"Kui palju lemmikloomi utiliseeritakse tegelikult?"

Täpset arvu ei tea vist väga keegi, sest Väike-Maarjas asuv tehas äriandmeid välja ei anna. Viimati vahendas meedia säherdust arvu nagu 20 tonni. Kunagi ammu, üle 10 aasta tagasi kui Tuuli Koch sel teemal lugu tegi, oli number 30 tonni ja enamus neist kassid. Tollal polnud mingit saladuseloori.

Veel üks asi, mille tahaksin ära õiendada - Väike-Maarjas ei põletata loomi nagu paljud arvavad vaid esmalt tehakse neist koos tapamajade jt jääkidega hakkliha ning seejärel läheb lahti üks keetmiseprotsess, mille tulemusena sünnivad juba uued "tooted". Nii tollane tehase boss mulle seletas.

"Rohkem intekaid ei anna! Vol.100"

"Rohkem intekaid ei anna ja Loomapäästegrupp peab leidma uue kaanepoisi!", praalisin mõnda aega tagasi. Mnjah, käige mu sõnade, mitte tegude järgi, olen sunnitud täna möönma.

Helistas ükspäev Priit Pullerits ja rääkisime pikalt. Nii sellest kuidas polaarjoone taga 43 kraadises pakases virmalisi passisime kui naistest ja loomadestki. Pea tund läks märkamatult. Hea vestlus, sest polnud juba ammu-ammu lobisenud.

Üks tähelepanek veel - ma võin kümne aasta pärast Marsilt naasta või kahekümne aasta pärast põlevast majast hunnikus lapsi välja tuua, aga ajakirjanike esimene küsimus on ikka kas andsin siis naisele kere peale või mitte? Mis parata ja ju see peab siis nii olema.

Kertu Jukkum: "Sa Heiks oled pervert!"

Kertul on suur mure. Ülikoolitöö jaoks vaja reaalselt jälgida loomapäästjate tegevust paari-kolme päeva jooksul. Nii ta helistaski:

"Nüüd veedame paar päeva koos. Sul pole valikut! Issand, aga sa oled ju pervert!"

"Tõsi, raske salata, aga kui tahad diplomit ja asjatundlikku juhendajat, siis pead perverdiga leppima. Ega ma tegelikult ise ka taha - sa nagunii armud ära, siis tuleb juba väikene beebi mängu, lõpuks avalik lahutus nagu tänapäeval tavaks. Karm saab see olema!"

"Mõmmi uus kodu vanajumala selja taga"

Ei ole paremat reisikaaslast kui Mõmmi - vaikne ja rahulik, mitte nagu mu hullud, kes heast peast sõidu ajal kongi ust kraapima või haukuma kukuvad.

Mõmmi uus kodu saab olema Tartumaal Nõo alevikus otse kiriku taga. Hea kui vanajumal kohe käepärast võtta on. Uude koju jõudes tuli masinast välja ja hakkas kohe uudishimulikult elukohaga tutvust tegema. Oi talle meeldib liikuda! Vanas kodus ketti aheldatuna joonistas ta maha number kaheksa, mis külje pealt vaadates lõpmatuse märgina paistis. Märk lõpmatuseni kestvast piinast? Kohe vagu oli maapinnas.

Kes tahab võib muidugi selles mingit traagilist sõnumit otsida, aga koer hullus samamoodi nagu puuridesse vangistatud loomad - need lasevad samamoodi ringiratast. Enam tal seda muret pole ja liikuda saab ta just niipalju kui hing ihaldab. Juba eile said pikemad jalutuskäigud uute omanikega tehtud ja Mõmmi oleks tatsanud vat, et hommikuni välja.

"Hurraa! Mõmmi-poiss ja Kusti-Musti on valmis astuma uude ellu!"

"Kuradi, kuradi, kuradi kurat!", pean alustama seda igati positiivset lugu vandumisega. Asi nimelt selles, et Mõmmil kodu ju täitsa olemas, aga nüüd on number kadunud. Olen pool päeva otsinud, aga mida pole, seda pole.

Mu laual on nimelt rangelt organiseeritud korralagedus, kus lipikutel kõik kenasti kirjas. Ja nüüd viskasin vajaliku papri ära. Otsisin meilid ja kirjad ka läbi - tulemus sama. Ja neid ikka oli, ainuüksi messengeri spämmis 178, andis lapata. Väike vihje tuleviku tarbeks: kui asi kiire, siis kirjutage otse heiki@animalrescue.ee, sinna pagana messengeri satun nagu jumal juhatab ehk väga harva. Ka kõneregistrit on pea võimatu lapata, sest kõnesid ju sadades.

