"Võimalik vaid Eestimaal! Pööningul elanud veis kukkus alla ja murdis kondid?!"

Hea lugeja hõõrub nüüd kindlasti silmi, sest arvab, et luges valesti. Ei lugenud valesti ja lakast alla kukkunud veise kohta meile tõesti teada anti.

"Läänemaal, Martna vallas, Kesu külas kukkus ühel maamehel lehm lakast alla ja murdis kondid. Ei oska arvata mitu päeva tagasi see toimus, aga tundub, et peremees teda toidab, sest maaslamava veise taha on kogunenud paras pasahunnik. Taolistele loomadele tuleks kiiresti hädatapp teha, aga mitte niimoodi piinelda lasta!"

Meie vabatahtliku saabudes polnud ei lehma ega ka pasahunnikut. Küllap siis lõpetati vaesekese piinad ära. Ma vähemalt loodan. Juhtunu on aga nii jabur, et seda ei oska tõeks küll kuidagi pidada. Lehm elab lakas! No mida kuradit ma järgmiseks veel kuulma pean? 

Külaelanike sõnul olla see vabalt ringi toimetanud lehm varasemalt kurja teinud ja siis ta lauta suletigi. Omanik sõnnikut välja ei viinud ja nii aasta aastalt veis sellel tallus ja jalgealune muudkui kõrgemale tõusis kuniks oligi pööningul. 

"Kui te kutsikaid ei võta, siis tapan nad ära!"

"Kui te kohe kassipoegi või kutsikaid ära ei võta, siis ma tapan nad ära?", ähvardab "vastustundlik ja tore" loomaomanik.

Loomasõbrad jooksevad ja päästavad. Vähe sellest. Korjatakse ka raha steriliseerimise ja muude toimingute jaoks. 

Eile saime just ühe pesakonna taolise inimese juurest! Mõni hulkuv loom jääb nüüd tänavale! Midagi pole teha - inimene ju tapab loomad, kuigi see on kriminaalkuritegu!

"Kalameeste tulevik on tumedamast tume!"

Eile käisin Pedja jõe ääres jalutamas ja rusuv vaatepilt võttis igasuguse eluisu. Porsched, Bentleyd, Rollssid ja teised tavalised kalamehe autod seisid kui hüljatud mälestusmärgid kunagisele külluse ajastule. 

Viimane mohikaanlane oma Lamborghiniga oli Mäeotsa Endel, kes veel jonnakalt vett põrnitses.

"Kas näkkab?", hüüdsin rõõmsalt.

Kui pilgud tapaksid, siis oleksin ilmselt juba kümme korda surnud, sest Endli silmist paistsid vaid tühjus ja meeleheide.

"Peremehe kaotanud Alfa otsib kodu!"

Taas juhtus nii, et ühe peremehe elutee sai otsa varem kui tema koera oma. Nüüd ta siis elabki ihuüksinda seal koduhoovil, mis asub Ida-Viru, Toila valla, Voka külakeses. Nälgas ta õnneks pole, sest üks külamemm on koera toitmise enda peale võtnud. Päris omale ta Alfat aga võtta ei saa, sest endalgi aastaid üksjagu turjal. Murekiri ise oli järgmine:

"Loomakaitsjat julmalt purenud koer vajas ka ise arstide abi!"

Nädalapäevad tagasi terroriseeris hiiglasekasvu elajas Merivälja inimesi. Kaheksa ja pool tundi puudus sellest, kui vallavanem Siim Kallas oleks välja kuulutanud erakorralise olukorra. Emad keeldusid lapsi kooli viimast. Isad kartsid majadest väljuda ja võtsid haiguslehed. Elu Meriväljal seiskus! Isegi merelained ei loksunud enam randa ja veepind oli peegelsile nagu vaiksel järvel. 

Koera esimene ohver oli kaheksakümne ja poole aastane Eduard Pilv, kes abikaasa Milvi sõnul lahkus kodust juba 14. jaanuaril. Põhjalikud otsingud tulemusi ei andnud ja julma tapatööd jäid meenutasid tänaval olev vereloik, poekott ja katkised prillid. 20. aprillil kuulutati vanahärra teadmata kadunuks.

„Lemmiku võtmine pole naisevõtt ega meheleminek! See otsus tuleb ikka väga läbi mõelda!“

Kirjutasin hiljuti ühest koerast, kes pärast Valga loomade varjupaigast toomist koheselt müüki paisati. Kas koera taheti Soome vaheltkasu nimel edasi müüa, aga midagi läks untsu ja siis üritati vaesekesest siin 60 euro eest lahti saada? Kohe järgmisel päeval helistas noor naine, kes oli natuke isegi solvunud mu blogiloo peale.

"Me pole mingid koeraärikad ja see väide oli solvav!"

"Vabandust, aga ma pole mingi selgeltnägija. Mis lugu siis selle koeraga tegelikult on?"

