Taolisi hitchcockilikke ja verdtarretamapanevaid appikutseid saan ma üsna tihti. Õnneks on minu kümneaastane praktika näidanud, et enamus abipalvetest on siiski ülereageerimised.
Ja ma pole sugugi pahane, sest kui miskit tundub inimesele mäda olevat, siis anna ikka teada, mitte ära mine tuimalt mööda. Ükskõiksus on saatanast ja pole absoluutselt oluline kas abivajajaks on laps, vanainime, naabrimees või mõni lind-loom.
Nädalavahetusel sai käidud Raasikul ühte „surmasuus“ olevat kutsat vaatamas.
Tegelikult me saatsime Harjumaa vaterinaarkeskusele vastava pöördumise juba 11.aprillil, aga vastust pole laekunud tänanseni. See on ka arusaadav, sest kes see ikka viitsib nii niru palga eest liigutada?
Kui riigi poolt loomi kaitsma palgatud ametnik naudib sooja kabineti ja tasuta interneti eeliseid ega taha jahedal kevadel õue minna, siis teevad tema eest tasuta töö ära vabatahtlikud loomasõbrad. Nii me koos naiskaga Raasikule läksime, sest mis saab ühel vabal päeval inimesele rohkem head meelt valmistada kui teiste tegemata töö ära teha. Murekirja järgi oli olukord ühe koeraga hullemast hullem:
„Tere!
Kirjutan suurest murest, sest ma lihtsalt ei talu seda olukorda enam. Sellest teemast tegi juttu ka Elge XXX. Nimelt olen väga mures Raasikul, Kannikese XX oleva koerakese pärast. Sain täna infot, et olukord ikka sama ja koerakesele ei anta süüa ega juua. Ammugi ei tegeleta temaga.
See nn peremees ei hooli sellest loomast üldse. Nad said mõned aastad tagasi selle koera endale kuna õige peremees suri ära. Kahjuks sattus koerakene valedesse kätesse. See naisterahvas ei suuda käia temaga jalutamas, ei jõua kinni teda hoida. Koer olevat eile olnud väga õnnetus olukorras!
Ma väga sooviks,et see loomakene sealt lihtsalt minema viikase, sest nagunii ei hooli temast keegi ja ta on kohutavalt õnnetu. Kahjuks pole ka mul selle koera pilti. Tean,et ta on suur, nimeks on Reku. Vanust ka ei tea.
Loodan nii väga, et see olukord laheneb ja see koerakene päästetakse. Ise elan Soomes ja ei pääse Raasikule olukorda vaatama, aga olen seal käinud ja kinnitan omast teadmisest sama.
Hoiatan, et see on suht probleemne koht. Kindel on ka see, et see loomake peab sealt pääsema! Ta on vaktsineerimata ka muidugi. Majas on veel kassid ja nad ei vii neid steriliseerimisele ja ka need on vaktsineerimata. Ole hea ja lahenda see probleem ning hoia mind palun kursis!
Parimat lootma jäädes , XX“
Olukord tundus olevat hullemast hullem, aga võta näpust – lora puha ja mind tervitas täiesti eluterve koer, kelle tervislikule seisundile pole midagi ette heita. Ka peremees oli sõbralik ja kutsus lausa aedagi:
„Einoh, tule vaata üle! Meil pole varjata midagi!“
Ja tõepoolest polnud neil miskit varjata, sest kuut oli korralik, jooginõu veega ees ja koer ise välimuse järgi hinnates terve ja toidetud. Kuigi mulle absoluutselt ei meeldi, et koeri ketis peetakse, siis keelatud see pole ja siin polnud mul miskit teha! Õhtul panin nii loomakaitse liidu listi kui Harju vetkeskusele kirja teele:
„Käisin, nägin ja kõik oli korras. Pole vaja reageerida ega aega raisata!“
Mõistagi andsin ka Soomes elavale loomasõbrale asjast teada ja saatsin tehtud fotod ja video ka. Kiirelt sain ka vastuse:
„Ohh, suur aitäh! Nüüd on süda rahul. Jutu järgi tundus olukord väga trööstitu!“
Mind on süüdistatud, et ma olen loomaomanikega liiga sõbralik ja ehk isegi pealiskaudne. Ei ole ma ühti pealiskaudne ja lähtun alati looma huvidest. Minu suhtumise dikteerib aga loomaomanik – kui tüüp paneb siga, siis panen ka mina siga! Kui inimene on hädas ja hoolib loomast kuid tal napib võimalusi, siis tuleb need leida, mitte kohe risti lüüa. Järgmine Tartust pärit lugu on selle ehedaks tõestuseks.
