„Lemmiku võtmine pole naisevõtt ega meheleminek! See otsus tuleb ikka väga läbi mõelda!“

Kirjutasin hiljuti ühest koerast, kes pärast Valga loomade varjupaigast toomist koheselt müüki paisati. Kas koera taheti Soome vaheltkasu nimel edasi müüa, aga midagi läks untsu ja siis üritati vaesekesest siin 60 euro eest lahti saada? Kohe järgmisel päeval helistas noor naine, kes oli natuke isegi solvunud mu blogiloo peale.

"Me pole mingid koeraärikad ja see väide oli solvav!"

"Vabandust, aga ma pole mingi selgeltnägija. Mis lugu siis selle koeraga tegelikult on?"

"Me tahtsime koera, aga ilmselt ei mõelnud kõiki asju läbi! Meil on kahe aastane laps ja see segadus, mida nad korraldavad, on üksjagu jube. Ilmselt me kiirustasime selle otsusega ja pole koeravõtuks tegelikult veel valmis!"

"Ma arvan, et te hoopis praegu kiirustate taas selle loobumisotsusega. Loomulikult on vanematel rohkem jälgimist, et koer lapsele ja laps koerale viga ei teeks, aga olen veendunud, et saate hakkama! Alul on muidugi raske."

"Arvate?"

"Absoluutselt. Mul endalgi tited koos loomadega üles kasvanud ja see oli tegelikult üliäge. Proovige ja te ei kahetse - laps saab endale parima sõbra! Kui kuidagi hakkama ei saa, siis võtke uuesti ühendust."

Tänaseni pole helistatud ja usun, et nad saavad väga hästi hakkama. Kui peaks mingi jama olema, siis loomakaitse liit otsib koerakesele uue hea kodu. Nii sai kokku lepitud. Kevad ja tärkav loodus mõjub ka inimestele kohati lausa skisofreeniliselt - tahaks kõike korraga ja kohe! Mõni plaanib auto välja vahetada, teine maja osta, kolmas kiikab nooremaid naisi/mehi vana asemele ja neljas tahab kassi või koera. Viies tahab kõiki asju korraga. 

Nüüd tasuks aga pidurit panna ja kõik uuesti rahulikult läbi mõelda. Minu asi on eelkõige rääkida loomade nimel ja loomade eest ning seda olen ka üle kümne aasta juba teinud. Iseäranis võiksid enesega aru pidada need lapsevanemad, keda võsukesed kiisu- või kutsuvõtmisjutuga hulluks ajavad. Arvestage ikka, et looma võtate teie, mitte laps ja seega vastutate tema eest vähemalt ka järgmised 10-15 aastat. Meenutage või tõetera Antoine de Saint-Exupery aegumatust loost, mis pajatab teatavasti sõprusest, hoolimisest ja armastusest.

"Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. 

Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas! Inimesed on unustanud selle tõe,” ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled!"

"Kahjuks elab meie seas aga küllalt palju ka selliseid inimesi, kes kevadeti elamisse koera või kassi võtavad, aga sügisel ta siis ilma igasuguse karistusekartuse ja süümepiinata saatuse hoolde jätavad või mõne teeäärse talukese väravasse sokutavad. Paljud jäetakse lihtsalt suvekodudesse maha, kus nad hiljem siis tühja kõhu ajel naabrite juurde priileivale püüavad end sokutada", on mu tüütu aastast aastasse korduv manitsus, aga mida sa hädaga ikka teed, sest inimesed ju ei kuula. 

"Heiks, otsi talle kiiresti uus kodu! Ta hunnikud on ju suured nagu lehmal, häbi on tänaval inimeste ees - ma peaksin koeraga jalutama minnes suure kühvli ja ämbri kaasa võtma!", hädaldas üks mu tuttav paarikümne aasta eest, kui oli vaevalt nädalakese täiskasvanud Taani dogile kodu pakkunud. Ilmselgelt ei olnud mees läbi mõelnud, mida tähendab olla dogi peremees, pilkupüüdev uhke loom oli võetud pigem eputamiseks. 

Nii algas mu Ia Mihkelsile paar päeva tagasi antud intervjuu, mis käsitles sama teemat. Kel huvi, see otsigu ise "Õhtulehest" lugu üles. Pidi vist lausa sel nädalavahetusel ilmuma. Olgu siis kohe loomakaitse liidu homne pressikas ka siia üles sätitud.

Inimesele on antud aju ja väidetavalt pidavat me kõige targem liik olema. No kasutage siis ometigi seda organit ja mõelge enne lemmiklooma võtmist kõik temaga kaasnevad plussid ja miinused läbi. Kui te pole pika aja vältel valmis rahalisteks kulutusteks, loobumisteks ja pühendumiseks, siis jätke lemmikloom võtmata!  Teil endal palju-palju lihtsam ja ka loomale parem!

„Loomavõtt pole naisevõtt ega meheleminek ning see otsus tuleb ikka tõsiselt läbi kaaluda“, ütlesin ühes intervjuus kuus aastat tagasi ja nii ütlen ka täna. "Inimesed saavad ju pärast seda kui avastavad, et abiellusid ja tegid lapsed „maailma kõige-kõige nõmedama inimesega“ rahumeeli lahku minna. Lemmikloomaga on teised lood, sest omapäi nad hakkama ei saa!"