"Me tahtsime koera, aga ilmselt ei mõelnud kõiki asju läbi! Meil on kahe aastane laps ja see segadus, mida nad korraldavad, on üksjagu jube. Ilmselt me kiirustasime selle otsusega ja pole koeravõtuks tegelikult veel valmis!"

"Oli sisukas nädal ja sain juurde nii sõpru kui vaenlasi!"

"Ärge tapke sõnumitoojat!", ütles vanakreeka tragöödiate meister Sophokles. Hiljem võttis selle üteluse üle juba Shakespeare, aga aktuaalne on see lause ka tänapäeval, sest pahatihti kipub süüdi jääma ikka jutuvestja, mitte julmurid või niisama kaabakad. 

Vaatamata taevasse kõrguvale vingumisele, et negatiivsete lugude puhul on pea alati tegemist laimuga, siis jätkan samas vaimus. Loomad ei räägi ja üritan seda teha nende eest. Ma lausa pean seda tegema, sest, mis pagana loomade kaitsja ma olen kui asjad maha salgan. Eks ole?

"Võidutants koos Vedruga"

Inimene on teinekord väheke imelik. See käib ka minu kohta ja näiteks nendest loomadest, kes minu juures olnud, hoian üsna eemale. Aastas korra annan ehk näole, aga sedagi alles mõne aja pärast. Enda hingel lihtsam ja loomal ka parem. Nimekiri on pikk ning Mia, Tibi ja Vedru on vaid osake sellest.

Koerad on kohe eriti veidrad tegelikult - kuigi nad elavad maailma parimates kodudes, siis ometigi ootavad nad isegi aastaid hiljem justkui käsku, et kaasa tulla ja on valmis koos minuga välja astuma. Imelik, väga imelik ja väga ülekohtune nende perede suhtes. Vedruga oli aga kõik teisiti.

"Mis sai Antti Markku kutsikatest, kes Soome müüki viidi?"

Täpselt nädal tagasi, 12.aprillil sõitis Soome kodanik Antti Markku Juhani Dyster 19.30 Tallinnast väljuvale laevale ja viis kodumaale hunniku kutsikaid. Olime mehel juba mõnda aega silma peal hoidnud ning viisime ka Veterinaar- ja Toiduameti tegelased juhtumi üksikasjadega kurssi. Antti Markku ise võttis asja rahulikult:

"Mul on Soomes oma kennel ja ka load koerte transpordiks ning müügiks olemas! Kõik on ametlik."

Algselt julgesime selles kahelda, sest üle Eesti koeri kokku korjava vennikese tegevus viitas millelegi muule - vaktsiinid tehti ja ussirohi anti Jõgeva väikeloomakliiniku arsti Liivi Ulvi poolt. Loomade transporti võimaldav sertifikaat väljastati aga Järvamaa veterinaarkeskusest?! Kas Jõgevamaa oma ei kõlvanud siis? Küsimusi oli veel mitmeid:

"Hispaania ilusmees kehtestab Miidurannas omi seadusi ja tapab linde nagu ise heaks arvab!"

Õhupüssist lemmikloomade ja lindude tulistamine on meil vat, et rahvusspordiala. On teada antud nii memmedest-taatidest kui issidest-poegadest, kes kõiksugu elukaid sihikule võtavad. 

Riigiametnikud vaatavad käsi laiutades pealt - mida me teha saame? Taolised relvad keelatud ju pole ja kuidas sa tõestad?! Hea vähemalt, et emmesid ja tütreid see spordiala väga ei huvita. Vastavaid teateid pole vähemalt minuni jõudnud.

Harjumaal, Viimsi vallas, Miidurannas peab aga jahti Hispaaniast Eestisse kolinud prantslane Frederic Noel. Õbluke Sirkka-Liisa XXX on ainuke, kes lindude eluõiguse  ja enda kodurahu eest võitleb, aga edu pole teda saatnud. Senini on tema osaks saanud vaid lindude arstile toimetamine ning korjuste koristamine. Pärismaalaste enamus on vait nagu kuldid rukkis. Sirkka-Liisa on lausa meeleheitel:

"Koletist vastutusele võtta tundub täiesti võimatu ja lootusetu kuna ei keskonnainspektsioon ega politsei ole võimelised teda peatama ega karistama!"

"Seksmaniakk, jänes Orav otsib head kodu!"

"Tere. Kuna te olete tulihingeline loomade kaitsja, siis kirjutan teile oma murega. Mu poeg tõi novembris loomapoest lontkõrvküüliku. Poes räägiti kui meeldiv lemmik ta on - laseb ennast silitada ja talle meeldivat ka väga süles olla.

