Aastaid tagasi elas kord Žurik, Šarik või oli ta nimi hoopis Muhtar, aga see polegi oluline. Elas ta Maarjamaal, Venemaal või hoopis Prantsusmaal, ka see pole tähtis. Tegelikult ma ei teagi seda.
Tean seda, et see koer elas halvasti. Väga halvasti. Elas kuskil omapäi, raske raudkett kaela soonimas, olematus kuudis ja keset purunenud klaasihunnikut. Inimest ta suurt ei näinud. Võeti lihtsalt "vahtjoriks", sest turvaseadmetele ei tahtnud firma raha raisata.
Kohalikule rahvale käis raskelt pinda ja hakkasid koera ise toitma. Kirjutasid omanikule ka kirjakese ja käisid õiendamas, aga olukord ei muutunud. Inimesed laiutasid käsi kuniks täna juba Bella nime kandev koer, võttis asja enda ajada ning jalutas ühel kenal päeval küla vahel ringi.
