Valitsuse kriisistungi tingis Kaku- ja Õismäe, aga ka Rocca al Mare elanikelt saabunud kaebustetulv, milles kurdeti rämedalt vänge õhu üle.
92-aastane Elfriide kahtlustas algselt oma 166 kilost abikaasat Edgarit, kes teadupärast on kogu elu olnud paras peerukott. Siis meenus aga eakale prouale, et Ets kallis on juba viimased 3 aastat Pärnamäe kalmistul. Südikas naine ei jätnud jonni ja ajas kogu valitsuse jalule - terroristide haisupomm tundus kõige tõepärasema variandina ja riigivõim reageeris oma kodanike kaitseks koheselt.
Eridemineerijad tuvastasid kiiresti haisukolde, milleks osutus lugupeetud Rannamõisa Petcity loomakliinik. Kaitseriietuses ametnikud surusid külastajad maadligi ja nad evakueeriti turvatsooni hapnikumaskide alla. Ohvreid ei olnud.
"Personali napib, ajad on kinni, aga mõtleme midagi välja. Kolm kutsat lähevad Tähesaju kliinikusse ja ülejäänud teeme siin korda"
Nii läkski ja ekstra kutsuti tööle Anneli. Tähesaju "groomerid" Maria ja Olga läksid hiljem õhtule, et "setukad" ikka sama päeva sees puhtaks saaksid. Suurt Mõmmit ja koeraemmet ei lubanud kliinikute boss loomaarst Jürgen Mitt turkida:
"Mõmmi on liignõrk igasuguste protseduuride jaoks. Emmesid ei tasu aga stressitada, sest see võib piima ära võtta. Las nad olla rahus! Ütle Valga hoiukodule ka edasi."
Valka läks neli päästetud koera. Nendega mässavad Vivika Uhtjärv ja Lenel Luhtaru. Ülejäänud kamp sai puhtaks küüritud, soengud pähe ja valged "nuustikud" aeti üldse kiilaks - seda vilti lihtsalt ei andnud muudmoodi kuidagist korda teha.
Loomulikult elasid koerte kasukates kõik võimalikud eluvormid, aga ei imestaks üldse kui bioloogid ka täitsa uusi leiavad. Las koerad veel kosuvad ja koguvad rasva ning siis saavad nad ka lõpuks tülikatest parasiitidest lahti.
Loomapäästegrupp vabandab Õismäe ja Kakumäe elanike ees haisu levitamise pärast - ikka juhtub! Poleks ise ka uskunud, et ühed väikesed koerakesed suudavad sellise lebra kaasa tuua ja kaose tekitada.
"See oli nii kurb vaatepilt. Need koerad jäävad mind kummitama. Kuidas nad küll niimoodi elada said ja need silmad!", ohkas Tähesaju kliiniku juhataja Viktoria.
Margit Viilip oli põhjusega rahul:
"Oli organiseerimist, aga mul on nii-nii hea meel, et suutsime jõud koondada ja suurem osa koertest on puhtad!"
Suur-suur aitäh Petcity, et vabatahtlikult täitsa ise appi tulite. Seda ei juhtu iga päev, et loomakliinik ise helistab ja oma abi pakub. Aga nii just läks kui Jürgen mulle kõllas pärast seda kui oli blogiloo läbi lugenud:
"Too aga siia ja teeme nende heaks kõik, mis võimalik. Karantiin on praegu tühi!"
See käivitaski sündmusteahela, mis päädis koerakarja päästmisega. Me mõtleme ikka asjad enne läbi, et mitte hiljem olla silmitsi olukorraga kui ei tea, kuhu päästetud hingi panna. Lõpp hea, kõik hea ja tänud kõikidele asjaosalistele.
Vaatsin seda kõike pealt sügava imestuse ja kadedusega - absoluutselt kõik nö "metsast toodud koerad" olid taltsad, sõbralikud ja isegi tänulikud, et nendega mässati. Rihmas käimine tahab veel kõvasti harjutamist, aga arsti ja groomeri juures olid nad ülimalt eeskujulikult. Mo enda Nõps ju ka metsast pärit ja vat temaga ei tee juba midagist enne kui loomasõbralikult uimaseks lööd või narkoosi paned. Miks ei võiks ta ka selline tore ja hea olla? Küllap see on mingi universumi kättemaks mu pattude eest!
Mul on paar head uudist veel ja üks neist puudutab Mõmmit. Olen aga vastik ja jätan need esialgu enese teada, sest sellest Setumaa "vorstist" annab ikka õite viilu lõigata. Teil ju ka huvitavam kui kõike korraga ette ei vuristata. Siis on tulevikus veel midagi lugeda. On ju mul õigus?
