18 aprill 2017

„Tulge appi – üks imeliku välimusega lind vajab abi!“

Minu eilse päeva lõpetas ingliskeelne telefonikõne:

„Tulge appi – üks imeliku välimusega lind vajab kiiret abi! Ma ei oska öelda kellega tegu on.“

„Kus ta asub?“

„Kalamajas“

„Okey, jõuan umbes 15-20 minutiga.“

„Ma saadan teile linnust tehtud foto ka“

Fotost suurt tolku polnud, sest telefoniekraanilt tundus, et tegemist on lausa kanaga! Räsitud ja kuidagi imelikult puhvis lind oli esmapilgul tõesti täiesti tundmatu!

„Tere talv või kevad! Kanad ju ei lenda või äkki on keegi siiski Kalamajas kanu pidama hakanud? Miks ka mitte, sest Tähetorni uulitsal peab ju ka üks vennike näiteks kitse puukuuris ja VTA arust oli kõik korras!“


Ilmselt oma kodumaal veidi kiirema reageerimisega harjunud mehelt tuli varsti sõnum. Olime koos naiskaga just "Russalka" juures:

„Vabriku 8A. I’m outside, waiting with the bird inside the gate.“

„Okey, thanks! I’ll be there in five minutes.“


Kohale jõudes avanes mulle armas ja liigutav vaatepilt – suur-suur paarimeetrine mehemürakas istus külmal asfaldil linnu juures ja hoidis kätt ta peal. Mehe silmist peegeldus tõsine mure. Tegu oli hollandist pärit härraga.

Lähemal vaatlusel selgus siiski, et tegu on tuviga. Ma vähemalt arvan oma nappide ornitoloogia alaste teadmiste juures, et tuvi ta nüüd oli küll. Tõsi, taolist pruuni tuvi polnud ma varasema elukese jooksul nüüd küll näinud.

Edasi viis me tee juba Loomade Kiiabikliinikusse. Siilipoisi haarasin ma kodust kaasa, sest „pontsik“ vajas kaalumist ja parasiiditõrjet. Juba ukselt kuulutasin ma kurba tõde:

„Liit maksis täna hunnikus jälle kliinikute raviarveid ära ning raha jäi meile alles kõigest mõnisada eurtsi. Seega ma seda hullu öist visiiditasu maksta ei taha ega suuda. Võtate jutule?“

„Ikka võtame, näita oma hädalised ette.“


Siilike kaalus täpselt 550 grammi ja kukkus mööda kliinikut ringi tuuseldama. Küllap tundus tuttav koht olema, sest alles mõned päevad tagasi ta siin ju talveunest ärkas.

„Selle siiliga on väike jama – ta hoiab kohati pead viltu ja tiirutab ringiratast. Muidu tundub aga täitsa normis olevat ja saab hakkama. Ilmselt on ta siiski kunagi tõsisemalt pihta saanud, aga seisund pole kaugeltki mitte hull!“

Ühe oravaga oli kunagi sama lugu, aga siis ajasid ta sassi, uskuge või mitte, aga siseparasiidid! Pärast neist vabanemist kadusid ka igasugu veidrad haigusesümptomid. Loodetavasti läheb siiliga samamoodi ja kaalule vastava koguse parasiidimürki sai ta naha vahele.

Ka tuvi vaatasime põhjalikult üle – verd ja vigastusi polnud näha ning tiivad olid terved. Ainult sabasuled olid veidi räsida saanud. Ma ise pakun täiesti huupi, aga tundus, et lind oli lihtsalt vastu akent lennanud ja seetõttu uimane.

Leppisime kokku, et hommikul tehakse talle röntgen ja vaatame ka mida veri näitab. Rohkemat me tegelikult väga teha ei saa ega oskagi. Panin ta papist karpi ja jätsin ööseks kliinikusse toibuma. Assistendid tõid vett ja teri. Minu sisetunne ütleb küll, et sellest tegelasest saab asja. Ja kui saa, siis õnneks meil on olemas ka koht, kus ta inimese käes all ja teiste lindude seltsis edasi elada saab. Piinadest vabastamine ja kiire killimine ei tule antud juhul kõne allagi! See pole selline keiss!