Mul on kaks kassi, emane Trix ja isane Giu, mõlemad on lõigatud ja elavad ainult toas. Orav (jänku nimi) ahisatab mu Trixut seksuaalselt ja Giud ründab kui vaenlast. Mulle ei meeldi, et Orav peab olema puuris, seega lasen tal toas ringi joosta, kassid panen teise tuppa peitu selleks ajaks.

Mure on selline, et tahaks leida Oravale hea kodu, kus ta saaks elada mõnusalt ehk isegi omasuguste seas. Ma ei ole pannud kuulutust kuhugi, sest kardan et teda tahab endale keegi, kes ei suuda talle pakkuda väärilist elu millist ta väärib. Ehk on teil kedagi kes sooviks pakkuda Oravale head elu?"

Armastus ja hoolimine võidavad - Jesper liigub juba omal jalal!"

EKS KAEGE ISE USKUMATUT MUUTUMIST JA IMESTAGE OMA SILMAMUNAD PEALUU SEEST VÄLJA!

Mõned päevad tagasi lamas Jesper jõuetult ning oli sendi surmale võlgu. 

"Vana loom ja pole mõtet jännata! Nagunii kärvab maha!", lõid nii mõnedki käega ja parastasid takka. Tõtt-öelda polnud ma isegi eriti optimistlik.

"Kohus on rääkinud. DJ Kermo Hert võib naabrite koera kividega edasi loopida!"

Täna 59.sünnipäeva tähistav Pille Jalundi on murelik, sest ei tea kuidas oma koer Sipsikut loomavihkajast naabri eest kaitsta. Suvi on tulemas ja kas tõesti peab koer tänu naabri terrorile sooja aja toas passima? Nimelt sai perekond Jalundi kätte kohtumääruse, mille kohaselt Kermo Hert on õige mees ja võib rahumeeli Sipsiku kividega loopimist sisuliselt karistamatult jätkata.

Vanavanematelt maja pärinud mees kolis Arukülla ja koheselt algasid ka koera pärast probleemid. Härra Hert näikse soovivat kehtestada Arukülas päevast komandanditundi ja vaikusetsooni.

"Ma käin öösiti tööl ja nõuan päeval absoluutset vaikust! Mul on kodanikuna see õigus ja loomakaitsjad peavad mind aitama! Kas ma pean selle koera oma käega maha lööma kui seadus ja keegi teine mu Põhiseaduslikku õigust ei kaitse?", käratas mees telefoni. "Ta enam ei haugu vaid niutsub kui rihmalt särakat saab, aga ka see häirib mind! Te peate reageerima! Ma ei lõpeta enne kui see koer siit kaob!"

Ei hakka üldse keerutama ja saatsin selle tondi otsesõnu persse! Või tema tuleb mind meediaga ähvardama?! Ma teen Sulle meediat!

"Kuidas Jesper paraneb ja uues kohas harjunud on?"

8.aprillil Albu külas, Männi uulitsalt ülihalvas seisus leitud koer Jesper on kütnud kirgi nüüdseks juba üle nädala. Loomakaitse liit toimetas koerakese koheselt Loomade Kiirabi Kliinikusse, kus talle loetud päevade jooksul eluvaim taas sisse puhuti. 

Tõtt-öelda ei uskunud ma, et Jesper sellest üldse välja tuleb, sest tema tervislik seisund oli ikka kehvamast kehvem. Õnneks oli Koertejumal tema poolt ja ma eksisin rängalt - Jespu ei kavatsenudki alla anda ja tahab veel nii mõnedki head aastad elada. 

Algselt pakkus talle hoiukodu imearmas Maarika Tiik koos oma elukaaslasega. Koht sai valitud seetõttu, et nad elasid sobivalt kahe loomakliiniku lähedal kui äkki Jesperil peaks halvem hakkama. Ennegi koeri aidanud noored ei osanud aga ette kujutada, mida tähendab ühe nii haige looma eest hoolitsemine ja seda ei saa ega tohigi neile pahaks panna. 

"Jäime hiljaks!"

Eile olid käed-jalad tööd täis ja sestap lükkasin ühe koerakese päästmise tänasesse. Abi hakkas otsima Valdur Arulepp:

"Tööstuse 2, Pajusti, Vinni vald, Lääne-Viru maakond. Sellel aadresil asub portselanitehas ja ka viljakuivati kohe teepeale näha. Koer on tuustis, nälginud ja näeb väga vilets välja. Varjupaik ei reageeri enne kui vald pole kutset saatnud. Vald avatud aga alles esmaspäeval. Äkki saaks keegi aidata?"

"Saab ta homseni hakkama? Täna ei jõua kuidagi."

"Ma arvan, et ikka saab."

"Mida teie sellelt fotolt välja loete?"

Pilt annab edasi 1000 sõna. Tõsi. Kuidas te kirjeldaksite näiteks seda esimest fotot, millel kureproua pesal istub?

"Kevad, linnud jõudsid elusalt pärale, pojad on tulemas, armastus, varsti saabub soe külluseaeg, lihtsalt ilus ja positiivne!"

