"Jou inimesed! Istute kodus nagu kästi? Ehehehee, kes nüüd tublid koerad on?
Istuge-istuge ja olge tublid koolerahaiged edasi! Saate vähemalt aimu, mida me tundma peame kui kogu aeg istuma sunnitakse!
Meile koertele see nakkus külge ei hakka ja sestap tõstame eriolukorra valitsuse käskudele tagumist käppa! Elagu vabadus!"
Just täpselt nii Harjumaal, Vatslas elav nooruke Gessy tegi ja üle aia maailma uudistama läks. Paraku oli raudvarbadest aed korralik ja ulatus kuni Kuuni.
Vaene kuts hindas oma hüppevõimet väga üle ja kukkus raudora sügavale kõhuõõnesse. Kuidagi see viga sai ja tegi palju haiget. Kohe nii palju, et pererahvale tundus, et seni väga sõbralik koerake tuleb kohe-kohe kallale. Ta justkui ei tundnud enam kedagi ära.
Kui perenaine üritas kõhualust vaadata, oli millimeeter puudu, et kihvad oleks kätte löödud. Lõpuks läks kogu see kupatus mädanema. Gessy muutus aina loiumaks, aga arsti juurde minekuks raha puudus.
"Tere, meie koerake on väga haige, aga olen lapsehooldupuhkusel ja istun viie lapsega kodus. Mees on Soomes, aga seal ka segased lood. Äkki saate Gessyt aidata? Meil ajutised raskused."
Edasi toimus juba kõik väga kiiresti. Tallinna ja Harjumaa vabatahtlik loomapäästja Tanel Veskimäe lendas siva kohale ja Loomade Kiirabi Kliinik võttis erakorralise patsiendi eelisjärjekorras vastu.
Narkoos mõjus, operatsioonisaali heledamast hele lamp süttis ja loomaarstid asusid tööle. Kõik möödus nagu peab ja sellest võiks taas õpikunäite teha.
Veel samal õhtul sai Gessy koju. Tema elu enam ohus polnud. Kuigi koeraomanikud kvalifitseerusid igati sellesse kategooriasse, kellelt me raha tagasi ei tahagi, siis perenaine jäi endale kindlaks:
"Sain kokku 250 eurot."
"Kui tahate andke jupikaupa ja siis kui raske aeg läbi saab. Tegelikult pole see raha antud juhul üldse oluline. Peaasi, et noor kutsa terveks sai ja ellu jäi."
"Ma nii ei oska. Kannan teile 250 üle. Kas sellest piisab?"
"Okey, kandke see üle ja siis oleme tasa. Gäng katab ülejäänud osa!"
Kallis või mitte? See on väga suhteline, sest madistamist on ikka ka ju! Toomine-viimine, tassimine-tõstmine, kütusekulu, ravi korraldamine, veri ja muud eritised tahavad koristamist. Desovahenditele kulub iga kuu miljon. Inimeste aeg on üldse tasustamata. Väga suhteline ja vaidleksin vastu - kasumit teeniv äriettevõte igatahes niimoodi tegutseda ei saaks.
Vabatahtlikud jooksevad mets- ja hulkuvate loomadega jalad rakku. Eks me aita väga palju ka võimalusel koduloomi, aga ei mina saa neile öelda, et saatku pere ja töö kuradile ning raisaku oma elu veel ka inimeste lemmikloomade peale. Alati võib ka takso kutsuda ja siis näete õiget hinda. Kui te muidugi masina üldse saate? Lubasin, et järgmise sõidu teen Gessyga ise ja see on tasuta, kuigi mnjah ........ miks see niitide väljavõtmine enam mullegi korda peaks minema? See ei ole enam erakorraline abi!
Täna võtsingi Gessy peale ja läksime taas kliinikusse, et need va niidid välja võtta ning tervis veelkord üle kontrollida. Kuigi me polnud varasemalt tuttavad, siis (nais) loomaarste nähes, puges Gessy koheselt mu taha peitu. Küllap tundus siis väheke turvalisem koht olema.
