Päästjad viivad reeglina vigastatud linnud inimese silma alt ära metsa koolema ja tont seda teab, millal siis see halastav surm tuleb.
Pahatihti väidavad nad, et viisid linnu loomaaeda. Kiire kõne sinna, aga tõestas, et sealsed asjapulgad pole linnust midagi kuulnudki. Nii vähemalt juhtus mõned nädalad tagasi Russalka juurest minema taritud luigega.
Loomakaitsjate puhul lõpeb vigastatud lindude elunatuke veidi kiiremini, sest me viime nad kliinikusse ja vabastame piinadest. Ega me seda naudi, aga loomakaitse seegi kui sa elushinge jubedatest valudest ja piinarikkast kustumisest säästad. Muide, tuvisid ja vareseid ma rohkem surmasüstile ei vii, sest nad on totaalsed paranejad ja kohanejad ning saavad isegi maapealse elukesega hakkama!
Eile anti aga teada autolt löögi saanud kajakast, kes kooserdas "rippuva tiivaga" ringi Lasnamäe Maxima taga. Helistajaks äärmiselt tore naisterahvas, kes oli siiralt mures.
„Kas tulete siis järele? Kui ma teda siin hommikul peaks ka nägema, siis hakkan küll nutma!“
„Ei tule järele, sest mind pole Tallinnas. Uurin aga teiste käest kuid eks nemadki ole ju tööl. Ega meil pole loomadele nii kiiret abi võtta kusagilt!“
„Mida siis teha?
„Aga küsige poest pappkarp ja püüdke ta kinni. Siis viige kliinikusse.“
„Kas ma pean ise maksma?
„Pole vaja. Loomakaitse Liit maksab kinni, aga ma pean sinna enne teatama kui lähete. Kas saate hakkama?“
„Saan küll ja ma siis helistan kui ta kinni on püütud.“
Telefon helises lakkamatult ja eile oli selline päev, et lausa neli naist ja nooruke neiu pakkusid endid vabatahtlikekeks. Nüüd saan ka mina oma saba lõpuks kergitada:
„Ega sa ju ei lähe loomakaitsest ära? Ma sinu pärast ühineksin ka liiduga, sest tundub, et teie kamp tõesti hoolib loomadest ja julgete midagi reaalselt ära teha!“
Tuleb tunnistada, et seda oli paganama hää kuulda ja enesehinnang tõusis kohe mitme punkti võrra. Ka veel koolipinki nühkiv neiu oli täis otsustuskindlust:
„Ma tahan ka loomi aidata ja jätan pärast üheksanda klassi lõpetamist kooli pooleli ning asuksin tööle. Ema ütleb, aga et loomakaitsesse ei saa kui keskharidust pole! Vastab see tõele?“
„Ma räägin sinuga praegu eelkõige kui isa ja vanaisa ning alles seejärel kui loomakaitsja. Ära jäta kooli pooleli, sest sellest sõltub ju su tulevane elu ja palk! Sa ei taha ju elu lõpuni mehest sõltuma jääda? Eks ole? Lisaks pole loomakaitse organisatsioonides üldse palgalisi kohti või on seal pakutavad numbrid hästi nirused. Veel pead arvestama sellega, et paljud loomad on haiged ja surevad ning see teeb su ende meele kurvaks.“
Klatin kohe veel ühe vana asja ära. Mäletate Harjumaal Koogi külasse talvituma jäänud kolme kurepoega, kes loomakaitse liidu hoole alla jäid. Mul on väga hea meel teatada, et kõik kolm elasid talve üle ja me lasime nad mõned nädalad tagasi vabaks.
Eile anti aga teada autolt löögi saanud kajakast, kes kooserdas "rippuva tiivaga" ringi Lasnamäe Maxima taga. Helistajaks äärmiselt tore naisterahvas, kes oli siiralt mures.
„Kas tulete siis järele? Kui ma teda siin hommikul peaks ka nägema, siis hakkan küll nutma!“
„Ei tule järele, sest mind pole Tallinnas. Uurin aga teiste käest kuid eks nemadki ole ju tööl. Ega meil pole loomadele nii kiiret abi võtta kusagilt!“
„Mida siis teha?„Aga küsige poest pappkarp ja püüdke ta kinni. Siis viige kliinikusse.“
„Kas ma pean ise maksma?