Kõiki neid asju võib pildilt välja lugeda küll. Paraku jätab pilt, aga ka 10 000 sõna mainimata ja sestap päris ilma sõnadeta me läbi ei saa. 

Sellelt pildilt või aga välja lugeda ka hoopis sügavat traagikat, leina, südamevalu, ahastust ja teadmatust selle ees, kuidas üksi pojad üles kasvatada?

"Inimesepäästjad ja loomapäästjad otsisid võidu kajakat. Meie võitsime!"

Linnuhooaeg jõuab kätte. Loomapäästjatele tähendab see eelkõige üsna viletsat aega, sest enamus autoga kokku põrganud sulelistest saab selle ühe ja ainsama viimase süsti. Eelmisel suvel sai mõnel päeval lausa 5-6 lindu kliinikusse viidud ja sügisel jäi üle vaid nentida, et pole ma mingi loomakaitsja vaid hoopis linnutapja! Eile jaurasin linnas parasjagu koer Jesperiga kui Mustamäelt tuli kõne:

"Vana kino "Kaja" juures on rippuva tiivaga kajakas. Verd on ka näha."

KAPO peadirektor: "Eestis on väike seltskond anarhiste, keda kutsutakse vahel ka loomakaitsjateks!"

Eile esitles Kaitsepolitseiamet (KAPO) värsket aastaraamatut. Üllitise keskmes olid tavateemad nagu ikka - Venemaa lõhestuspoliitika, riigisaladuste kaitsmine, küberjulgeolek, rahvusvahelise terrorismi tõkestamine ja korruptsioon. Kapo peadirekor Arnold Sinisalule jäid sedapuhku taas hambu ka loomakaitsjad, keda mees loo sissejuhatuses lausa anarhistideks nimetas:

"On olemas ka väike seltskond anarhiste. Vahel nimetatakse neid ka loomakaitsjateks. On selliseid inimesi, kes arvavad, et kehtiv seadusandlus ei ole kohane nende eesmärkide täitmiseks, aga loomulikult ei tähenda see seda, et keegi eelnimetatutest üritaks kuidagi Põhiseaduslikku korda muutma hakata."

"Koeraärikas jääb pooleteist tunni pärast Helsingi sadamas kohe vahele!"

19.30 sõitis Soome kodanik Antti Markku rahulikult Tallink Megastari pardale. Lastiks koerakutsikad. Eile lugesin kokku 13 koeralast, aga ilmselt võttis ta neid mujalt juurde.

Vaktsiinid on tehtud eilse kuupäevaga Jõgeva loomakliinikus. Sealt väljastati ka lemmiklooma passid. Järvamaa veterinaarkeskus andis täna mehele ka vastava sertifikaadi loomade veoks, aga täna ei tohiks ta teps mitte laevale minna!

"Loomakaitsjate mured ja rõõmud - kass Yoko"

Minu tänane kahekõne Kaija Paalbergiga seoses viimase Alliklepa kiisuga. Igati terve Yoko läks nimelt koju ja nüüd mõni aeg hiljem hakkas tal halvem. Uus omanik süüdistab, et andsime meelega haige looma. No ei andnud ja Kaiu Hints'i juures hoiukodus polnud tal midagi viga.

Kaija Paalberg: "Västriku tahab magama panna? Pidavat krambitama, enne pole sellist jama olnud!"

"Tuvidel on juba pojad pesas. Seega olge mõistvad ja kannatlikud!"

Paar päeva tagasi kribasin valmis loomakaitse liidu pressiteate, milles kutsusime üles inimesi katuseid ja rõdusid koristama enne kui linnud pesitsema hakkavad. Tuvide koha pealt on see üleskutse veidi hiljaks jäänud, sest nood istuvad juba märtsis munadele. Eile sain toreda telefonikõne. Helistajaks linnamees Risto Nukk.

"Tere, kas te mind aidata oskate seoses lindudega?"

"Üritan, aga ega ma mingi linnutark ole."

"Uus äriidee? Varjupaigast võetud loomad kohe müüki!?"

Just sellisest loost täna mulle teada anti. Inimene soovis Valga varjukast pisikest koerakest, aga jäi hiljaks. Mida teha? Suur oli aga proua üllatus kui märkas "Soovis" kuulutust, milles kaks päeva tagasi võetud koer juba maha parseldada sooviti!

"Mis pagana pärast peaks Tallinna lähistel elavad inimesed müügikoera Valgast tooma? Antakse seal varjukas neid siis ilma rahata?"

"Ei ole Jesperiga üldse hästi!"

Jesper on siis koer, kelle ma mäletatavasti paar päeva tagasi Albust "pihta panin". No ei saa me vaatamata kõikidele trikkidele tema olemist kuidagi paremaks! Natuke, kuu-paar jäime hiljaks, aga loodetavasti ma eksin. 