„Tere
Pöördun kiire murega ühe Tartus elava, tohutu kasvajaga koera pärast. Täna käis üks inimene seal ka pildistamas ja ütles, et tal on sabaalune lõhki, pluss kasvaja kohe-kohe lõhkemas! See on tõesti üüratu!
Ta ootas seal aia taga, aga pererahvast ei tulnud ja "kuri koer" silt just sisse ei kutsunud. Inimene pani postkasti ka kirjakese, et omanikud talle helistaksid ja ehk õnnestub koos abi leida, kuid oleks oluline, et keegi loomakaitsest saaks ehk omanikuga jutule, et nad laseks koera aidata.
Palun ärge kontakteeruge VTA-ga, olen sealse juhiga ise rääkinud eelnevalt haige koera asjus ja tema suhtumine oli, et mis tast ära võtta, hoiukodusid pole ja kui eluprognoos ei ole pikk, siis peab omanikku sundima magama panema.
Ehk õnnestub koos siiski looma aidata või vähemalt tema olukorda mugavamaks muuta kui muud pole teha. Ta peaks olema toas, mitte istuma oma katkide pepsiga muda sees! Koera aadress on Vasara XX, Tartu.
Kas oleks sealkandis keegi, kes saaks minna omanikega rääkima? Kui asi on raha taga, me aitaks seda koguda. Piltidel nähtav kõhualune monstrumkasvaja pendeldab kahele poole ja on reaalselt kordades suurem, kui fotodel paistab!“
Palusin meie Tartu kolleegidel asja uurida ja mis siis selgus? Selgus see, et on koer on juba 16 aastane. Veel selgus, et omanik väga hoolib oma koerast, aga tal pole lihtsalt raha, et kliinikusse minna. Ja vat nüüd sõbrad ongi see koht, kus loomakaitse peab aitama inimest ja seeläbi ka koera, mitte näpuga seadustes järge ajama ja ruigama:
„Meid ei huvita! Loomaomaniku kohustus on ravi tagada! Siin on nii kirjas!“
Koeraomanik on nõus abi vastu võtma, aga eakas kutsu kardab siin ilmas kõikse rohkem autosõitu. Lisaks olen ma väga konkreetselt vastu hiidkasvaja operatsioonile, sest karvane pensionär ei pruugi narkoosist enam äragata ja riskima ma ei hakka. Nii mõnedki karjuvad, et viige opile ja kui sureb, siis sureb. Teised nõuavad kiiret eutaneerimist ja piinade lõpetamist! Minge metsa ja see pole nüüd küll teie asi öelda vaid sõltub omanikust ja sellest, milllal ta suudab oma kallist sõbrast lahti lasta.
Andke aega ja mõtleme edasi. Loomulikult tuleb selle koera kannatusi vähendada, aga mitte elu hinnaga ja küll me parima lahenduse välja mõtleme. Muideks, meie Lõuna-Eesti piirkonnajuht Kerli Kurvits töötab Maaülikooli Kliinikus ja tema just tegelebki selle juhtumiga. Nii, et ärge sapsige ja asi on kontrolli all ning kui raviarved kipuvad üle pea kasvama, siis teeme korjanduse! Vat see ongi tegelik loomade kaitsmine, mitte leheveergudel targutamine või kaamera ees eputamine!
