Mõmmi uus kodu saab olema Tartumaal Nõo alevikus otse kiriku taga. Hea kui vanajumal kohe käepärast võtta on. Uude koju jõudes tuli masinast välja ja hakkas kohe uudishimulikult elukohaga tutvust tegema. Oi talle meeldib liikuda! Vanas kodus ketti aheldatuna joonistas ta maha number kaheksa, mis külje pealt vaadates lõpmatuse märgina paistis. Märk lõpmatuseni kestvast piinast? Kohe vagu oli maapinnas.
Kes tahab võib muidugi selles mingit traagilist sõnumit otsida, aga koer hullus samamoodi nagu puuridesse vangistatud loomad - need lasevad samamoodi ringiratast. Enam tal seda muret pole ja liikuda saab ta just niipalju kui hing ihaldab. Juba eile said pikemad jalutuskäigud uute omanikega tehtud ja Mõmmi oleks tatsanud vat, et hommikuni välja.
"Lähme toome selle vaese koera kohe ära!", hüüatas perenaine Katrin kui "Aktuaalsest Kaamerast" Setomaalt päästetud koerakarja lugu nägi. Urmasel, Katsi kallil kaasal polnud selle vastu midagi: "Minugi poolest! Muidugi toome kui antakse!"
Peretütre Maria sõnul tuli järgmisel nädalal Mõmmi pidevalt jutuks ja kõik nad salamisi lootsid, et ülikõhna koerake just nende perre usaldatakse. Ja siis me rääkisime telefonis nagu ma ikka teen, et aru saada, mis inimestega tegu on. Ei-ei-ei, mitte loomadest me ei rääkinud, sest iga koeratahtja väidab ju alati, et on maailma kõige suurem loomasõber! Tõde peitub alati ridade vahel.
Ja mida ma siis ridade vahelt teada sain? Näiteks seda, et nende kodus elab veel kaks koera, keda paljudes peredes poleks ehk ellugi jäetud. Nimelt on Leo ja Mona nime kandvatel koertel kahe peale kokku vaid kuus käppa. Kui inimesed juba taolistele koer-invaliididele halastavad ja nendega jändavad, siis on süda raudselt õigel kohal. Lisaks omavad taolised inimesed ka hunnikus kogemust haige looma eest hoolitsemisel. Sellest ka mu otsus miks Mõmmi just Nõo alevikku Soonbergide perre kolis.
"Mõmmu käis koos Monaga pargis ja peale seda elavnes. Mona näitas talle ette ka kuidas trepist üles ja alla käia. Talle maitses väga maiusepall ja jättis esimese korraga meelde, kus need asuvad.
Praegu on väga aktiivne. Vaid paar korda on lamanud. Pigem vaatab kes kus toas on. Hoiab kõigel silma peal. Mine tea, äkki mõni annab midagi head? Lisaks meeldib talle end peeglist vaadata", kirjutas Maria eilsetest edusammudest.
Täna on Mõmmi veel Loomapäästegrupi hingekirjas, aga kui kõik laabub, siis umbes kuu aja pärast kui taas külla lähen, ajame dokustaadid lõplikult korda. Raviplaani kohaselt on 5.mail uus ussirohi, kuigi kaka on ka täna juba absoluutselt korras ja parasiidi vaba. 10. mail on vaktsineerimine ja siis ongi koer laias laastus hoopis teistsuguseks uueks eluks valmis. Naha paranemine on muidugi pikem protsess, aga ka siin on väga selged edusammud ette näidata. Pärast päästmist on Mõmmi selle napi ajaga tervelt 3,5 kilogrammi juurde võtnud.
Hurraa! Üks ketis piinlev ketikoer Eestis vähem! Muide, üsna mitmed organisatsioonid, Kennelliit nende seas ei toetanud koerte ketis pidamise või üksi omapäi mahajäetud taludesse jätmise keelustamist ning loomakaitse liidu juristi Piret Teesi sõnul nad lausa naeruvääristasid meie taotlust taolised punktid seadusesse sisse kirjutada.
Tulen selle teema juurde kunagi tagasi, sest täna pole veel seda kirja näinud ja küll ma siis "paugun", et Robert Sarvele tööd juurde anda. See vandeadvokaat nimelt omab annet tõlgendada igat väidet, vastuväidet, satiiri, ebamugavat küsimust jne jne laimu või verbaalse ründena "lugupeetud" kodanike aadressil ning on varmas kohe ka raha selle eest sisse kröönima. Repliigi korras mainin mida ma taolisest asjast arvan ühes reedel ilmuvas pikemas leheloos. Kel huvi, see lugegu.
Aga need inimesed, kes arvavad, et koer on sotsiaalne olevus ning tema kohta on karjas ehk peres, mitte aianurgas ketis, rõõmustagu. Minu hing igatahes heliseb ja süda on paksult rahul. Loodan, et ka teil. Katame lauad sõbrad! See päästeopp on seda kuhjaga väärt!
