soov oli Vespale hoiukodu pakkuda. Minul see soov puudus.„Vaatame kuidas me sobime ja kui talle meil meeldib, siis äkki see polegi enam hoiu- vaid hoopis päriskodu!“
Tundes Piretit, siis kaldun arvama, et täpselt nii just läheb. Leppisime kokku, et anname Vespale uues kodus kosumiseks ja harjumiseks ühe kuu. Siis otsustame esikäpa saatuse üle ja steriliseerime ta ära. Loomakaitse Liit katab sellel aastal kõik Vespa tervise ja raviga seotud kulud. Nii ma Piretile lubasin ning nii on ja nii jääb!
Uues kohas oli Vespal vaja kõik kohad üle nuusutada ja suur aed võeti korralikult ette. Kuigi ma teda pole eriti ju näinudki, siis pidas ta mind kiivalt silmas - eks kartis, et lasen jalga. Sestap läksime kõik üheskoos tuppa, kus koeraneiut ootasid kaks kassi. Õnneks on hiirekuningad koertega harjunud ja ei teinud uue tegelase ilmumisest eriti väljagi. Piret andis Vespale juua ning pani nina ette hääd ja paremat. Nüüd oli paras aeg kikivarvukil jalga lasta ja peaaegu sosinal jätsime hüvasti:
"Me nüüd läheme. Las ta harjub ja kui midagi vaja on, siis helista!"
"Ja-jaa, kao juba minema! Küll me hakkame saame!"
Vat selline lugu siis headusest ja hoolimisest, milles osales palju inimesi. Kohe hea ja mõnus oli kirjutada! Oleks taolisi muinasjutte vaid rohkem! Mina tänan!
