"Hurraa! Mõmmi-poiss ja Kusti-Musti on valmis astuma uude ellu!"

"Kuradi, kuradi, kuradi kurat!", pean alustama seda igati positiivset lugu vandumisega. Asi nimelt selles, et Mõmmil kodu ju täitsa olemas, aga nüüd on number kadunud. Olen pool päeva otsinud, aga mida pole, seda pole.

Mu laual on nimelt rangelt organiseeritud korralagedus, kus lipikutel kõik kenasti kirjas. Ja nüüd viskasin vajaliku papri ära. Otsisin meilid ja kirjad ka läbi - tulemus sama. Ja neid ikka oli, ainuüksi messengeri spämmis 178, andis lapata. Väike vihje tuleviku tarbeks: kui asi kiire, siis kirjutage otse heiki@animalrescue.ee, sinna pagana messengeri satun nagu jumal juhatab ehk väga harva. Ka kõneregistrit on pea võimatu lapata, sest kõnesid ju sadades.

"Minu enda viga ja täitsa süüdi! Palun kergemat karistust!"

Loomaarst Jürgen Mitt andis täna õhtul loa ja Mõmmi võib juba hommepäev kliinikust lahkuda. Kosub kenasti ja ilmselt inimese juures kodus toimuvad kõik paranemis- ja taastumisprotsessid kordades kiiremini. Raviplaani peab siiski jälgima.

Eelkõige ootan kõnet Nõo kandis elavalt perelt, sest nendega oli kõik juba kokku lepitud. Helista ka siis kui ümber mõtlesite või juba uue koera saite. Loomulikult võivad ka teised, kes näguripäevi näinud ülilahedale ja sõbralikule koerale kodu soovida pakkuda, endast teada anda.

Kusti-Musti on kah valmis hoiukodust lahkuma. Ta elab praegu Kadri Johansoni juures ja naise sõnul on ta toas julge, aga õues arg kui jänes - iga krõpsatus ehmatab ja ta lasua tardub. Küll harjub linnaeluga ja sama lugu on ka teiste metsavaikusest pärit koerakestega. Jube sabarakk ja memmekas on. Jalutusrihm talle aga ei meeldi ja neid on ta juba kaks puruks närinud. Sellega peab arvestama.

Kusti-Musti on koerakarjast kõige kõrgema jalaga. Peremees ütles vanuseks üks aasta. Olgu või kaks ja ei see number ta head loomust muuda. Mõlemad on saanud parasiiditõrje kätte ja ka esmane ussirohi on seedetrakti puhtaks löönud. Igaks juhuks anname nädala pärast teise litaka veel takka, et organismus ikka täitsa puhtaks saaks.

Vat sihuke lugu täna. Marta põnnidel on kah juba silmad peas ja teevad asju, mida kutsikad ikka teevad - söövad, pissivad, magavad ja söövad, pissivad ja magavad. Mõistagi käib ka uue maailma avastamine täie hooga. Nende vastu on huvi kõikse suurem, aga me isegi ei bronni neid enne mai lõppu - las kasvavad rahus.

"Kuradi, kuradi, kuradi kurat!", pean vandumisega ka selle loo lõpetama. Asi nimelt Terje Parras, kes nüüd, pärast postituse valmimist mulle vajaliku kirja edastas ja kui nime enda messengeri lõin, tuli välja ka lootusetult kadunud moblanummer. Kus ta varem oli? See naine ikka täiega vaenab mind!

Rääkisin juba läbi ja Mõmmi magab juba homme õhtul soojas toas oma inimeste juures. Vägev! Seega keskenduge Kusti-Mustile - ka tema võiks juba homme päriskoju ja nende päris enda inimeste juurde kolida, kes talle elu lõpuni peavarju ja armastust pakuvad. Mina tänan!