„Pole vaja. Loomakaitse Liit maksab kinni, aga ma pean sinna enne teatama kui lähete. Kas saate hakkama?“
„Saan küll ja ma siis helistan kui ta kinni on püütud.“
Telefon helises lakkamatult ja eile oli selline päev, et lausa neli naist ja nooruke neiu pakkusid endid vabatahtlikekeks. Nüüd saan ka mina oma saba lõpuks kergitada:
„Ega sa ju ei lähe loomakaitsest ära? Ma sinu pärast ühineksin ka liiduga, sest tundub, et teie kamp tõesti hoolib loomadest ja julgete midagi reaalselt ära teha!“
Tuleb tunnistada, et seda oli paganama hää kuulda ja enesehinnang tõusis kohe mitme punkti võrra. Ka veel koolipinki nühkiv neiu oli täis otsustuskindlust:
„Ma tahan ka loomi aidata ja jätan pärast üheksanda klassi lõpetamist kooli pooleli ning asuksin tööle. Ema ütleb, aga et loomakaitsesse ei saa kui keskharidust pole! Vastab see tõele?“
„Ma räägin sinuga praegu eelkõige kui isa ja vanaisa ning alles seejärel kui loomakaitsja. Ära jäta kooli pooleli, sest sellest sõltub ju su tulevane elu ja palk! Sa ei taha ju elu lõpuni mehest sõltuma jääda? Eks ole? Lisaks pole loomakaitse organisatsioonides üldse palgalisi kohti või on seal pakutavad numbrid hästi nirused. Veel pead arvestama sellega, et paljud loomad on haiged ja surevad ning see teeb su ende meele kurvaks.“
„Ma tahan ikka loomi aidata!“
„Aga seda saab ka kooli kõrvalt teha. Paku näiteks hoiukodu või mine lähemasse varjupaika kutsudega jalutama ja kiisusid silitama. Variante on musttuhat. Kasvõi hakka kirjutama. Kuidas sul emakeele hinne on?“
„Viis pluss“
„Aga kirjandid!“
„Ikka viied. Mulle meeldib kirjutada!“
„No aga äkki hakkad siis hoopis loomaveebis noortepäraselt kirjutama. Seda saab kooli kõrvalt teha ja loomakaitse on seegi. Üks Tartu ajakirjandusõppejõud ütles mulle kunagi, et Eestis on sadu kõrgharitud „ajakirjandusprofessoreid“, aga ainult üksikud suudavad kirjutada või esineda teles nii, et see ka inimestele korda ja hinge läheks. Äkki just sina oled selline ja saad hakkama kui meie keelt armastad?“
„Ma ei tea, ma pean mõtlema. Ma tahaks ikka vahetult loomadega tegeleda!“
Nagu välja tuli, siis oli tegemist mu hea endise kolleegi AR tütrega ja siinjuures parimad soovid nii talle kui kogu perele!
„Las ema või isa helistavad mulle. Tervita vanameest! Sina aga nuputa, mis just endale kõige hingelähedasem on ja siis anna mulle teada, küll me midagi välja mõtleme!“
Nii kui kõne sai lõpetatud, helises mobla kohe uuesti:
„Aga seda saab ka kooli kõrvalt teha. Paku näiteks hoiukodu või mine lähemasse varjupaika kutsudega jalutama ja kiisusid silitama. Variante on musttuhat. Kasvõi hakka kirjutama. Kuidas sul emakeele hinne on?“
„Viis pluss“
„Aga kirjandid!“
„Ikka viied. Mulle meeldib kirjutada!“
„No aga äkki hakkad siis hoopis loomaveebis noortepäraselt kirjutama. Seda saab kooli kõrvalt teha ja loomakaitse on seegi. Üks Tartu ajakirjandusõppejõud ütles mulle kunagi, et Eestis on sadu kõrgharitud „ajakirjandusprofessoreid“, aga ainult üksikud suudavad kirjutada või esineda teles nii, et see ka inimestele korda ja hinge läheks. Äkki just sina oled selline ja saad hakkama kui meie keelt armastad?“
„Ma ei tea, ma pean mõtlema. Ma tahaks ikka vahetult loomadega tegeleda!“
Nagu välja tuli, siis oli tegemist mu hea endise kolleegi AR tütrega ja siinjuures parimad soovid nii talle kui kogu perele!
„Las ema või isa helistavad mulle. Tervita vanameest! Sina aga nuputa, mis just endale kõige hingelähedasem on ja siis anna mulle teada, küll me midagi välja mõtleme!“
Nii kui kõne sai lõpetatud, helises mobla kohe uuesti:
„Ma sain kajaka nüüd kätte! Kuhu ma ta viin?“
„Viige ta Loomade Kiirabikliinikusse, aga arvestage, et tõenäoliselt teda aidata ei saa. Igatahes tänud hoolimast ja vaene lind pääseb tänu teile vähemalt piinadest!“
Kiire kõne kliinikusse, et inimeselt kajakas ikka vastu võetakse ja kinnitus, et loomakaitse liit arve tasub. Hea, et ise ei pidanud viima, sest eks need hädatapud rikuvad ju korralikult ka enese tuju. Poole tunni möödudes helistati kliinikust tagasi:
„Kuule Heiki! Röntgenis selgus, et kõik luud on terved ja tegemist on vaid pindmise haavaga. Kui sa nõusoleku annad, siis me hakkaks seda õmblema.“
„Loomulikult on nõusolek olemas ja tehke kõik mis vaja!“
„Sa võid paari tunni pärast siis järele tulla või jätad siia?“
„Lähen just Raplamaale ja sealt naastes tulen võtan ta peale. Jääb ööseks minu juurde, sest pärast narkoosi ma teda lendu ega tänavale tuiama „pohmas“ peaga ei lase. Helistasin mõistagi ka lindu aidanud naisterahvale, kellele hea uudis lausa pisarad palgele tõi:
„Oi aitäh teile, ma saan nüüd vähemalt magada! Ma olin nii mures linnu pärast! Aga see on nii-nii hea uudis! Suur aitäh teile veelkord.“
Nagu eelmises kirjatükis juba mainisin, siis Raplamaa loomad polnud hädas ühti ja kaebuse esitaja pingutas kõvasti üle. Kajaka pistsin ööseks puuri toibuma ja toppisin ta ninaesise hääd paremat täis. Veetopsi sai ta mõistagi ka.