Arstid laseksid tal juba minna, aga mina va pahalane pole veel nõus ja piinan teda natuke veel:

"Proovime veel paar-kolm päeva. Las olla teie hoole all, siis on abi kõige lähemal. Liit maksab selle eest hea meelega! Kas tal morff on ka peal, et vaevasid ja valusid poleks?"

"Ikka on!"

Larissa Kozõreva pahandab ja kurvastab:"Valneri-sugust kasvajat pole võimalik enam välja lõigata!"

Viljandi maanteel asuva lemmikloomade "tapamaja" juhataja Larissa Kozõreva on pahane, et julgesin TV uudise peale Pakri pankrannikult leitud koera kohta politseilt aru pärida. 

"Valnerit see koer tegelikult ei huvita, ta mängib massidele ja näitab ennast kangelasena!"

Talle kiidab takka Kärt Trigman. Larissa väidab, et tunneb mind ammu ja juba sellest ajast saati kui olin äpust maakler. 

Veider, palgaline maakler pole ma küll kuskil olnud ja ka Larat varasemalt ei teadnud? Siis on Lara mure loomulikult naisepeks ja johmas peaga sõitmine ning üleüldse peab ta mind, meest, kes oma teadliku elu peamiselt täiskarsklasena elanud, sopajoodikuks. Õukei, ju ta teab siis paremini. "Kas selline inimene tohib üldse loomi kaitsta?", küsib ta nõudlikult.  Lõpuks paljastab Lara-Larissalt valusa tõe - ma pole eales loomi aidanud vaid eputan niisama. 

Nojah, olgu siis nii! Vastan üliskandaalsele ja rahamaiale, sadu ja sadu lemmikloomi tapnud, ning seetõttu aasta loomavihakaja tiitli pälvinud Larale oma stampvastusega:

"Uued mobiiltelefonid on plahvatusohtlikud. Esimene ohver on juba haiglas!"

Tehnika areneb peadpööritava kiirusega ja mõni kodanik vahetab arvuteid ja moblasid tihedamini kui sokke. Ka pildil olev Ott Mesinik, Lustivere küla suguelu suurkuju, on selline edev mees, kellel alati "tehnika viimane sõna" taskus peab helisema.

Sellel võivad olla aga kurvad tagajärjed ja nimelt ei suutnud Ott olla piisavalt nutikas ega hoolas ning peatselt teadis mehe "rääkimiseaparaadis" olevatest saladustest ka tema abikaasa Marju Mesinik.

Naine lappas läbi esmapilgul turvalises Nokia moblas oleva info ning taipas varsti, et "Toivo" nime alla on salvestatud tegelikult hea naabrinaise Elsa number.

Varastasin koera ja ei kahetse! Varastan ka tulevikus! Fakt!"

Talumatu hais ja koer oma väljaheidete sees abitult juba mitmendat päeva lamamas. Normaalne!

Lihased on olematud ja silmist voolab lausa mädasegust ollust. Normaalne!

Koer mitu päeva söömata-joomata. Normaalne.

Lihaseid pole ollagi ja vedelikupuudus on totaalne. Normaalne!

Külarahvas temast mööda tööle ja kooli minemas ning mitte märkamas. Normaalne!

Külarahvas nädalavahetust koera läheduses veetmas ja mitte aitamas. Normaalne!

Kõik see toimub Albu küla korterelamutest mõnekümne meetri kaugusel. Normaalne!

Külanaisest abipolitseinik kuulis jutte ja tõttas vaesele hingele appi. EBANORMAALNE!

"Deem! Deem!"

Deem! Deem! Varbaküüne peal on seen!
Teile teeb see nalja, aga mulle suur probleem!
Deem! Deem! Käe peal ka ekseem!
Ei ravind seda palved ega kallis kreem!

Ei midagi hullu ja tahtsin teie päeva lihtsalt paremaks teha! On ju ikka hää kui teisel sandisti lääb! Eks ole?

Ega ma nende eelmainitud tõvedega muidugist maadle, kuigi elu jooksul on põetud kõiksugu haigusi. Või kõiki suguhaigusi siiski? Vahet pole! Mõlemad variandid on õiged tegelikult! Deem! Deem!

ELL pressiteade: „Koristage katustelt ja rõdudelt praht! Lindude pesitsusajal seda enam teha ei tohi!“

Ilmateenistuse andmetel on talv möödas ning suurt lumesadu ja pakast enam ette näha pole. Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) tuletab meelde, et lähinädalatel on just õige aeg pööningud, rõdud ja katused kriitilise pilguga üle vaadata ning sinna kogunenud praht ja pesad lindude pesitsemise vältimiseks ära koristada. Ka oleks praegu eelviimane aeg võimalike avauste sulgemiseks, et linnud hoonetesse ei pääseks. Pesitsusajal ei tohi linde enam segada ega lõksu jätta!