"Kas öösihikute kasutuskeeld on ajakohane ja mõistlik?"

"Kas öösihikute kasutuskeeld on ajakohane ja mõistlik?", küsib Optukwelt'i nimeline firma oma kodulehel ja edatsab seal sihikuid soosivat müügimheejuttu pika joruna.

"Me alla viie põdra nagunii kunagi ei too on!", hooples üks uusrikas, kes lõbu pärast jahil käib.

"Värske pealinlane härra Peedu Mets"

"Ta on isiksus suure algutähega. Seepärast ongi ta härra ja mehe perekonnanimi annab vaid kaalu juurde. Suhtle vastavalt ja ainult täisnimega", naerab Anastassija varasemalt Possu nime kandnud koera õrnalt silitades.

"Jätate ta siis omale? On see ikka kindel?"

"See oli kohe kindel, et ta meile jääb ning enam ei loobu me tast mitte iialgi! Ta on nii armas ja tore! Kõige toredam ja kõige armsam koer maailmas!", lausa kiljatab Anastassija mu pärimise peale.

KODU LEITUD,AITÄH! "Lugege, mõelge ja aidake kaasa kui saate!"

"Tere, kirjutan väga suure murega. Selline lugu, et kui võtsin korteri, siis olid koerad lubatud. Nüüd otsustati, et siiski ei lubata. Uut korterit mul pole kindlasti võimalik hetkel võtta. Kui neid ära ei anna, pean päevapealt välja kolima, aga mul poleks kuskile minna!

Sain nad sõbranna juurde hoiule, kuid homseks peab ka tema nad ära saama kodust. Ütles juba, et kui homme minema ei vii neid, võtab karmimad meetmed käsile. Olen kõik tuttavad , pere ja sõbrad läbi uurinud, kuid keegi ei saa kodu ega hoiukodu pakkuda.

"Räpasest kuudist ja ketist hopsti kaissu ja voodisse suure hoolimise ja armastuse keskele!"

Kas tunnete ära? Vaadake viimast pilti. Vaevalt küll ja ei tundnud ää ma isegi. Üks kohalik Setumaa naine uuris kuidas kutsadel läheb? Olevat mures, sest nad elanud ka ju kodus "täiesti normaalselt".

Ka vanaperemees torises, et oleks võinud ikka emme kutsikatega jätta - igav on ja millest ta nüüd elama hakkab. Teadmiseks, et külarahva sõnade kohaselt sai sealt majast varasemalt koeralapse ka viinaputli eest kätte. 

" Kõige puhtam. Kõige ilusam. Kõige kuulekam. Kõige nunnum ........"

"Ja, ja, ja! Need kõik käivad minu ja ainult minu kohta, aga lisaksin veel juurde, et ka kõige näljasem koer maamuna peal olen just mina!

Aga kõhna ma enam pole - tervelt kilogrammi ja natuke pealegi olen juurde võtnud! Nüüd olen ma kõige paksem ka!", toriseb Mõmmi kui teda kõrva tagant sügan.

Loomaarst dr. Jürgen Mitt arvas, et täna on see päev kui hakkame parasiite killima. Andku viroloogid, bakteroloogid, seksoloigud, uroloogid, ufoloogid ja kõiksugu muud "loogid" meitele andeks. Nüüd läeb retsimiseks ja armu ei anta!

Lisan mõned "enne ja pärast" fotod ka - hea võrrelda ja näete oma silmaga, mida me teie poolt annetatud rahaga teeme.

Seotud lugu: "Mõmmi - Tallinna puhtaim koer"

"Hurraa! Marta koos beebidega jõudis hoiukoju"

"Marta koos beebidega jõudis hoiukoju. Suurest õnnest lasi esiteks kohe ühe korraliku junni koridori   Algul oli tibudega puuris ja ei julgenud välja tulla, aga vähehaaval muutus julgemaks.

Koertel on ikka emapiimaga kaasa antud teadmine, et diivan on kõige parem koht majas. Ja nii me nüüd veereme - proua vaatab sofal seebikat ja beebid teevad külakuhja", kirjutas Külli Kruuspak, kes Setomaalt päästetud koeraemmele hoiukodu pakub.

"Paanika Männikul - ohtlik mürkmadu ei lasknud elanikke majja!"

Sõna ohtlik peaks muidugist jutumärkidesse panema, sest päiksekarva veidi teistmoodi nastik kujutab ohtu vaid närilistele, sisalikele ja väikestele lindudele, kes enne nahka pistmist ta surmavat kägistamist taluma peavad.

