Alles see oli kui saime koos naiskaga kährikult kärntõve! Tema sai ühe kuuga terveks nagu tavaliselt peaks minema. Mina sügasin ennast kaks kuud!
„Aitab! Rohkem ei ma neid koju ei vea“, lubasin toona pühalikult, aga lubaduseks see jäigi. Möödunud suvel suri järjepanu kuus metsasukat vaatamata ravile ja hoolitsusele kätte ää.
„Nüüd aitab! Ma pole mingi kuradi matusebüroo. Nad lihtsalt koolevad ära, hoolitse ja ravi sa palju tahad!“
Läksin maale tõmbasin nina täis ja pettumus ning valu hinges andsid järele. Kuu aega hoidsin igasugu tiivulistest ja neljajalgsetest eemale, aga siis hakkas kõik jälle korduma. Ilmselt on mul mingi haigus. Ravimatu haigus.
Praegu olen ma suutnud üsna pikalt vähemalt seda punkti täita, et „oma koju“ loomi ei too. Mustamäelt leitud siilipoiss tegi aga otsa lahti. Oli teine ülikooli kõrval männikus kerratõmbunult otse keset jalgrada.
„Siilil on midagi viga, aga ta on elus, sest hingab!“, ütles muretsev naishääl telefonis.
„Pole tal viga midagi ja ma arvan, et tüüp on alles talveunes!“
„Tulge viige ta ikka ära, sest siin on ta inimestel ja koertel jalus!“
Olin just Mustamäel ja seega oleks olnud patt mitte kohale minna. Naine jäi ka ootama ja lubas metsasuka asukoha kätte näidata. Ta nimelt oli selle jalgrajalt ühe kuuse alla peitu pannud. Siil oli tõesti kerra tõmbunud ja kuidagi kange. Ka hingamine oli vaevumärgatav.
„Aga tänud hoolimast ja ma viin ta igaks kümneks juhuks kliinikusse – las vaatavad üle. Seejärel läheb kuskile linnast kaugemale metsa tagasi.“
Ega temaga seal kliinikus suurt midagi tehtud, sest tüüp magaski õiglase und nagu looduse poolt ette nähtud. Näkku oli talle kirjutatud kohtumine rebase, kähriku või koeraga. Aga see oli juba vana arm, mis kenasti paranenud.
Kui väga tahta, siis oleks võinud kahtlustada ainult narkolepsiat, sest vennike tegi paar saamu ja siis põmm, kukkus jalapealt magama. Jälle väheke tuterdamist ja põmm magama. Küll see ärkamine on ikka vaevaline!
„Pole tal viga midagi ja ma arvan, et tüüp on alles talveunes!“
„Tulge viige ta ikka ära, sest siin on ta inimestel ja koertel jalus!“
Olin just Mustamäel ja seega oleks olnud patt mitte kohale minna. Naine jäi ka ootama ja lubas metsasuka asukoha kätte näidata. Ta nimelt oli selle jalgrajalt ühe kuuse alla peitu pannud. Siil oli tõesti kerra tõmbunud ja kuidagi kange. Ka hingamine oli vaevumärgatav.
„Aga tänud hoolimast ja ma viin ta igaks kümneks juhuks kliinikusse – las vaatavad üle. Seejärel läheb kuskile linnast kaugemale metsa tagasi.“
Ega temaga seal kliinikus suurt midagi tehtud, sest tüüp magaski õiglase und nagu looduse poolt ette nähtud. Näkku oli talle kirjutatud kohtumine rebase, kähriku või koeraga. Aga see oli juba vana arm, mis kenasti paranenud.
Kui väga tahta, siis oleks võinud kahtlustada ainult narkolepsiat, sest vennike tegi paar saamu ja siis põmm, kukkus jalapealt magama. Jälle väheke tuterdamist ja põmm magama. Küll see ärkamine on ikka vaevaline!
Toasoojas ärkas ta mõistagi täitsa üles. Aga nüüd on jälle uus häda – öösel viskab ju õues lausa miinuskraadid välja ja suur temperatuuridevahe võib siilikese organismuse segi keerata. Las ta siis elab mu juures kuni soojemaks läheb.
Sähke ja vaadake aknast välja ning vähemalt Lagedil tuleb taevast valget jama ja paks lumevaip katab maad. "Ega tali taeva jää!", teadis vanarahvas rääkida ja tänavu pole õiget lund olnudki. Küllap tuleb siis suvel! Vaesed rändlinnud, kes juba kohale on saabunud! Annaks jummel, et nüüd kõvat pakast ei tuleks, muidu saavad vaesekesed kõik otsa!
