Paps sündis mul Valgamaal, aga ta suri noorelt ja seetõttu on see pool mu pärinemisloost kaduma läinud. Talu asukoha sain oma viis aastat tagasi siiski teada ja paar korda olen isegi otsimas käinud, aga tulemusteta. Seekord võtsin oma meessoost tite ka kaasa, et seltsis segasem ja enne alla ei anna kui isa sünnikodu saab üles leitud.

Terts tuli koos oma alaealise mehe ja beebiga ka appi. Ta kaasa ju samuti Valgamaalt pärit ja teab igat metsarada. Aga nüüd läheb vist lugu natuke kriminaalseks, sest ilm oli väga sant ning mul on põhjendatud kahtlus, et mõni eurodirektiiv kindlasti keelab taolise ilmaga beebidega õues olla. Sestap unustage Tertsu nimi ja kõik sinna juurde kuuluv.

Jalutame Ronniga seal tihnikus, välku lööb ja vihma kallab. Rohi oli poolde kõhtu ja riided ligumärjad. Müttasime oma pool tunnikest kui kaine mõistus käskis ka selleaastasele üritusele käega lüüa. Korraga vaatan põõsast piilub känguru, pojakene armsalt kukrus tukkumas. Ohh seda üllatust!

"Tere känguru! Kuidas sa vaene vanemateta loomake nüüd küll siia meite jahedasse kliimavööndisse sattusid?"

"Pole ma hüljatud midagi! Läänemaa naised käivad Valgamaal meid võrkudega püüdmas ja nii oma ma vabadusest ilma jäingi. See kuri naine peab ka kuskil siin olema."

Ja tõesti, polnudki ta hüljatud ega eksinud midagi, sest varsti hõikus teda juba punapäine talitaja oma jämeda karmi häälega. Jummel tänatud! Rääkisin neile oma murest ja plaanist juba käega lüüa kui korraga känguru pilk selgines:

"Ma tean seda talukohta küll, suur ja vägev maja ning sellist sai enesele vaid jõukam rahvas lubada."

Känguru ühes kukrus pöönava pojaga panigi minema punapäine talitaja jooksujalu järgnemas. No ei saanud enam käega lüüa ja üdini läbivettinutena olime sunnitud järgnema. Korraga huilgas känguru üle metsa sellise jõuga, et isegi viimased karud ja hundid jooksid kabuhirmus Läti poole. See sai tähendada vaid üht - talukoht on üles leitud. Hurraa ja katame lauad!

Eks me kõik taha oma juurtest teada isegi siis kui neil mingit emotsionaalselt väärtust pole. Ei tekitanud see kohake minus mingeid tundeid ja saanudki tekitada kuna pole seal kunagi ju käinud. Ometigi on hing rahul ja nüüd saan vähemalt vaimusilmas ette kujutada, kus isa sündis, kasvas ja oma lapsepõlve veetis. Tahan mõelda, et see oli tal seal Valgmaa metsade vahel üsna õnnelik.

Valner. See sõna ei tähenda meite keeles midagi. Pole nagu Lepp, Tamm või Mägi. Järelikult võõra maa nimi. Seda selgitab ka sugulasest koolmeistri aegu tagasi kirikuraamatutega tehtud uurimistöö, mille kohaselt olla säherduse nimega sõdurpoiss Põhjasõja ajal sinnakanti sattunud ning pärast venkudele kaotamist jäänudki Valgamaale elama.

Tõsi või mitte? Tont seda teab, aga võiks ju uurida. Vähemalt DNA testigi teha, et näha kas grammike "rootslast" leidub me geenides või mitte. 1702 või 1704? Ei mäleta enam. Igatahes Hummuli lahingus oli see väidetav esivanem siis võidelnud. Koos pojaga leidsime ka koha üles, aga mitte täpselt. Vähemalt AI soovitustele me sajaprossast kinnitust küll ei saanud ja see on tegelikult paganama tore - järgmisel aastal saame ju uuesti otsima minna. Kui hästi läheb, siis äkki "känguru koos oma punapäise talitajaga" tuleb ka kaasa ning siis on juba raudpoltkindel, et leidmata see võitlustanner juba ei jää.