"Heiksi blogi" rokib nagu küll!

1015 postitust

1,5 miljonit lugemist
Lugejad 10-s välisriigis. Venemaal mitte ühtegi
ca 215 000 külastust kuus

Veelkord meenutuseks, et tegemist ei ole Eestimaa Loomakaitse Liidu ametliku kanali vaid ikka minu isikliku jutuvestmisnurgaga, kus ma tõsi küll, pajatan ka liidu tegemistest päris palju! 

Arusaamatuste vältimiseks lugege palun eessõna uuesti läbi ja kui tahate ilmtingimata kellegi peale kaevata, siis rünnake ikka mind, mitte loomi vabatahtlikel alustel kaitsvat organisatsiooni:

"Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodetavasti oskab hea lugeja lorajutu ikka ää tunda.

"Donna otsib armastavat kodu! Kiire-kiire!"

Loomakaitsjate kõige suurem mure on see, et nood päästetud elukad kipuvad enesele kätte jääma. Kõige ilmekamaks näiteks on meie Pille ja Piret, kelle elamises tatsab 11 koera, kes kõik puha tänavalt ja kraavist kokku korjatud. Sinna otsa veel paar kassi ka. Seltskonna kõige auväärsem liige on 18 aastane Bimbo, aga vana koera kantseldamisega kaasnevatest rõõmudest ja muredest pajatan teile kunagi pikemalt. Plaanis vähemalt on. Õeksed päästaksid loomulikult veelgi loomi, aga enam ei mahu! Saate sellest vast isegi aru.

Katrin Kivile oli Tutermaal hüljatud koerte leidmine eelmise aasta kevadel üks esimesi päästeoperatsioone loomakaitsjana ja sinisilmselt pakkus ta vaestele hingedele ka peavarju:

"Kohe leiame armastavad kodud ja kõik on korras!", arvas ta. 

Kutsikas leidiski kodu Pärnumaal ja turvab politseinikest perekonna seljatagust. Katrin nuttis tagasiteel silmad peast ja lubas, et need on viimased loomad, keda ta päästab! Nii raske oli lihtsalt lahku minna. Üritasin teda lohutada, aga ega see mul eriti hästi välja kukkunud.

"Eilsele päevale joon alla!"

Mustvee ristist leitud väike koerake on kodus tagasi ja aitüma kõigile jagajatele. Muide, ta on 18 aastane ja pole ka mingi ime kui silmanägemine alt vedama hakkab!

2.aprilli kuulutus, mis pälvis tohutu pahameeletormi, sai ka oma lahenduse. Neitoni-nimeline kutsa läbis tervisekontrolli ja vabanes ka juba kaardu kasvanud pikkadest küüntest. Ei teagi kas asi oli suhtumises või eelmistes omanikes, aga uus perenaine teda kurjaks koeraks küll ei tembelda. Otse vastupidi - Neiton on totaalne hellik ning "kleepekas", kes vaid inimese juures tahab olla.

Kass Sebastianiga olid segased lood, sest uude korterisse teda kaasa võtta ei saanud ja seetõttu ähvardas kiisut mürgisüst. Siis mõtlesid aga omanikud ringi ja väitsid, et kass jääb siiski neile ning õhtul kastreeritakse juba lausa ära ka!

Asi tundus kahtlane ja see oli üks põhjustest miks eile ka Läänemaale sõitsin. Mis siis selgus?

Omanik saavutas üürileandjaga tõesti kokkuleppe ja Sebastian võib rahumeeli Haapsalusse koos perega kolida. Ka kastreerimine oli kokkulepitud ja loomaarst Kaja pidi tulema nende koju ning operatsiooni 10 euro eest köögilaual ära tegema. Maal pahatihti nii käibki ja keelatud see pole.

Priit Pari: "Kes tuleks ja laseks mu lehmad maha?"

Pärast siinses blogis ilmunud lugu on Harjumaa, Püha küla "loomakasvataja" Priit Pari hädas nagu mustlane mädas, sest keegi ei taha enam tema loomi tappa. Mees on meeleheitel ja lunib juba jahimehi, politseinikke, kaitseliitlasi ehk kõiki, kes relvaluba omavad. 

"Tule kihuta palun neile kuul pähe! Ma ise teen ülejäänud töö! Kiire-kiire, mul on kolme veise peale tellimus!"

Mina soovitan aga kõikidel sellest mehest eemale hoida nagu marutõbisest rebasest kui ei taha jamadesse sattuda. Varasemalt Priit Pari loomi tulistanud jahimees Tiit Mets ilmselt väga õnnelik momendil pole, sest politseinikud võtnud väidetavalt isegi ta relva ära ja uurivad asja. 

Cathy 26! Katame jälle laua!