Teatajale muidugi suured tänud märkamast, aga nagu isegi aru saite, siis omanik pole hoolimatu mölakas ja sestap ma ei kirjutanud ka ta nime ja aadressi. Loomapiinaja ja mölakas pole ka see Raplamaa talumees, kelle kohta tuli järgmine kaebus:
Pöördun kiire murega ühe Tartus elava, tohutu kasvajaga koera pärast. Täna käis üks inimene seal ka pildistamas ja ütles, et tal on sabaalune lõhki, pluss kasvaja kohe-kohe lõhkemas! See on tõesti üüratu!
Ta ootas seal aia taga, aga pererahvast ei tulnud ja "kuri koer" silt just sisse ei kutsunud. Inimene pani postkasti ka kirjakese, et omanikud talle helistaksid ja ehk õnnestub koos abi leida, kuid oleks oluline, et keegi loomakaitsest saaks ehk omanikuga jutule, et nad laseks koera aidata.
Palun ärge kontakteeruge VTA-ga, olen sealse juhiga ise rääkinud eelnevalt haige koera asjus ja tema suhtumine oli, et mis tast ära võtta, hoiukodusid pole ja kui eluprognoos ei ole pikk, siis peab omanikku sundima magama panema.
Ehk õnnestub koos siiski looma aidata või vähemalt tema olukorda mugavamaks muuta kui muud pole teha. Ta peaks olema toas, mitte istuma oma katkide pepsiga muda sees! Koera aadress on Vasara XX, Tartu.
Kas oleks sealkandis keegi, kes saaks minna omanikega rääkima? Kui asi on raha taga, me aitaks seda koguda. Piltidel nähtav kõhualune monstrumkasvaja pendeldab kahele poole ja on reaalselt kordades suurem, kui fotodel paistab!“
Palusin meie Tartu kolleegidel asja uurida ja mis siis selgus? Selgus see, et on koer on juba 16 aastane. Veel selgus, et omanik väga hoolib oma koerast, aga tal pole lihtsalt raha, et kliinikusse minna. Ja vat nüüd sõbrad ongi see koht, kus loomakaitse peab aitama inimest ja seeläbi ka koera, mitte näpuga seadustes järge ajama ja ruigama:
„Meid ei huvita! Loomaomaniku kohustus on ravi tagada! Siin on nii kirjas!“
Koeraomanik on nõus abi vastu võtma, aga eakas kutsu kardab siin ilmas kõikse rohkem autosõitu. Lisaks olen ma väga konkreetselt vastu hiidkasvaja operatsioonile, sest karvane pensionär ei pruugi narkoosist enam äragata ja riskima ma ei hakka. Nii mõnedki karjuvad, et viige opile ja kui sureb, siis sureb. Teised nõuavad kiiret eutaneerimist ja piinade lõpetamist! Minge metsa ja see pole nüüd küll teie asi öelda vaid sõltub omanikust ja sellest, milllal ta suudab oma kallist sõbrast lahti lasta.
Andke aega ja mõtleme edasi. Loomulikult tuleb selle koera kannatusi vähendada, aga mitte elu hinnaga ja küll me parima lahenduse välja mõtleme. Muideks, meie Lõuna-Eesti piirkonnajuht Kerli Kurvits töötab Maaülikooli Kliinikus ja tema just tegelebki selle juhtumiga. Nii, et ärge sapsige ja asi on kontrolli all ning kui raviarved kipuvad üle pea kasvama, siis teeme korjanduse! Vat see ongi tegelik loomade kaitsmine, mitte leheveergudel targutamine või kaamera ees eputamine!
Teatajale muidugi suured tänud märkamast, aga nagu isegi aru saite, siis omanik pole hoolimatu mölakas ja sestap ma ei kirjutanud ka ta nime ja aadressi. Loomapiinaja ja mölakas pole ka see Raplamaa talumees, kelle kohta tuli järgmine kaebus:
„Kes saaks Viljandimaale minna ühte kohta uurima? Seal on üks emane koer, kellel suurem osa pesakonnast suri, aga üks kutsikas viidi ära, sest nad olid kogu aeg väljas ja hoolitsemata. Emme võib saada rinnapõletiku vähemalt.