Aga läheme oma siilijutuga edasi. Praegu ta on mul väga vitamiinirikka ja toitva pasteedi peal – las aga kosub. Järgmisest nädalast läheb aga juba tavalise ja palju taskukohasema kassikonservi peale. Isu on tal hea ja toit käib korralikult läbi. Minu arust isegi liiga hästi käib läbi ja ma ristisin ta lausa „šhittumise maailmameistriks“ – no seda manti ikka tuleb sealt tagant otsast! Aga see kõik on tühiasi ja täiesti normaalne.
Sähke ja vaadake aknast välja ning vähemalt Lagedil tuleb taevast valget jama ja paks lumevaip katab maad. "Ega tali taeva jää!", teadis vanarahvas rääkida ja tänavu pole õiget lund olnudki. Küllap tuleb siis suvel! Vaesed rändlinnud, kes juba kohale on saabunud! Annaks jummel, et nüüd kõvat pakast ei tuleks, muidu saavad vaesekesed kõik otsa!
Aga läheme oma siilijutuga edasi. Praegu ta on mul väga vitamiinirikka ja toitva pasteedi peal – las aga kosub. Järgmisest nädalast läheb aga juba tavalise ja palju taskukohasema kassikonservi peale. Isu on tal hea ja toit käib korralikult läbi. Minu arust isegi liiga hästi käib läbi ja ma ristisin ta lausa „šhittumise maailmameistriks“ – no seda manti ikka tuleb sealt tagant otsast! Aga see kõik on tühiasi ja täiesti normaalne.
Päris toasoojas ma teda ei hoia ja ta elab sahvris ühe suure karbi sees. Päevas korra-paar saab „vabakäiguvang“ ka kööki tuterdama. Oi tal on uurimist! Veidral kombel ta mind nagu enam ei pelgagi – igatahes karpi tõstes ta end kerra ei tõmba. See on muidugist halb, sest see instinkt on siilide jaoks ju lausa ekstentsiaalse tähtsusega.
Varsti läheb soojaks ja siis saab siilipoiss kohe vabaks ning võib metsavahel omi asju ajama hakata. Päris samasse kohta ma teda ei vii, sest seal liigub tõesti palju inimesi nii koertega kui ilma ning pikka pidu tal seal poleks. Lisaks veel piiravad seda pargikest igast suunast autoteed ja liiklus on seal tihedamast tihedam.
Tegelikult on see juba teine siiliga seotud juhtum sel kevadel. Nädal tagasi kutsuti Piritale, aga sinna jõudes oli selge, et see vaene loomake enam kevadest ega suvest rõõmu tundma ei saa. Kahtlustan, et mõni jalgrattur sõitis temast lausa üle. Mustmäe siili lugu lõpeb aga hästi ja selles ma ei kahtlegi. Ainukesed, kellele ses loos liiga tehti, olid siili peal elavad puugid ja nende maine teekond sedapuhku lõppes. Andke mulle andeks, aga neid ma nüüd küll päästma ei hakanud – puhas liigirassism, aga selline kahepalgeline loomakaitsja ma juba olen! :)
Varsti läheb soojaks ja siis saab siilipoiss kohe vabaks ning võib metsavahel omi asju ajama hakata. Päris samasse kohta ma teda ei vii, sest seal liigub tõesti palju inimesi nii koertega kui ilma ning pikka pidu tal seal poleks. Lisaks veel piiravad seda pargikest igast suunast autoteed ja liiklus on seal tihedamast tihedam.
Tegelikult on see juba teine siiliga seotud juhtum sel kevadel. Nädal tagasi kutsuti Piritale, aga sinna jõudes oli selge, et see vaene loomake enam kevadest ega suvest rõõmu tundma ei saa. Kahtlustan, et mõni jalgrattur sõitis temast lausa üle. Mustmäe siili lugu lõpeb aga hästi ja selles ma ei kahtlegi. Ainukesed, kellele ses loos liiga tehti, olid siili peal elavad puugid ja nende maine teekond sedapuhku lõppes. Andke mulle andeks, aga neid ma nüüd küll päästma ei hakanud – puhas liigirassism, aga selline kahepalgeline loomakaitsja ma juba olen! :)