"Andke loomahülgajatest teada!"

Siin videos on kaks peaosatäitjat. Ühte tahan näha lõpmatuseni, aga ei näe enam eales. Teisest möödun nüüd ja igavesti suure kaarega, aga paratamatult trehvame ikka. On vaataja otsustada, kes on kes?

"Viimane"

Viimane söömaaeg ja jalutamine lemmikpõllul. Küll peremehe süles, sest endal rammu enam pole. Mida ma loran? Pole ma mingi peremees ega omanik kunagi olnud oma lemmikutele vaid eelkõige ikka sõbra eest! Viimane loojang ja ühised hetked. Viimane hingetõmme.

Äkki nüüd oleks aeg patukahetsuseks ja tunnistada üles, et olen VARAS, kes surmale sendi võlgu olnud vana, haige ja näljutatud koera ketist tuuri pani? Muudmoodi siin loomavihkajate paradiisis ju veidi teistmoodi väljanägevaid elusaid hingi aidata ei saa!

"Teatage aga LOOMAKAITSESSE!"

 22 august 2019. Hiiumaa. Väike koer ja 12-aastane laps jalutamas. Valge kaubik (väidetavalt Peugeot) lähenemas. Koer ootamatult teele hüppamas ja laps ei jõua reageerida.

Häli-Herta kommentaar:

"Mina sõitsin mööda, kui väike tüdruk põlvili maas nuttis lamava koera ees. Tõttasin appi ja helistasin loomaarstile, kuid kahjuks polnud enam mõtet kliinikusse sõita....

Asjaolu tegi veel jubedamaks see, et juht, kes halva kokkusattumuse tõttu väiksest kutsast kogemata üle sõitis, andis gaasi ja kadus. Väike tüdruk oli täiesti šokis ja nuuksus elutu kutsa kohal:

"Sipsik, palun ole elus ....."

"Gängi tuumik sai kokku"

Nädalavahetusel kogunesid Loomapäästegrupi aktiivsemad tegelased ja piirkonnajuhid, et pidada sõjaplaani kuidas veel paremini ühingu tegutsemist korraldada.

Mehed-naised-kallimad ja lapsed koos lemmikloomadega võeti mõistagi ühes. Nii need asjad meil juba käivad ja see on ka õiglane, sest iga vabatahtliku pere lööb ju tegelikult selles loomapäästes kaasa.

"Kui homset äkki enam ei tulegi?"

"If tomorrow never comes?", küsis oma kaunis ballaadis iiri laulja Ronan Keating.

Igati õigustatud küsimus ka insuldi saanud eaka koera puhul. Taadu-Aadu pole aga teps mitte õrn tõupips vaid väge täis Eesti krants, kes nii lihtsalt juba alla ei anna.

Paar päeva tagasi hakkasin paratamatusega leppima ja panin vaimu valmis. Pole midagi parata ja tuleb lahti lasta. Tundus, et ka Aadu oli päri kuid siis muutis korraga meelt:

"Tillukeste sammudega igaviku poole"

Igavik. Mõistetamatu-mõistetav määrus, mida mõõta ei saa. Igavik on kuskil kaugel. Igavik võib aga ka väga lähedal olla ja Taadu-Aadu teeb sinnapoole vist oma viimaseid sammukesi.

Need pole enam õiged sammudki vaid vanainimese vaevaline katse tudisedes natukenegi edasi liikuda. Veel täna hommikul käisime põllulgi, aga ega see teda enam eriti rõõmustanud. Natuke liikus, aga tahtis juba nagu koju. Lõunast ei liigu aga peaaegu üldse. Tagajalad vaid tudisevad all ja hoiab neid püüdlikult nagu modell teineteise ette sättides. Jube kiire "ära vajumine!"

"Halb nädalavahetus kassidele"

"Nii pisike. Nii armas. Nii elus. Nii ehmunud. Nii vigastatud. Nii surnud!", algab see elu ja surma igapäevane kurbtants, mille tunnistajaks eile Kakumäe ringristmikul foori taga seistes olin.

Kiisuke, jalad kiibekiirelt armsalt sibamas, sattus ülekäiguraja lähistel sõiduteele ja hakkas seda ületama. Siis aga ehmus lähenevate autode tõttu ja ei teadnud enam kuhu joosta. 