Omanik on ca 60 aastane joodik ja seal on veel kolm Shetlandi poni, kes on tiined. Ja neil ei ole vahest kella neljakski toit ees! Laudaloomad on väga kitsastes oludes ilma veeta. Loomal peab ju 24/7 puhas vesi ees olema! Koerad olid nii näljased, et käisid laudas jäneseid tapmas! Õnneks jäneseid seal enam ei ole! Seal on ka väga palju kanu, kes ka pole joodetud ja toidetud!
Vaja oleks kindlasti kohale minna. Loomakaitse Selts teab ka ja nad pidi kunagi kellegi saatma, aga neist on samapalju tolku kui VTA-st. Usun, et teie inimesed teeks seal kindlalt rohkem ära!“
„Mul oleks vaja omaniku nime ja moblanumbrit kui võimalik ning täpset aadressi. Mul pole aega mööda Mulgimaad pool päeva raisata mingi talu otsimise peale!“
„Ma ei tea täpset asukohta, aga sinna on väga kerge minna. Seal kus on XX kool. Täpselt vastas läheb pikk kruusatee ja sealt tuleb sõita metsa lõpuni ning seejärel keerata kohe vasakule. Sealt max 50 meetrit ja siis juba oledki selle mehe õuel. Loomaomaniku nimi on XXX ja mobiil XXX.“
„Tänud, Raiküla vald on ju siinsamas lähedal Raplamaal ja käin sealt veel täna õhtul läbi!“
„Suur aitäh ja andke siis kindlasti teada kuidas olukord oli ja mida edasi teete?“
Ja nii me koos naiskaga kell pool seitse endid teele sättisimegi. Naiska on mul ka tulihingeline loomade eest võitleja ja on ennegi hää meelega kaasas käinud. Praegu on ta aga lausa sunnitud mind sõidutama, sest mäletatavasti võeti ju „roolijoodikul“ neljaks kuuks load ära!
„Oi-oi-oi, miks sa küll sõitsid?“
„Mida te targutate? Üritage ise neid piinatud või surnud loomi kaine peaga vedada või kaitsta! Ja veel see liiklus! Kaine peaga ei julgegi rooli minna!“
Omanik on ca 60 aastane joodik ja seal on veel kolm Shetlandi poni, kes on tiined. Ja neil ei ole vahest kella neljakski toit ees! Laudaloomad on väga kitsastes oludes ilma veeta. Loomal peab ju 24/7 puhas vesi ees olema! Koerad olid nii näljased, et käisid laudas jäneseid tapmas! Õnneks jäneseid seal enam ei ole! Seal on ka väga palju kanu, kes ka pole joodetud ja toidetud!
„Mul oleks vaja omaniku nime ja moblanumbrit kui võimalik ning täpset aadressi. Mul pole aega mööda Mulgimaad pool päeva raisata mingi talu otsimise peale!“
„Ma ei tea täpset asukohta, aga sinna on väga kerge minna. Seal kus on XX kool. Täpselt vastas läheb pikk kruusatee ja sealt tuleb sõita metsa lõpuni ning seejärel keerata kohe vasakule. Sealt max 50 meetrit ja siis juba oledki selle mehe õuel. Loomaomaniku nimi on XXX ja mobiil XXX.“
„Tänud, Raiküla vald on ju siinsamas lähedal Raplamaal ja käin sealt veel täna õhtul läbi!“
„Suur aitäh ja andke siis kindlasti teada kuidas olukord oli ja mida edasi teete?“
Ja nii me koos naiskaga kell pool seitse endid teele sättisimegi. Naiska on mul ka tulihingeline loomade eest võitleja ja on ennegi hää meelega kaasas käinud. Praegu on ta aga lausa sunnitud mind sõidutama, sest mäletatavasti võeti ju „roolijoodikul“ neljaks kuuks load ära!
„Oi-oi-oi, miks sa küll sõitsid?“
„Mida te targutate? Üritage ise neid piinatud või surnud loomi kaine peaga vedada või kaitsta! Ja veel see liiklus! Kaine peaga ei julgegi rooli minna!“
Nali, vähemalt üritasin teha! Kirjeldatud talu leidsime tõesti kergesti üles. Koheselt jooksid auto juurde tervitama kaks toredat „nuustikut.“ See väiksem vaatas otse silma sisse ja oli tõesti imearmas! Korraga vupsti hüppas ta autosse ja hakkas silitusi nautima.