Egas tavainime seda tea ega peagi teadma. Sestap on igati arusaadav, et ühe Mahla uulitsa välisukse ees peesitav võõramaist päritolu maduuss hirmu naha vahele ajas ja päästjaid kiiresti kohale kutsuma sundis. Mehed püüdsid kodunt plehkupannud mao kinni ja andsid Loomapäästegrupile üle. Tanel Veskimäe käis järel ja ega ta selle üle muidugist väga õnnelik olnud.

"Vastik aeglane surm! Veis kukkus karstiauku ja sinna ta jäeti!"

Murekiri:

"Kostivere karstialal karjatab üks soomlane lambaid ja veiseid. Kaks nädalat tagasi leidsid lapsed ühe surnud veise karstiaugust ja nüüd käivad nad seda iga päev "imetlemas". Omanikku ja keskkonnaametit teavitati, aga keegi ei ole reageerinud.

Nüüd pöördungi viimases hädas teie poole, et äkki saate abiks olla. Selle soomlasega on väga palju muresid olnud. Võin kõike lähemalt rääkida."

"Säh! Ma kah karantiinis nüüd!"

Köhisin hommikul. Kohe nii kõvasti, et vesi silmist väljas. Tatti pritsis ka. Maski muidugist ees polnud.

On põhjendatud kahtlus, et võisin end nakatada. Jään vabatahtlikult nädala lõpuni isolatsiooni ja väga ringi ei toimeta.

Ära ole sama hoolimatu nagu Heiki! Mask ette! Ka kodus! See pole mingi vabandus, et üksi elad. Viiruseussi uued tüved on veel salakavalamad!

"Rõõm ja kurbus korraga - Marta koos põnnidega lahkus kliinikust"

Alles eile oli siiski see päev kui Marta haigemajast minema sai. Ülisõbralikul koeral oli suhtkoht savi, aga Petcity klliniku rahvas oli korraga nii rõõmus kui kurb ka. See on ka arusaadav, sest nad pea kõik pingutasid, et veidi teistmoodi "emme" end võimalikult hästi tunneks.

Kliinikusse saabudes tegi üks põnnidest hirmsat kisa, sest oli veekaussi kinni jäänud. Emme Marta jättis ta päästmise usaldavalt minu ülesandeks. Nii kui titt taas kuiva maa peal, hakkas kohe sülle pugema - küll ta hakkama saab, nüüd tegele minuga!

"Mõmmi - Tallinna puhtaim koer"

"J U B E  K O H T! J U B E D A D  I N I M E S E D  O N  S I I N!", hakkab Mõmmi, kliinikurahva poolt küll Karuks kutsutav koer koheselt kaebama kui Petcity kliinikute pealiku Jürgen Mitt'iga tema tuppa astume.

"Nad panevad mind puuri. Nad kustutavad tule ära kui lahkuvad ja jätavad mu pimedasse! Nad on sadistid! Toidukott on siinsamas poole meetri kaugusel õrritamiseks, aga kätte ma seda ei saa. Heiks, tule appi - mul on maailma kõige suurem nälg!", jätkab Mõmmi oma lõputut valjuhäälset jauramist.

Vaatan nõudlikult Jürgenile otsa ja nõuan selgust. Loomaarsti arust sain ma koera keelest täiesti valesti aru:

"Võimatu missioon - kuidas kass elusalt käigukasti vahelt kätte saada?"

Lood loomadest on paljuski tegelikult hoopis lood ka inimestest endist. Kuidas teie oleksite käitunud kui oleksite leidnud kassi oma masina sisse kinnijäänuna kõvasti mjägumas?

Kas oleksite rahumeeli minema sõitnud, sest ega elu saa ühe kassinäraka pärast seisma jääda? Või oleksite raisanud hunnikus raha ja aega, et loomake elusalt ja tervelt kätte saada? Ärge vastake vaid mõelge lihtsalt omaette.

Eile üks eriskummaline kiisu päästmine tõesti toimus. Aleksander Ots leidis kiisu oma auto alt - oli teine pugenud nii sügavale agregaatide vahele, et vahelduva eduga vaid sabaots paistis. Kassid on paganama osavad peitusemängijad ja neid võib kohata esmapilgul lausa ilmvõimatutest kohtades. Eilne pugemine oli ses mõttes erandlik, et vaene loom jäi täiesti kinni ja omadega jänni.

"Pesupäev"

"Nafta ümberpumpamist piirasime, aga kas venelased tulid Kopli lahele nüüd sõnnikut laevalt laevale laadima?", päris proua Peaminister Keskkonnaministrilt rangelt.

