"Patukahetsus"

Taak hingel on raske elada ja sestap otsustasin kõik ausalt üles tunnistada. Lugu annab selge signaali, et lapsi ei tohi tõesti isade kätte usaldada. Eesti õigussüsteemil ja naislastekaitsjatel on seega tuline õigus ning isade lastest eraldamine ja lausa riiklik kottimine on seega täiesti põhjendatud.

Oli külm-külm talv ja midagi polnud lauale panna. Sestap sõime koos Gerda ja väikese Tjorveniga emme ära.
Asi juhtus aastaid tagasi kui ma veel Rootsis elasin. Sealsete lastekaitsjate arvates oli see ainuõige otsus, sest emme oli üksjagu matsakam ja temast jagus kohe mitmeks nädalaks. Lapsed jäidki minu hoole alla.

Eks ma panin suures leinas tina ka ja ega mäletagi kõike jama, mida lastele rääkisin. Kahjuks Gerda, püha lihtsameelne võttis seda puhta kullana ja suur-suur üleilmne probleem ongi käes. Ma tõesti ei tahtnud. Õnneks Tjorven ei kuulanud ja tal läheb paremini. Nüüd on ta juba lausa LGBT juhtfiguur svenssonite maal.

Pool aastat tagasi tuli Gerda mu Eesti koju külla ja tegime keldris katseid. Ta ise ütles, et koolitöö. Siis me ristasime seal kärbseid ja seeni ja rotte ning maasikaid. Lõpuks valasime kogu selle sodi "Corona" õllega üle. Siis jäime ootama .....

Tehased seisavad, Lennukid ei lenda. Inimesed on koduarestis. Gerda on rahul. Mina nii väga mitte. Palun vabandust te kõikide käest! Ma tõesti ei tahtnud ja enam nii ei tee! Lapsi ei tee, tahtsin ma öelda. Siiralt! Lapsed on vastikud!

Õnneks on ta nüüd juba natuke vanem ja muutunud kui sel "titefotol" ning enam vast keegi minu peale näpuga ei näita. Las see jäädagi meie vahele.