Kas oleksite rahumeeli minema sõitnud, sest ega elu saa ühe kassinäraka pärast seisma jääda? Või oleksite raisanud hunnikus raha ja aega, et loomake elusalt ja tervelt kätte saada? Ärge vastake vaid mõelge lihtsalt omaette.
Eile üks eriskummaline kiisu päästmine tõesti toimus. Aleksander Ots leidis kiisu oma auto alt - oli teine pugenud nii sügavale agregaatide vahele, et vahelduva eduga vaid sabaots paistis. Kassid on paganama osavad peitusemängijad ja neid võib kohata esmapilgul lausa ilmvõimatutest kohtades. Eilne pugemine oli ses mõttes erandlik, et vaene loom jäi täiesti kinni ja omadega jänni.
Lugu juhtus juba kella kahe paiku päeval Tallinnas, Pirita-Kose kandis. Sass kutsus isegi päästjad kohale, aga nood konstanteerisid vaid fakti, et hiirekuningat masinat põhjalikult lammutamata kätte ei saa. Seda maasturi omanik ei tahtnud ja tuli leida teine variant.
Lõpuks kutsus Aleksander puksiiri ja sõit viis neid sõbrapoiss Eero Mustamäel asuvasse töökotta. Loomapäästegrupi funktsioon oli sedapuhku saatemasina oma - Tanel Veskimäe turvas puksiiri tagant ja jälgis kullipilgul, et kiisu sõidu ajal maha ei "pudeneks" ja viga ei saaks. Igaks juhuks teatas ta ka Loomade Kiirabi Kliinikusse ette, et võib olla tuleb traumakass ja olgu nad valmis siis kohe tegutsema.
Õnneks arstide abi vaja ei läinud ja kass oli oma "plekist vanglas" kindlalt kinni. Mõned tunnid tööd ja kõpitsemist ning ööhakul sai kiisuke elusalt ja täiesti tervelt vabaks. Oli teine tige kui kurat, aga seda ei saa ka pahaks panna. Me kõik oleksime kui samasse seis u jääksime. Lõpeks tuli välja, et täitsa tuttav, Sassi sõbrale kuuluv kiisuke kah veel takkaotsa!
Lõpp hea, kõik hea! Umbes niimoodi mulle Tanel eilsete sündmuste kokkuvõtte edastas. Ei ma täpselt aru saanud, kes-kus-millal, aga polegi tähtis, sest tegu pole negatiivse loo või aruandega, millest sõltub sadade inimste elujärg. Tegu tundus õilis ka teistele ning Postimehe ajakirjanikule Maarja-Liis Orgmets'ale andsin asjaosaliste kontaktid. Ta pusis väheke põhjalikumalt ja korraliku ülevaate toimunust saad juba SIIT
Loo moraal on tegelikult peamine. Alati. Kordan veel korra ja kinnitan, et alati on olemas ka loomasõbralik lahendus. Viimane on pahatihti keerulisem, aeganõudvam ja kallim, aga olemas on ta absoluutselt ALATI. See, millise lahenduse teie valite, räägibki puhta tõe teie enda olemuse ja iseloomu kohta, meeldigu see sisi teile või mitte.
Ja nüüd loo alguses esitatud küsimuse juurde. Kas oleksite samamoodi probleemi lahendanud nagu Aleksander Ots või riskinud looma tükkideks kiskumisega, lootes muidugi, et midagi halba ei juhtu?
Ärge vastake vaid mõelge lihtsalt omaette, sest õiget vastust teame me kõik, aga kuidas te tegelikult käitunud oleksite? Hip-hip-hurraa Sass ja Eero! Hea suhtumine ja hea töö! Kiidan ja tunnustan!
 |
| FOTO: Aleksander Ots/erakogu |