Valitsuse kriisistungi tingis Kaku- ja Õismäe, aga ka Rocca al Mare elanikelt saabunud kaebustetulv, milles kurdeti rämedalt vänge õhu üle.

"Nõpsiku kohtumine MAAILMANABAGA"

Hommik. Pelguranna uulitsal on vaid kaks inimest - mina ja taamalt lähenev nooremapoolsem meessoost tervisesportlane, kes rahulikult sörgib. Ruudi oli juba autos ja sõiduteed ületades panin Nõpsi lühema rihma otsa.

Täna oli Nõps vaikne, sest tavaliselt peab kogu Stromka teadma, millal ta õue läheb või koju saabub. Loll komme ja see klähvimine seab parajad piirangud ning näiteks varahommikusi ja hilisõhtusi minemisi-saabumisi reeglina väldin. Ja jõuame üle tee ning umbes samal hetkel jookseb meist mööda toosama noormees. Nõps teeb hommikuse esimese, veidral kombel ainult ühe haugatuse ja üldse mitte härra peale, aga too ehmatab.

"Pange oma kuradi koer kinni!", käratab ta tigedalt.

Loomasõbralik "Aktuaalne Kaamera"

Teleajakirjanik Anne Raiste on naine, kes ikka loomadele kaasa tundnud. Tutvusin temaga 2007 aastal suve lõpus või sügisel ja "avaliku loomakaitsja Valneri" esimene tiivasirutus ning intervjuu oligi just temaga. Kenasti saame läbi tänini. Loomainimeste värk!

"Hea uudis! Mõmmi ja Marta koos kutsikatega lubatakse haigemajast kodusele ravile!"

Lõpetasin just pika-pika kõne loomaarst Jürgen Mitt'iga Petcity loomakliinikust ja ta lubas põhimõtteliselt Setumaalt päästetud koerad haiglast täna-homme ära viia.

"Martaks ristitud koeraemme tahab inimese lähedust ja talle on kindlasti parem kui ta juba kodus oleks. Aga sellised kodus, kus teisi loomi ees pole - ärme riski ja pole vaja, et stressi tõttu piim ära kaoks. Mõmmiga on tegelikult sama lugu ja ta ei pea rohkem statsionaaris olema, aga raviplaani tuleb järgida! Ei mingit isetegevust!"

"Päästetud Mõmmi ja Setumaa koerad pälvisid "Aktuaalse Kaamera" tähelepanu"

Mina ja kuulsus. Mõmmi pole veel nii kuulus, aga täna õhtul kindlasti saab. Kel huvi, see vaadaku "Aktuaalset Kaamerat", sest võttegrupp pühendunud loomasõbra Anne Raiste juhtimisel läheb ülimalt kõhnale ketikoerale kohe varsti Rannamõisa Petcity loomakliinikusse külla.

Paranemist on näha, aga koju ta veel ei pääse. Loomaarst ja Petcity kliinikute bosside boss Jürgen Mitt, räägib Mõmmi tervisehädadest siis ka lähemalt. Tasub vaadata ja saate teada miks madala toiteväärtusega lobi sisse ajamisest tolku pole ja miks kontide söötmine koerale kahjulik on.

"Tehtud! Üks koertekasvandus Eestis taas vähem! Heade inimeste abi oodatud!"

Paljud loomasõbrad ootavad seda lugu pikisilmi, sest eile sai ju valju häälega tuututatud, et läeme taas "lahingusse". Tavaliselt me ette ei kuuluta, sest see võib asjad totaalselt pekki keerata. Nüüd oli aga põhjust riskida, sest väidetavalt võis Setumaa talukeses olla kuni nelikümmend koera, kes vajasid kiiret majutamist.

Panime vaimu valmis halvimaks, sest kirjeldused olukorrast sobisid imehästi õudusfilmi, mitte arenenud Euroopa riigi tänapäeva. Asi oli halb ja ei olnud ka. Nüüd tuleb rääkida juba sellisest imelikust mõõtühikust nagu "keskmine" - keskmine lugeja, keskmine televaataja, keskmine loomaomanik, keskmine kodanik jne. Vat sellesamuse "keskmise koeraomaniku" jaoks võib lugu olla hullemast hullem küll. "Keskmise loomapäästja" jaoks aga mitte, sest oleme näinud ikka kordades õõvastavamaid vaatepilte. Kõik on suhteline.

"Väikestele koertele hoiukodusid vaja! Kiire-kiire!"