Mul on jube lihtne sünnipäevade meelespidamistega - lapselapsed on kõik ilmavalgust näinud 15-dal kuupäeval ja ainult kuuga ei tohi mööda panna. Soome pere synttärit on aga kõik kevadel ja märtsis-aprillis tasub alati sinna minnes tort ühes võtta - kellegil ikka pidupäev on ja ei oma vähimatki tähtsust kellel.

Alles hõiskasin Andrease pärast, täna on Cathy kord õnnitletud saada. Mida ma oskan kosta? Kah üliempaatiavõimeline tüüp, ainult selle vahega, et mina jauran loomadega, aga tema otseselt vanainimestega. Uskumatu lugu, aga talle kohe meeldib see töö. Psühhiaatri juurde on vist juba hilja minna?

OMANIK LEITUD! "Mustvee rahvas! Kelle imearmas poolpime vanurkoer plehku pani?"

Raplamaa memme ja koertekarjaga läheb veel pikalt, sest ega ta oma loomadest ju vabatahtlikult loobuda taha. Nüüd tulebki siis keelitada ja meelitada. Olen sellest teile ühe loo võlgu ja üritan sel nädalal ettekandega ikka valmis saada.

Minu rõõmuks tuli ka krantsidele päris palju hoiu- ja päriskodu pakkumisi, aga esialgne plaan, et võtame laksust 10-20 kutsat ja jagame laiali, ei läinud läbi.

Aga ega väiksed koerad ilmast kadunud ole ja eile jäi üks tilluke vanur silma Mustvee kandis. Loomakaitse Liidu Jõgevamaa piirkonnajuht Katrin Loss püüab täna omaniku välja selgitada, aga kui see ei õnnestu, siis hakkame imearmsale tegelasele väärikat kodu otsima, kus ta saaks rahumeelu oma vanaduspäevi veeta.

Eriti äge oleks muidugi kui seda nüüd pärisomanik lugema satuks ja oma minema jalutanud ränduri üles leiaks. Ilmselt lõid kevadised lõhnad koerakese meeled sassi ja ta järgnes instinktidele. Aga vat nüüd vedasid silmad alt ja tagasi ei näe enam minna. Ei midagi erilist ja ennegi taolisi asju juhtunud küll ja küll.


Täpsem info: katrin.loss@loomakaitse.eu, 55 574 563

„Millal Eesti on valmis keelustama koerte ketis pidamise?“

"Aasta 2018. Eesti kuulub Euroopa Liitu ja Natosse. Meie e-riigi edulugu on loonud nii mõneski väljamaalases ettekujutuse, et tegemist on ülimalt arenenud ühiskonnaga. Kolkapatrioodid ja poliiteliit taovad uhkusega vastu rinda ja õpetavad juba muud maailma kuidas need elama peaksid. Kodus on ju kõik korras! 

1889 avati Pariisis Eiffeli torn ja tänavatel vurasid juba ka autod. Maarjamaal käidi samal ajal mõnel pool alles kasetohust viiskudes ja selle ajaga võrreldes on eestlased tõesti teinud totaalse arenguhüppe edasi. 

Ometigi näib väga suur osa sellest meie „arenenud ühiskonnast“ oma mõtlemisega olevat alles  selles perioodis, mil prantslased „rauast torni“ sisse pühitsesid. Selle ilmekaks näiteks on suhtumine loomadesse."

Nii algab mu ajakirja "Mari" tänavuse kevadnumbri tarbeks kirjutatud arvamuslugu ketikoerte närusest elust.

"Kui ma teid ei mäleta või seosetut juttu ajan, siis palun mõistvat suhtumist"

Aadu sai eile 13! Ega see õige päev ole, aga niipalju tean, et ta on 2005 aasta kevadine kutsikas. Vat sellest ka selline tinglik naljasünnipäeva kuupäev. Jääb vähemalt meelde ja tühja see kuu siia sinna!

Jämm oli vägev ja mussi tegi Smilers. Punane vaip, sajad õnnitlejad, Playboy jänkud nende seas. Taadu oli õnnelik. Mina ka. Eriti jänkude pärast ....

Täna käisime arstil. Pärast seda kui Treppoja kutsikavabrikust parvo koju tarisime, on kõik väheke hirmul, sest omad koerad jäid ju ka haigeks. Taadu õnneks veel mitte. Ptui-ptui-ptui üle vasaku õla! Lisaks Taadu musitati nii üle, et oli lausa punane huulepulgast. Kartsin, et saab ägeda mürgituse. Seetõttu oli tohtrivisiit topelt õigustatud.