"Paanikaks pole põhjust! Valgamaa koeri käis süstimas siiski loomaarst!"

"Valgamaalased tähelepanu! End loomaarstiks nimetav mutt käib omavoliliselt teie koeri "vaktsineerimas!", postitus pani Facebooki kihama nagu mesilastaru. See on ka igati arusaadav, sest enamus loomaomanikest siiski hoolib oma lemmikutest ja ei möödu nädalat kui ühest või teisest mürgitamiskahtlusega juhtumist teada ei anta. Mul küll vähemalt mitte.

Tegelikult hoiatab ka politsei vahetevahel taluhoovides kondavatest kahtlastest tegelastest, kes tööd pakuvad ja mõistagi on loomakaitsjate asi teada anda kui loomadele halba võidakse soovida. Kõik sai alguse Margit Merivoog'i murekirjast, mille ta mulle saatis:

"Algselt pimedaks kuulutatud siil polnud teps mitte pime!"

"Kus küll su silmad on pisike?", uurib siilide tunnustamata silmaarst dr.Erko Elmik Liipri uulitsalt kaasa haaratud siilihakatist, kes Loomapäästegrupi hoolle alla täna pärastlõunal anti.

Täna tuli Erko Lääne-Virumaalt Tallinnasse ja reageerisime koos väljakutsetele. Mees on nüüd gängi juhatuses ja tahab asja palju tõsisemalt ette võtta. Sestap koos möllasimegi, et ta kõigest aimu saaks ja kooskõlastasime omi arusaamu loomapääste teemadel.

On hea meel, et oleme üsna samal lainepikkusel ja saame pea kõigest ühtemoodi aru. See on hea vundament edasiseks koostööks ning vaidlemisele ja närvitsemisele ei tohiks tulevikus aega kuluda.

"Head teed Robby!"

"Elan Tallinnas Pirita- Kosel, käin siin oma koeraga jalutamas. Hetkel möödudes Kase tänav XX majast nägin seal aias ketis väga nälginud olekus ja vaevu liikuvat koera.

Põhimõtteliselt ta ei suutnud liikuda. Koer vōib olla vana ja haige, kuid leian et omanikud ei tohiks sellises seisundis koera nii hoida. Palun seda uurida, süda hakkas vaevama. Ei saanud hetkel kahjuks ise asja uurida sest olen enda koeraga", kirjutas mulle Kristi.

"Naera ribadeks! Rebane ei tahtnud üldse metsa elama minna!"

Ei juhtu just tihti, et linnast kinni püütud metsloomad vägisi su juurde tahaksid jääda. Enamasti nad jooksevad puuri avanedes kuulina ca 50 meetrit, seisatavad justkui head aega öeldes ja siis nad kaovad.

Täna läks aga teisiti ja rebane käis mu järel varjuna ning röökisin lausa oma hääle ära, et tast lahti saada:

"Kao ära ja hoia inimesest eemale! Kas ma tõesti pean sulle tappa andma, et sa aru saaksid, et me pole just kõige sõbralikum ja parem liik?

"Neli rebasepoega käes, üks tahab veel püüdmist!"

"Tere Reps! Kuidas läheb?"

"Mina pole mingi Reps! Mailis on Reps! Seda esiteks. Teiseks ei saa siin püügipuuris kuidagi hästi minna! Lase mind kohe välja! Näed ise, et tatt kah jookseb masinas loksumisest!"

Neli poega käes ja täna selgus, et üks tahab veel püüdmist Üks sai hoiukodus puurist välja ja pani ise plehku. Õnneks olid tal juba rohud sees ja ta oli ka üsna kobe. Kaks sai pärast tuunimist loodusesse vabastatud. Üks on veel ravil.

"Pääsküla või Laagri inimesed! Kas keegi tõesti ei tunne oma koerast puudust?!"

Remmi nimeline koeraga jäi nädalavahetusel ilmselt auto ette ja pärast pauku jooksis ta metsasalu taha ummikteele, kuhu jäi sirakile. Juhuslikult sinna umbteele eksinud Reesi jättis Taebla sõidu pooleli ja oli koos oma kahe lapsega koerale seltsiks kuniks kohale jõudsin.