"Tubli Gessykene! Küll sa oled tark koer! Naised on tõesti hirmsad ja emastega pole mõtet jamada! Turovski ütles niimoodi, aga ära karda - ma kaitsen sind!"
Gessy on vist tõesti nö meesterahva koer, sest minu silitused ja rahustav loba mõjusid palju paremini. Koer rahunes kui võluväel. Suukorvi panime siiski pähe ja õieti tegime - pihta oleksime saanud raudselt, sest alul talle kogu see jant üldse ei meeldinud! Kõik möödus siiski väga hästi ja lõpuks koerake lausa nautis kui tema kõhu all toimetati.
Viisin ta koju ja üks veel väiksem kutsikas oli oma suurt sõpra juba pikisilmi ootamas. Koeralaps tuli lustlikult väravale vastu. Jällenägemisrõõm oli tohutu. Olime ära vaid veidi üle poole tunni, aga tundus, et kutsad pole teineteist nädalaid näinud.
Ei hakanud pererahvale üldse ütlemagi, sest kiirustasin Kadrioru hülgepoja juurde ja aega polnud raisata. Olgu etteruttavalt öeldud, et polnud sel titel häda ühti ja ka vastsündinud polnud teps mitte nagu raadiouudis väitis. Jätsin ta sinnasamma. Päeval käis tüüp ujumas, aga õhtul oli taas plastis nagu fotolt isegi näete.
Ei hakanud pererahvale üldse ütlemagi, sest kiirustasin Kadrioru hülgepoja juurde ja aega polnud raisata. Olgu etteruttavalt öeldud, et polnud sel titel häda ühti ja ka vastsündinud polnud teps mitte nagu raadiouudis väitis. Jätsin ta sinnasamma. Päeval käis tüüp ujumas, aga õhtul oli taas plastis nagu fotolt isegi näete.
"Ohh seda ilmaelu! Koerale tullakse järgi ja viiakse arstile. Siis tuuakse koju tagasi ka. Isegi miljunäärid ei saa sellist teenindust!", ahastab skeptiline kodanik.
"Tõsi! Me vähemalt püüame!"
Sellised imelised pääsemised juhtuvad tänu teie mõistvale suhtumisele ja suur tänu selle kaastundliku suhtumise eest. Praegu on paljudel vast kitsas käes, aga kes saab, see toetagu me "püha üritust." Kunagi ei tea ju, kes järgmine õnnetu võib olla, kes erakorralist abi vajab? Äkki on see just Sinu lemmikloom?
Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318
Loomade-lindude ravi saab toetada ka meie annetustelefonile helistades:
900 1313 (5.-)
900 1414 (10.-)
NB! Palume tervitustekst kindlasti lõpuni kuulata, sest vastasel juhul annetust ei toimu! Täname!
Teie annetusi võtavad vastu ka järgmised loomakliinikud ja kauplused:
“Urr ja Nurr” lemmikloomapoed
“Caramira” lemmikloomapoed
“Penneri lemmikloomapoed”
“Koertekeskus” Tallinnas, Sõpruse puiesteel
“Piia Vilu Väikeloomakliinik” Viljandis
“Viimsi Lemmikupesa”
“Sõle loomakliinik”
“Timmu Loomakliinik”
“Loomade Kiirabi Kliinik”
“Valga loomakliinik”
Sinu raha kasutame:
- Hüljatud, väärkoheldud ja haigete lemmikoomade raviarvete tasumiseks
- Metsloomade ja –lindudega seotud raviarvete tasumiseks
- Hoiukodude asukate ülalpidamiskulude katteks
- Loomade õiguste tagamisega seotud kohtukulude katteks
- Teavitus- ja koolitusprojektide läbi viimiseks
- Loomapäästegrupp MTÜ jooksvate kulude katteks
- Tanspordikulude katteks
- Loomade veoks kohandatud päästekaubikute korrashoiuks
- Loomapäästegrupi jätkusuutlikkuse ja arengu tagamiseks