„Minge pekki! Näljased nad küll polnud!“
Helistasin härra X numbrile, aga sealt ei vastatud. Koputasime uksele ja aknalegi, aga samuti vaikus. No mida siis teha? Kui juba kohale sai tuldud, siis vaatame vähemalt loomad üle.
Ponisid polnud mitte kolm vaid viis. Laudas nad ka polnud vaid karjamaal koos mõne lamba ja paari utega. Ja polnud nad näljased ühti ning vähemalt see osa kaebusest oli küll sulaselge jama! Kanad oli puuris. Haned ka ja rohkem loomi meile silma ei hakanudki. Talu ümbrus oli hoolitsetud ja päevast päeva hommikust õhtuni kaaniva külajoodikuga pole vast sedapuhku kindlasti tegu. Kaks autot seisid garaaži ees ja sestap läksime igati korraliku palkmaja uksele taas koputama. Paraku vist tõesti polnud kedagi kodus, sest avama ei
„Minge pekki! Näljased nad küll polnud!“
Helistasin härra X numbrile, aga sealt ei vastatud. Koputasime uksele ja aknalegi, aga samuti vaikus. No mida siis teha? Kui juba kohale sai tuldud, siis vaatame vähemalt loomad üle.
Ponisid polnud mitte kolm vaid viis. Laudas nad ka polnud vaid karjamaal koos mõne lamba ja paari utega. Ja polnud nad näljased ühti ning vähemalt see osa kaebusest oli küll sulaselge jama! Kanad oli puuris. Haned ka ja rohkem loomi meile silma ei hakanudki. Talu ümbrus oli hoolitsetud ja päevast päeva hommikust õhtuni kaaniva külajoodikuga pole vast sedapuhku kindlasti tegu. Kaks autot seisid garaaži ees ja sestap läksime igati korraliku palkmaja uksele taas koputama. Paraku vist tõesti polnud kedagi kodus, sest avama ei
tuldud.
Ma pole ülikriitline ja maal elanuna võtan asju võibolla rahulikumalt kui mõned teised linnahärrased ja -prouased. Võibolla leiaksid luubi ja joonlauaga ringituuseldavad loomakaitsjad etteheideteks põhjust, aga norida saab ju alati kui selleks soovi on. Saan ka mina praegu mõne etteheite teha, sest päris kõik mulle ei meeldinud ka.
Näiteks kanad olid minu arust liigväikeses puuris ja ise annaksin neile küll rohkem liikumisruumi. Aga mida loeb minu arvamus, sest üldjoontes oli ju kõik kehtivatele nõuetele vastav. Haned tatsasid ringi mööda mudast aedikut. Siin tuleb jällegi arvestada sellega, et päev läbi sadas ja siis lähebki jalgealune poriseks. Üks tõsine märkus on mul aga küll ja nimelt see suuremat kasvu koer on juba paar aastat pügamata ning karvastik seetõttu absoluutselt „viltis“!
Kas loomakaitse liit peaks nüüd tegema Raplamaa veterinaarkeskusele koheselt karmi kaebuse? Ei pea sõbrad, sest esiteks ei ajaks ka mina praegu neil karvu maha, sest ilmselt enamus aega õues elavatel koertel hakkaks vähemalt öiste miinuskraadide ajal väga külm.
Teiseks saab selle asja loodetavasti korda pelgalt omanikule helistades ja juba täna ma temaga räägin nii koerte pügamisest kui ka sellest kas ta vajab emase koera steriliseerimise tarbeks raha.
Teiseks saab selle asja loodetavasti korda pelgalt omanikule helistades ja juba täna ma temaga räägin nii koerte pügamisest kui ka sellest kas ta vajab emase koera steriliseerimise tarbeks raha.