Varsti tuli hollandlasest taas sõnum:

„Thank you for coming. Hope (s)he’s alright!“

„I let you know in the morning, thanks again!“

On suur õnn, et see heasüdamlik mees ei helistanud keskonnaispektsiooni telefonile, sest sealne vastus oleks võinud talle tekitada ühe paraja kultuurišoki:

„Hulluks olete läinud, et mingi tuvi pärast helistate? Las sitt vedeleb! Sureb siis sureb, jääb ellu, siis jääb ellu! SEE ON LOODUSLIK VALIK! Aga okey, ma saadan päästjad järele ja nad viivad linnu silma alt ära metsa SUREMA!“

Nii need asjad Eestis tegelikult käivad. Kuigi eeltoodud tekstiga keerasin vinti veidi üle ja küllap see vastus oleks olnud ikka viisakamas vormis, siis sisu see ei muudaks - meil tõesti viiakse vigastatud linnud-loomad reeglina inimeste silma alt ära kuskile võpsikusse piinarikkalt surema! See on fakt!


"Mis hollandlastele loomulik, see eestlastele imelik!"

Arenenud riikides käivad asjad teisiti ja mulle meenus üks hollandist saadud kogemus. Istusime ühe kanali ääres ning einestasime ja puhusime sõpradega juttu. Piknik oli täies hoos. Korraga jäi silma vigastatud tiivaga part.

Tuttav haaras telefoni ja tegi ühe väga lühikese kõne. Mõne aja pärast saabus kohale auto, millest väljus vormiriietes mees. Ta haaras „kongist“ õhuaukudega plastikust karbi ja pani linnu sinna sisse. Seejärel ta vabandas, et kiiremini kohale ei jõudnud – linnas olla ummik olnud. Mul olid silmad suured kut tõllarattad ja hakkasin kohe pärima:

„Aga kes maksab?“

„Ei teagi täpselt, aga riik või linn.“

„Aga kuhu viiakse?“

„Kliinikusse loomulikult! Miks sa pärid? Kas Eestis on siis teisiti?“

Vat nii sõbrad peaksid asjad ühes arenenud Euroopa riigis käima! Küllap ka Eesti jõuab kunagi sellele tasemele. Ma pakun, et aastaks 2365 on ka meil loomadele-lindudele abi osutamisega sama tase saavutatud. Seni peaksid aga riigiisad ja -emad „kolmandale sektorile“ lausa tänulikud olema, et vabatahtlikud tasuta selle töö ära teevad ning väljamaalastele meie riigist parema mulje jätavad!

Ma ei hakka üldse hämama ja loomakaitse saab tegutseda valdavalt vaid heade inimeste annetuste toel. Ja nüüd hakkan kerjama minagi, sest kümnete ja kümnete arvete tasumised on tekitanud meie pangakontodele paraja vaakumi – ühel arvel oli eile veidi üle 200, teisel kopikas üle 100 euro.

Mõne armsa haige kassipojalooga saaksime tonni kiirelt kokku. Elu on seda näidanud. Paraku momendil pole ükski liidu hooldada olev kiisulaps hädas ja ega ma hakka teda ka välja mõtlema, et teie südameid heldima ja tengelpungaraudasid avanema panna. Ausus eelkõige, aga kui ka Sina oled seda meelt, et ka siile, tuvisid ja teisi metsaasukaid peab aitama, siis su abi on mõmendil üliteretulnud.

Annetusi ootame Eestimaa Loomakaitse Liidu arvelduskontodele:

EE742200221052074915 (Swedbank)

EE441010220252652225 (SEB)

Meie annetusnumbritele helistades on aga veel lihtsam oma toetus teele panna:

9000 777 (5.-)

9000 888 (10.-)

Helistada saab TELIA ja ELISA võrkudest. Tele2-st paraku veel mitte! Tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu.

Tuvi tänab! Siilipoiss tänab! Mina tänan!