Nelja aastane Remmi on kiibitud ja registri järgi peaks elama ta omanik Kirill Õismäel. Telefoninumber annab aga kolm päeva järjest kinnist tooni, mis tähendab, et too ei tööta enam. Ka Õikal olen käinud täpselt kolm korda, aga korteri ust ei avata.

"Muuga rahvas! Kelle koer on plehku pannud?"

Täna hommikul poole kaheksa paiku sai Muugal, Altmetsa teel löögi pildil olev koer. Autojuht oli viiasakas, pidas kinni ja helistas Loomapäästegrupilegi. Kahjuks nii vara me masinad veel liikvel polnud.

Juht enda autosse võõrast vigastatud koera võtta ei soovinud, mis on ka igati arusaadav. Ka järgmine juht ei tahtnud seda teha, aga jäi looma juurde kuniks leidis masina, kes hädalise Loomade Kiirabi Kliinikusse toimetas.

Pärast Loomapäästegrupi kinnitust arve tasumise osas vaadati koer üle. Vedas täiega ja ühtki luud puruks ei läinud. Mõistagi muljuda ta sai, aga valuvaigisti ning muud ravimid tegid olemise kohe paremaks. Kiipi kahjuks polnud.

"Uus viisakusreegel?"

"Tere Heiki, saa tuttavaks, see on mu mees ja laste isa, elame koos, aga ei seksi!", tutvustas eile üks naine oma kaaslast.

Kuidagi kole palju informatsiooni! Möödunud aasta jooksul olen kohanud veel kahte naist, kes täpselt samamoodi kogu seltskonna ees oma kaaslasi tutvustavad.

Kas see on mingi uus käitumisnorm naiste seas või on eesmärgiks kohe esimesel sekundil teada anda, et temaga võib rahulikult magada ja mehe arvamus pole oluline? Tont seda teab?

Küllap on tegu siiski uue tava ja viisakusreegliga, millest tasub eeskuju võtta, sest, kes see ikka kombetu mats tahaks olla. Üritan malli võtta ja harjutan:

"Loomapääste infoliin peaks edaspidi korralikult töötama!"

Iseäranis viimasel paaril kuul toimunud andestamatu korralagedus, mil keset lubatud aega meie loomade hädaabiliini number 53 230 230 lihtsalt mõned tunnid päevas ei vasta, on loodetavasti möödas.

Selle "eraelulistel põhjustel" korraldanud inimene on tänaseks meie gängist lahkunud ja pean taas kõigi, iseäranis aga Läänemaa vanahärra, kelle koer auto alla jäi ja kiiret abi vajas, ees vabandama. Minu süü, et kontrollima ei vaevunud ja õigeaegselt tööd ümber ei korraldanud.

Suurest murest ja häbist päästis meid Läänemaa piirkonnajuht Gerda Roosfeld, kelle kontakti leidis koeraomanik meie kodulehelt. Siit ka nõuanne ning visake alati pilk peale meie piirkonnajuhtidele, sest oma kodukohas saate kõige kiiremat abi just neilt tublidelt inimestelt:

"Imeline loodus"

"Kas rebase püüdmiseks panete lõksu toitu?", päris üks üsna naiivne daame kui käisime õhtul Õikal püügipuuri kontrollimas.

"Ei pane, selle söövad rotid ära. Rebased on targad ja neile jätan tavaliselt kirja, et astugu sisse ning tõmmaku luuk kinni.

Nali! Tegelikult joonistan kana või mingi taolise läraka ja see millegipärast mõjub. Kogemus näitab, et kana peab olema kollane. Teistele värvidele nad ei reageeri."

Kuulab, mõtleb ja raputab pead:

"Tallinn. Pääsküla-Laagri. Kelle koer?"

Kutsuti välja, sest arvati, et koer jäi auto alla. Lamas teeveerel. Minu saabudes ajas end aga püsti ja otseselt ta meie kunde nüüd küll pole. Nii tundus.

Täitsa kabe, aga umbusklik. Vist on ikka pihta saanud, sest kõnnib kangelt kuid luud on küll terved.

Näh, nüüd ronis ise autosse ja võitlema pole vaja hakatagi. Sõidame Loomade kiirabi kliinikusse.

"Ärge jamage!"

Naabermaja koer ulgus öösel korra ja segas ühe vanaprovva und. Asi on politseis ja mõistagi pöörduti ka minu poole, sest ilmselgelt koera pekstakse-näljutatakse ja kasutatakse ka seksuaalselt ära.

