Paraku pole meie gängil sellist tehnikat, millega nii kõrgele appi tõtata. Kahel puhul olid puud aga nii "õblukesed", et isegi alpinistide kaasamine oleks olnud täiesti mõttetu - need lihtsalt oleksid murdunud inimese raskuse all.
Sestap jäigi viimane lootus päästjatele ja loodetavasti ei pidanud kuulama helistajad standardnalja:
"Ha-ha-haa! Kas te olete puuotsas surnud kasse või nende skelette näinud? Küll nad alla tulevad!"
Tõsi, enamus saavadki ise alla. Mõned ei tule ka. Mullu Stromkal hoidis üks eriti vapper kiisu end kolm päeva pelgalt käppade ja küüntega püstiasendis puu küljes kinni nagu karumõmm. Siis lahendas abivalmis alpinist olukorra, sest tihedas metsas poleks ka parim tehnika aidanud. Ei pääse ligi noh!
Mõned kukuvad alla ka. Isegi nii, et selgroog või kaelalülid purud. Õnneks neid on vähe. Mina teab vaid mõnda juhtumit. Loodetavasti said viimased hädalised ikka abi.
