"Loomakaitsjat julmalt purenud koer vajas ka ise arstide abi!"

Nädalapäevad tagasi terroriseeris hiiglasekasvu elajas Merivälja inimesi. Kaheksa ja pool tundi puudus sellest, kui vallavanem Siim Kallas oleks välja kuulutanud erakorralise olukorra. Emad keeldusid lapsi kooli viimast. Isad kartsid majadest väljuda ja võtsid haiguslehed. Elu Meriväljal seiskus! Isegi merelained ei loksunud enam randa ja veepind oli peegelsile nagu vaiksel järvel. 

Koera esimene ohver oli kaheksakümne ja poole aastane Eduard Pilv, kes abikaasa Milvi sõnul lahkus kodust juba 14. jaanuaril. Põhjalikud otsingud tulemusi ei andnud ja julma tapatööd jäid meenutasid tänaval olev vereloik, poekott ja katkised prillid. 20. aprillil kuulutati vanahärra teadmata kadunuks.
Müstilised inimeste haihtumised Meriväljal jätkusid ja vabariigi valitsus ostis isegi NASA-lt sateliidiaega, et antud piirkonda põhjalikult jälgida. Tulu sellest ei tõusnud ja kaos poolsaarel jätkus. 

Meriväljal toimuv oli justkui välja lõigatud õõvastavast õudusfilmist. Edasi sekkusid juba riigi jõustruktuurid. Paraku politsei eriüksus G-Kommandi kadus täiskoosseisus ja kummalisel kombel suutis üliloomulikku jõudu ja võimeid üles näidanud koer vanarauaks muuta isegi siseministeeriumi soomusauto. Valitsus hakkas kukkuma ja äsja 100. sünnipäeva tähistanud riigi demokraatia oli ohus. Uskumatu ja seda kõike ühe hulkuva peni pärast!

Lõpuks pöördus Eesti valitsus ametlikult loomakaitse liidu poole ja meie salaagent Eerik Seppel kolis Meriväljale. Snaiperpüssi ja granaatidega varustatud maskeerumisspetsialist Erik puges veisenahka ja lamas Circle K tagusel tühermaal söömata-joomata täpselt kaheksa ja pool nädalat. Koer oli aga kaval ja sihiku ette ei tulnud. Lõpuks sai jahimehest endast jahitav kui lamatistes Eerik kuulis korraga selja tagant kurja urisemist. Meest valdas surmahirm ja põhjusega.

Koljati ja Taaveti võitlus elu ja surma peale kestis kaheksa ja pool tundi. Veri, pisarad, õud ja kannatused kurnasid ja lõpuks hakkas inimloom koera jõule alla vanduma. Seda justkui märgates rebis tapjakoer loomakaitsjalt ka viimaks käe otsast. Selle lahingu saatus oli otsustatud. Õnneks suutis Eerik enne seda kui reanimobiil ta haiglasse toimetas, elaja siiski laternaposti külge kinni siduda.

Arstid võitlesid Eeriku elunatukese eest kaheksa ja pool tundi kuniks tema seisund hakkas stabiliseeruma. Eesti ortopeedia isal, dr.Mesikäpal õnnestus ka otsast rebitud käsi tagasi õmmelda. Kas ka närvid tööle hakkavad, näitab juba tulevik. Kaheksa ja pool päeva hiljem härra Seppeli seisund halvenes - mees hakkas urisema, muutus karvaseks ja üritas lakkuda oma kubemepiirkonda. Arstid viisid kangelase kunstlikkusse koomasse ...

Sajad vereülekanded viisid riigi verevarud otsakorrale. Õnneks ulatasid oma abikäe Valgevene doonorid, kes saatsid Eestisse kaheksa ja pool tsisterni eluvedelikuga. 

Ilma vigastusteta ei pääsenud aga ka koer ise ja nimelt nakatus ta Eeriku verest saadud bakteritesse. Tähniline tüüfus, plekiline soetõbi, pehme šanker ja tavaline tripper murdsid verehimulise elaja lõpuks maha. Kuna loomaarstid Merili Kesner ja Ketlin Sõstra neid haigusi ravida ei suutnud, siis maandus tapjakoer otse Eeriku palatisse Mustamäe haigla erakorralise meditsiini osakonnas. Saatuse iroonia, ei muud.

Täna, kaheksa ja pool nädalat hiljem, saan ma teile teatada aga juba väga häid uudiseid. Mõlemad patsiendid paranevad ja nende seisund pole enam kriitiline. Tõsi, nii palju on varasema ajaga muutunud, et Eerik on oma loomult nüüd väheke metsikum ja koerake seevastu palju-palju leebem ning inimlikum. 

See on nüüd küll Jummalast tõsijutt, et vanurkoera lihastest leiti ka kuulike, aga välja opereerima seda ei hakatagi. Ei tea kas vaene loom sattus ka ühe sealkandis põmmutava prantslase üürimajakese lähedale? Koera adopteerinud ja talle kodu pakkuvad Anneli ja Heiki Soolman panid eakale hulkuma läinud või hüljatud koerale nimeks Robi.

Sellega head uudised ei lõpe ja nimelt leiti üles ka kaheksakümne ja poole aastane Eduard Pilv. Vanahärra põrutas suure hirmuga koera eest merre ja ujus ühe jutiga Helsingisse. Soome võimud toimetasid loata piiriületaja pagulaskeskusse, kust ta vabastati alles eelmisel neljapäeval. Ka G-Kommando kiirreageerimisrühma liikmed on elus ja nagu selgus, siis kaheksa ja pool kuud palka mittesaanud ametnikud lihtsalt müüsid valitsuse soomuki vanarauaks ja läksid kohalikku kõrtsi pummeldama. Mehed leiti samuti eelmisel nädalal ja on käesoleval hetkel juba kodudes. Ainult veebel Toomingas viidi kartsa, sest kartis oma õrna ja hapra, 312 kaaluva Anne juurde tagasi minna. Paras talle ja pole vaja teinekord nii kaua kodust ära olla!

Siseministeerium keeldub antud juhtumit kommenteerimast, aga pressiesindaja kinnitas, et kiirreageerijad on palgad täies ulatuses kätte saanud. Politsei alustas kodaniku Seppeli suhtes väärteomenetluse, et välja selgitada kas mees ei ületanud koera suhtes äkitselt hädakaitse piire.

Vat sellised head uudised siis ja pole sugugi nii, et kõik uudislood peavad ilmtingimata halvad olema! Eks ole?