„Elevandinahkne Pontsu on terveks ravitud ja valmis uude koju minema!“

Pontsu on Mulgimaa koer, kes senini vaid näguripäevi näinud. Temast anti teada uhke pool aastat tagasi ehk eelmisel sügisel. Teate kohaselt oli alalõpmata ringi hulkuv ja külavahel süüa nurumas käiv koer väga haige. Lisaks muudele hädadele, ajas külarahva pabinasse eelkõige aga just kärntõbi, mis võib ka teistele külge hakata. Karvadeta Pontsu nägi välja nagu õudus kuubis ja pole ka mingi ime, et inimesed „elevandinahksest“ koerast kibekiiresti lahti tahtsid saada. Vanuseks pakuti talle julgelt üle kümne aasta.

"Pane see vana ja haige peni magama. Kaua ta ikka piinleb?!", paluti mind.

Kohutav olukord loomadega, aga VTA tegutses kiirelt. Väga kiirelt!

No kuidas sa siia nüüd siis sattusid lillekene? Arvasid, et oled tark, väga ettevaatlik ja täna tüssata ei saanudki? Kulla inimene! Sa oled ju ikka puhta napakas või ülikergemeelne kui nii uskumatut, naeruväärset ja lausa absurdselt jaburat juttu uskuma jäid! 

       APRILL!!!!
Loeme selle Facebooki postituse nüüd uuesti rahulikult läbi:

"Mure taksiga!"

Helistas vana hea tuttav ja kurtis muret ühe maanteel nähtud rääbaka kõutsiga seoses. Siis läks jutt aga koerte peale.

"Mu noor taks paneb plehku ja kaevab igalt poolt läbi. Kas hakkan proovima nende rihmadega, mis särtsu annavad? Ta veab ju teised koerad ka kaasa!"

"Taksid peavadki kaevama, aga ära selle rihmaga vast jama - need on vastikud ja see on ikka rämedalt julm! On veel üks palju humaansem variant - murra ta esimesed käpaluud katki, aga tee seda ikka koerasõbralikult ehk, et enne löö puuhaluga uimaseks. Siis ei kaeva ta enam kuskile ja püsib kenasti kodus!"

"Ole sa tuhandest tänatud!"
Äkki see hüva nõu kulub ka teistele taksiomanikele marjaks ära. Pole vaja tänama hakata! Võtke heaks!

"Lumeringid! Mis asjad need veel on?"

Tulnukad ja viljaringid. Neist olete vast ikka kuulnud? Aga lumeringidest? Täna hommikul koputi kõvasti uksele:

"Tere! Oleme Maavälise Elu Otsimise Instituudi  ja avastasime sateliidipiltidelt, et teie hoovi on tulnukad lumeringid teinud!"

"Ei olnud tulnukad!"

"Kes siis?"

"Eestisse taheti tuua salaja elevandipoega!"

Loomade salakaubandus näitab aina kasvavat trendi ja selles äris vahetavad aastas omanikku tuhanded loomad-linnud ja miljonid eurod. Kui enamasti tuuakse Eestise tõukoerte või tõukasside sarnaseid isendeid, siis aina rohkem on hakanud levima ka selliste eksootiliste loomade nagu lõvide, ahvide, piraajade ja papagoide salakaubavedu. 

Täna kell 00.14 tabasid piirivalvurid Ikla piiripunkti läbida soovivast sõiduautost maskeeritud elevandipoja. Loomake oli tugevas alakaalus ja janus ning oli lausa toore jõuga surutud kitsastesse oludesse. Julma loomaäri järjekordne ohver anti üle Eestimaa Loomakaitse Liidu hoole alla ja ta edasine taastumine toimub Raplamaal, Hiie külas asuvas looma- ja looduspargis.

"Kevad on lõpuks käes! Fakt!"

Eile hommikul tundus, et tali ei lõpe kunagi otsa - maa oli härmas ja pakane näpistas ninaotsa. Ka auto tõrkus käima minemast. Pärastlõunal oli aga päike soojendamas ja mul on Teile nüüd ka hea uudis varrukast võtta:

"Talvel va kurjal raipel on selgroog murtud, sarved kärbitud ja saba maha raiutud! Mõistagi sai elajas ka kastreeritud!"

Ja nimelt piilus täna maa seest välja esimene laiõisik-kitsasleht kolla-punalill, vanarahva seas teada-tuntud kevadekuulutaja. Enam ei ole pääsu ja nüüd järgnevad talle juba lumikellukesed ja sinililled. Siis on ülaste kord peidust välja tulla ja end näidata.

"Suur-Paide idee on saanud reaalsuseks!"

Paljud Tartu maanteel liiklejad on hämmingus kui näevad ühtäkki Paide linna silti. Kas tegu on aprillinaljaga?

"Heiks, uuri välja!", paluvad sajad tuhanded kirjasõbrad nii kodu- kui väljamaalt. "Peavalumeediat ei saa uske, sest need vaikivad kõik maha!"

Käisingi Paide linnavalitsuses maad kuulamas ja kohtusin ka härra linnapeaga.

"Kas inimeste murel on alust või oli tegu maanteeameti eksitusega?