Üleüldse tuleb uurida kas külajutt järjepidavalt poegivast koerast, surnud kutsikatest ja piimanäärmekasvajast üleüldse tõele vastab, sest ülejäänud jutt oli ju laias laastus täielik jama! Me kompasime väga korralikult ka väidetavalt vastpoeginud emme kõhualuse läbi ja tehke või tina, aga tegemist pole imetava koeraga! Ka mingeid mügarikke ega märke kasvajast me ei tuvastanud.
Julgen väita, et umbes 80% teadetest on ülereageerimised, teadmatusest antud valeinformatsioon või pahatahtlik käkikeeramine. Ometigi ma julgustan ikka teatama kui näete mõnda sellist looma-lindu, kes teie arust abi vajab. Eksimine pole mingi patt!
Mõistagi oma eksmehele, -naisele või naabrile sitaraiujad ajavad hinge täis küll, aga õnneks neid juhtumeid pole ka väga palju! Mul pole mingit õigust kedagi kontrollida, aga ometi on inimesed mulle loomi näidanud ja julgelt üle 90 prossa juhtumitest saavad rahumeelse lahenduse. Vabatahtliku loomakaitse alus ongi eelkõige inimestega suhtlemine, mis tagab ka kõige tulemuslikuma tegutsemise loomade heaks. Loomulikult on ka selliseid tüüpe, kes pikalt saadavad, aga eks siis peavad nad arvestama ka tagajärgedega – oled mölakas ja paned siga? Väga hea, ma panen vastu ja pärast ära hädalda, et sulle tehakse ülekohut!
Muide, hiljuti kirjutasin kassipoeg Turbo kannatustest ja haledast lõpust. Kassiärikas oli õhku täis ja saatis leinava pere pimedasse kohta ning lausa süüdistas neid endid looma tapmises. Pärast minu blogipostistust aga nende meel muutus ja nad pakkusid nii uut kiisut kui raviarvete kompenseerimist.
Mina nende räuskajatega ei viitsi oma aega raisata ja soovitan alati kohtusse pöörduda. Kats aga vaidleb hää meelega ja nii ta eilegi suhtles selle kassimüüjaga. Kõne algus polnud paljutõotav:
„Kes Valneril üldse lubas kirjutada sellest loost? Me anname ta politseisse ja kohtusse ning nõuame kahjutasu!“
„See on teie õigus ja andke pealegi! Iga sõna mida ta kirjutas on ju tõsi ja tõendatav!“
„Kes see tont üleüldse on?"
„Loomakaitse liidu juht ja ta peabki neid juhtumeid avalikustama!“
„Mis asi see loomakaitse liit on? Kas mingi rahandusorganisatsioon, mis inimestelt raha välja petab? Mida te selle rahaga teete?“
„Eelkõige maksavad nad loomade raviarveid. Ka teie käest saadud kiisu ravi eest nad maksid kui omanikul raha otsa lõppes!“
„Kas arve ikka on?“
„Loomulikult on!“
Mina nende räuskajatega ei viitsi oma aega raisata ja soovitan alati kohtusse pöörduda. Kats aga vaidleb hää meelega ja nii ta eilegi suhtles selle kassimüüjaga. Kõne algus polnud paljutõotav:
„Kes Valneril üldse lubas kirjutada sellest loost? Me anname ta politseisse ja kohtusse ning nõuame kahjutasu!“
„See on teie õigus ja andke pealegi! Iga sõna mida ta kirjutas on ju tõsi ja tõendatav!“
„Kes see tont üleüldse on?"
„Loomakaitse liidu juht ja ta peabki neid juhtumeid avalikustama!“
„Mis asi see loomakaitse liit on? Kas mingi rahandusorganisatsioon, mis inimestelt raha välja petab? Mida te selle rahaga teete?“
„Eelkõige maksavad nad loomade raviarveid. Ka teie käest saadud kiisu ravi eest nad maksid kui omanikul raha otsa lõppes!“
„Kas arve ikka on?“
„Loomulikult on!“
„Ma ei aksepteeri seda ja ka Turbot ravinud kliinikut ma ei usalda. Miks mulle ei teatatud? Ma oleks ta mujale ravile viinud ja seal oleks ta ellu jäänud!“
Ma tõin teieni praegu ainult kümnendiku ligi poolteist tundi kestnud kõnest, mida mu naiska pidas. See oli ikka karm – alul sõimas naine, siis mees, naine jätkas taamal nagu ratta peal karjumist!