Hommikul selgus, et söögiisu polnud tal just suurem asi. Ka vett oli kajakas õige vähe joonud. Ei midagi hullu ja pärast oppi on see täitsa normaalne. Mind nähes hakkas aga suleline kõvat häält tegema ja lausa nõudis vabaks. Kui puuri ukse avasin, siis äigas ka nokaga, aga ega see suts mingit valu tee vaid pigem ehmatab natuke. Edasi viisime ta juba Piritale ja lasime kaldapealsel lahti:
„Ja püsi siin mere ääres, mitte ära roni jälle Lasnamäele kakerdama!“
Kiire kõne kliinikusse, et inimeselt kajakas ikka vastu võetakse ja kinnitus, et loomakaitse liit arve tasub. Hea, et ise ei pidanud viima, sest eks need hädatapud rikuvad ju korralikult ka enese tuju. Poole tunni möödudes helistati kliinikust tagasi:
„Kuule Heiki! Röntgenis selgus, et kõik luud on terved ja tegemist on vaid pindmise haavaga. Kui sa nõusoleku annad, siis me hakkaks seda õmblema.“
„Loomulikult on nõusolek olemas ja tehke kõik mis vaja!“
„Sa võid paari tunni pärast siis järele tulla või jätad siia?“
„Lähen just Raplamaale ja sealt naastes tulen võtan ta peale. Jääb ööseks minu juurde, sest pärast narkoosi ma teda lendu ega tänavale tuiama „pohmas“ peaga ei lase. Helistasin mõistagi ka lindu aidanud naisterahvale, kellele hea uudis lausa pisarad palgele tõi:
„Oi aitäh teile, ma saan nüüd vähemalt magada! Ma olin nii mures linnu pärast! Aga see on nii-nii hea uudis! Suur aitäh teile veelkord.“
Nagu eelmises kirjatükis juba mainisin, siis Raplamaa loomad polnud hädas ühti ja kaebuse esitaja pingutas kõvasti üle. Kajaka pistsin ööseks puuri toibuma ja toppisin ta ninaesise hääd paremat täis. Veetopsi sai ta mõistagi ka.
Hommikul selgus, et söögiisu polnud tal just suurem asi. Ka vett oli kajakas õige vähe joonud. Ei midagi hullu ja pärast oppi on see täitsa normaalne. Mind nähes hakkas aga suleline kõvat häält tegema ja lausa nõudis vabaks. Kui puuri ukse avasin, siis äigas ka nokaga, aga ega see suts mingit valu tee vaid pigem ehmatab natuke. Edasi viisime ta juba Piritale ja lasime kaldapealsel lahti:
„Ja püsi siin mere ääres, mitte ära roni jälle Lasnamäele kakerdama!“
Klatin kohe veel ühe vana asja ära. Mäletate Harjumaal Koogi külasse talvituma jäänud kolme kurepoega, kes loomakaitse liidu hoole alla jäid. Mul on väga hea meel teatada, et kõik kolm elasid talve üle ja me lasime nad mõned nädalad tagasi vabaks.
Esialgne plaan oli nad samasse kohta tagasi toimetada, aga sellest mõttest loobusime, sest ei tahtnud neile lisastressi autosõiduga tekitada. Ja lõppude lõpuks kui nad juba egiptimaalt meetritäpsusega oma pesa juurde mõistavad tulla, siis saavad nad sellega ka ilmselt Pärnumaalt lendu tõustes hakkama.
Ma ei hakka nimeliselt inimesi tänama, kes kõik kurgedele abiks olid, sest Eesti riigis on metsloomade aitamine vaat, et seadusega keelatud. Vaatamata sellele siiski kõikidele asjaosalistele sügav kummardus ja siiras tänu!
"Ükski loom ei olnud hädas ega surnud ära. Kajakarajakas sai ravi ja ajab juba vabas looduses omi linnuasju. Toredad naised tahavad meiega liituda ja ka midagi loomade heaks reaalselt ära teha! Oli üks kuradi hea päev! Oleks selliseid vaid rohkem!"