Kas olete näinud, et keegi peaks koerapoegi kümnete kaupa mesilastarudes? Vist mitte ja ka mina pole veel näinud. Taaskord rõhk sõnal "veel", sest kohe varsti näen.

Murepilved kogunevad ühe joodikust koeraärika pea kohale, sest vaenuväed säävad endid lahinguvalmis ning praegusel ajahetkel peame plaani mitu kaubikut ja millistest maakondadest oma nina X-küla poole keeravad. Äkki kümme või mahuvad nad viite masinasse ära? Loomavihkajad võivad ju Loomapäästegruppi rahulikult "vaenuväeks" pidada ja me olemegi nende vaenlased. Puhas tõsi.

"Kevad hinges ja peaaegu õueski"

Juba nädal-paar meid kodust väga ei leia. Praegu ööbime veel linnas, aga hommikul teeme kohe vehkat kui ilma on. Kohe ei kannata enam seinte vahel olla. Seepärast satun ka arvutisse ja nettigi imeharva - pole see tüüp, kes looduses moblaga ringi kõnnib.

Metsas on mõnus ja metsas on hää. Mõned puud meite maal õnneks ikka veel kasvavad. Eile käisime ühes õdusas kohas hängimas - metsa kõvasti maha võetud, aga jõgi oli õnneks veel alles. Rõhk sõnal "veel". Vesi on oluline. Ei saa isegi aru, mis kiiks mul sellega on, aga lähedal peab ta olema.

"Kas Pirita-Kosel on salatapamaja?"

Nädalavahetusel leidis härra Marek Tallinnas, Pirita-Kosel Puhkekodu tee 92A maja kõrval metsatukast neli rämedalt haisvat kotti. Sisu oli vastik - koljud, millel mõnelgi veel roiskunud liha küljes.

"On need koerte või lammaste koljud?", pidas ta kohaliku elaniku Siretiga nõu.

Loomapäästegrupist lendasid käbe kohale Dan ja Tanel, kes andsid ka riigivõimule teada. Siis läks lahti tavapärane jama - keskkonnaamet käskis pöörduda MuPo-sse, munitsipaalpollarid aga keskkonnaametisse. Otsapidi peaks see tegelikult olema hoopis PTA rida, kes vastutab meie toidulaua eest?

"ETV+ saade "Öko? Loogiline!" kajastab Loomapäästegrupi tegemisi"

Tõde tõuseb, vale vajub ja oli ainult aja küsimus, millal meie kodanikud saavad teada, kuidas tegelikult Eesti taasiseseisvus. Kõik, mida senini õppinud olete, on vale ja tegelikult oli liikumapanevaks jõuks LPG ehk Lasnamäe Pensionäride Grupeering.

Filmistuudio "Mosfilm" väntab LPG juhtivast rollist mängufilmi ja esimesed võttepäevad on möödas. Kasutan siinjuures juhust ja otsin kohe näitlejaid järgmistesse rollidesse.

"Keila rahvas! Kes teab selle uputatud taksikoera omanikku?"

Vesi on elu. Vesi tähendab ka surma. Seda kinnitab tänane lugu eriti ilmekalt. Eriti vastik on see, et loomal pole valikut. Loom on rumal ja arvab, et peremees on alati hea. Ja lähevadki jõe äärde jalutama ning tunnevad kevadest rõõmu.

Peremees kutsub oma sõpra. Koer tulebki saba liputades. Omanik teeb pai ja seob rihma külge paela, mille teises otsas kivi. Käib sulpsatus ja omanik teeb minekut, et mitte elu ja surma heitlust pealt vaadata. Võib-olla, aga nimme vaatas ja tundis kui hea on olla kuningas. Kui vägev on olla karistamatu ja võimas. Lausa jumal, kes otsustab elu ja surma üle!

"Hobuste kaitseks!"

Viimasel nädalal olin paraja surve all endid "hobuinimesteks" või valdkonna "spetsialistideks" nimetava seltskonna surve all, sest tüübid ei suutnud kuidagi välja mõelda, kes küll kirjutas valmis "Hobuslaste pidamise määruse", mida tänapäevani Eesti seadusandluses pole.

Asi nimelt selles, et üle seitsme tuhande inimese, kes viitsisid oma allkirja anda rahvaalgatusele "AITAB" loomakaitseseaduse väga oluliseks parandamiseks või kaasajastamiseks, mis muuhulgas käsitles ka hobuste olukorda, sattus väga suure kriitika alla. Seda loomulikult kinnises foorumis, kus endid "hobuarmastajateks" tituleerivad sitapead on viitsinud oma hobustevihkajalikke mantraid vaid endi, mitte hobuste huvides esitleda.