Seejärel võttis toru juba üksjagu rahunenud naisuke ja jätkas malbel häälel. Kõikse lõpuks leidsid naised siiski ühise keele ning loodetavasti saadakse ka haige looma ostnud perega kokkuleppele. Katrinile tundus lõpuks isegi, et äkki tegin ma neile siiski ülekohut ja tegu on tõeliste loomasõpradega, kes karvaste ja suleliste kaitset väga hindavad
„Muutku vähemalt blogis ära, et ma bitch olen! Kas teile meeldiks kui teie kohta bitch öeldakse?“
Ma tõin teieni praegu ainult kümnendiku ligi poolteist tundi kestnud kõnest, mida mu naiska pidas. See oli ikka karm – alul sõimas naine, siis mees, naine jätkas taamal nagu ratta peal karjumist!
Seejärel võttis toru juba üksjagu rahunenud naisuke ja jätkas malbel häälel. Kõikse lõpuks leidsid naised siiski ühise keele ning loodetavasti saadakse ka haige looma ostnud perega kokkuleppele. Katrinile tundus lõpuks isegi, et äkki tegin ma neile siiski ülekohut ja tegu on tõeliste loomasõpradega, kes karvaste ja suleliste kaitset väga hindavad
„Muutku vähemalt blogis ära, et ma bitch olen! Kas teile meeldiks kui teie kohta bitch öeldakse?“
"Aga ma olengi ju bitch, nii et vahet pole!", vastas Katrin ja bitch ta tõesti oskab olla kui tahab! Selles te ei pea kahtlema!
Aga vat ei paranda ega muuda ega kustuta ma midagi ära ja teinekord näib, et mu kirjutised ongi suuremaks karistuseks kui kohtuotsus või veterinaarameti ettekirjutised. Sestap olge ikka inimesed ja suhelge normaalselt, mitte ärge ajage näppe püsti ning plõksige ebaviisakalt. Mõistagi ärge piinake loomi kui ei taha mõne blogiloo või ilmselt sügisest veebis näidatava loomasaate kangelaseks saada. Nii lihtne see ongi!
„Oi-oi-oi, sa ei tohi sellest rääkida! Sa ei tohi sellest kirjutada!“
„Pole siin mingit oi-oi-oid vaid sina tegid teo ja kui mina sain sellest teada, siis loomulikult on mul õigus sellest rääkida. Loomulikult on mul õigus sellest ka kirjutada, sest taoline asi ju juhtus!
Mõelge nüüd ise ka natuke kaasa, kumb siis ikkagi on suurem kuritegija – kas kodanik X, kes lõi oma koera labidaga maha või kodanik V, kes sellest kirjutada julgeb?“
Aga vat ei paranda ega muuda ega kustuta ma midagi ära ja teinekord näib, et mu kirjutised ongi suuremaks karistuseks kui kohtuotsus või veterinaarameti ettekirjutised. Sestap olge ikka inimesed ja suhelge normaalselt, mitte ärge ajage näppe püsti ning plõksige ebaviisakalt. Mõistagi ärge piinake loomi kui ei taha mõne blogiloo või ilmselt sügisest veebis näidatava loomasaate kangelaseks saada. Nii lihtne see ongi!
„Oi-oi-oi, sa ei tohi sellest rääkida! Sa ei tohi sellest kirjutada!“
„Pole siin mingit oi-oi-oid vaid sina tegid teo ja kui mina sain sellest teada, siis loomulikult on mul õigus sellest rääkida. Loomulikult on mul õigus sellest ka kirjutada, sest taoline asi ju juhtus!
Mõelge nüüd ise ka natuke kaasa, kumb siis ikkagi on suurem kuritegija – kas kodanik X, kes lõi oma koera labidaga maha või kodanik V, kes sellest kirjutada julgeb?“