Kliinikusse saabudes tegi üks põnnidest hirmsat kisa, sest oli veekaussi kinni jäänud. Emme Marta jättis ta päästmise usaldavalt minu ülesandeks. Nii kui titt taas kuiva maa peal, hakkas kohe sülle pugema - küll ta hakkama saab, nüüd tegele minuga!
Marta ise nõuab palju-palju hellust ja on väga pühendunud ema. Ega 24/7 jõua keegi sajaprotsendiliselt lapsele pühenduda ja siis kui tal oma kutsikatest siiber saab, tõmbab kohe diivani peale peitu. Seal talle meeldib ja seal on tal chill. Kui perenaine lähedal satub olema, nõuab kohe pai. See talle meeldib ja paneb kohe käpaga kui paitamise julgeb lõpetada - jube pugeja ja hellik!
Edasi hoolitseb Marta ja pesakonna eest juba Külli Kruuspak. Ka Petcity inime, kes elab sealsamuses lähedal. Tal on varasem hoiukodustamise kogemus, aga ka asjatundlik abi vajadusel alati käepärast olemas. See on tähtis! Loomade mittejõlgutamine on samuti väga tähtis. Miks? Kohe seletan ülimalt lihtsustatult:
- Esiteks paljudele elukatele autosõit ei meeldi, seda enam kui nad pole kunagi autos olnud
- Teiseks reostame loodust ja raiskame naftat. Summutist tulev gaas tapab putuka ja lõpeks surevad ka linnukesed, sest putukad on kõik ää gaasitatud, päh-päh!
- Kolmandaks võib juhtuda õnnetus ja näiteks transpordi käigus sõidetakse üle kasvõi siilist või jänesest, mis nullib ühtede elude päästmise täiega ära - mida need koerakutsikate eluksed tähtsamad on kui kellegi teise omad? Eks ole?
- Kõik see maksab raha ja riigi teise otsa vedimisele pole mõtet kulutada. Lisaks kõik mis liigub, see ka kulub ning tänini me sovhoosi masinaid keegi tasuta ei remondi ja miks peakski?
Panin veidi tarka ja lisasin vaid mõned argumendid, miks Loomapäästegrupp alati sealsamuses, kus loomad asuvad, asjad korda püüab saada. Kutsikaid me praegu veel ei broneeri ja enne mai lõppu kodudesse jagama ei hakka. Kolm Petcity töötajat ajasid juba käe püsti ja valisid tulevase lemmiku välja. Minu ja Loomapäästegängi mätta otsast vaadates on see parim variant, sest võime heas mõttes need loomad unustada ja hinged on rahul, sest teame, et nad saavad parima ravi ja hoolitsuse kuni oma elupäevade lõpuni.
Loodus viskab vahel vingerpusse ja arvatavasti pole need teps mitte ühe issi võsukesed - kaks on ilmselgelt liiga palju suuremad ja justkui teisest "tõust". Ühel põnnil kahtlustati vesipead, aga ka see näikse õnneks mitte paika pidavat. Anname parima, et kõik ellu jääksid ja edaspidi kirjutab nende käpakäigust ning kasvumuredest ja -rõõmudest juba Külli kui aega leiab.
Kniks ja kraaps kõikidele meie gängi toetajatele ja kaasaelajatele ning mis seal ikka muud kui katame aga taas lauad!