Ärge jamage sõbrad ja mõelge asju välja, et mind kohale saada. Loomapäästegängile saatsin järgmise kirja:

"Suheldud-nähtud ja koera ei väärkohelda, segab naabermaja inimest, omas majas probleeme pole. Soovitasin kaebajal osta kõrvaklapid või -tropid või kasutada tampoone.

Lihtsalt teadmiseks kui kisaks läheb, aga reageerida pole vaja."

"Ettevaatust! Linnud teel!"

Tallinn. Tiheda liiklusega neljarealine tänav. Kajakas keset üht sõidurada lebamas. Julge naine linnu juurde tõttamas ja liiklust seiskamas. Teine naisautojuht appi tõttmas ja oma masinat nende ees peatamas. Ohutuled vilkuma ja esmapilgul tühine linnuelu sai päästetud.

Just selline sündmusteahel eile aset leidis. Autojuhi nime ma kahjuks ei tea, aga linnule appi tõtanud proua on Natalie Okbani. Naise tööks on inimeste päästmine ehk teisisõnu teenib ta leiba arstina. Nagu näha, siis päästja on päästja ning pole üldse oluline kas hädas on lind, loom või inime. Asi on loomuses ja sellised inimesed tõttavadki igale hädalisele appi.

"Ettevaatust pomm!"

"Ettevaatlikult mehed ja ärge hakake kangelasi mängima!", manitseb Päästeameti kogenud välijuht Mihkel Seeman. "Saadame roboti seda pakki uurima"

Pinge kasvab. Mehed pühivad otsaesiselt higi. Pommirühma kuuluvate demineerijate südamelööke on kuulda mitme meetri kaugusele. Rahvas on tänaval pikali. 

Robot juhitakse turvalisest kaugusest ettevaatlikult pakini ja sellel on mingi lipik. Kaamerat suumides muutub sõna "VALNER" selgelt loetavaks.

"Ohh Ruudi-Ruudi, mu õnn ja õnnetus!"

Nägin just Sigridi postitust, kus ta oma kallile Leedile õnne soovis. Susi mind söögu, aga unustasin selle tähtsa päeva sootuks ära. Veidi segadusse ajav ja tüssamist täis nädal on mul vabanduseks ette näidata, aga ega see nüüd küll seda pattu heasta.

Ohh Ruudi-Ruudi! Aastake ja 7 paari kingi, aastake ja 9 voodilina, 6 tekki ning 6 patja tagasi sa tulid, et jääda. Sina valisid mind. Mina sind mitte, aga täna olen õnnelik, et sa just sellise valiku tegid ja nii järjekindel olid.

"Ei petnud!"

"No ei petnud sind kullake!", püüan oma moorile seletada.

"Miks see daam siis alasti su süles istus?"

"Ma olen aeglane! Mul on kehv reaktsioon! Ei jõudnud lihtsalt eest ära hüpata! Ta ise tuli jube kiirelt!"

"Aga miks su pea ta rindade vahel oli?"

"Tantsib Heikiga"

Aadu vaatab ja ohkab. Korraga hakkab laulma sulaselges eesti keeles Ursula-nimelise bändi unustatud laulukest:

"istun üksinda
teised tantsivad
vaatan tüdrukuid
nad mind ei vaata
ilus kleidike
rohekas veidike
lilla slehviga
ta tantsib Heikiga
ja ma nutan end puruks
sest et ta jälle tantsib Heikiga ..."

"Loomapäästegrupp laseb aadrit ja jätkab väiksemas koosseisus"

Loomapäästegruppi nõrkadel pole asja pole, sest nad ei pea lihtsalt selle vere, surma ja tajutava valu keskel vastu. Nädal tagasi oli meie nimekirjas 279 vabatahtlikku, kellest absoluutne enamus on tundmatud suurused ja neist pole ei loomadele ega ühingule vähimatki tolku olnud.

See pole vaid nende süü ja organisatsiooni poolt on olnud kaasamine täiesti ebarahuldav. Sestap räägin ajapikku kõigiga uuesti läbi ja saan sotti, millised ootused-lootused neil gängile on ja kuidas ise kaasa lüüa saavad. Eelmine inimene, kes sellega tegeles, vajus seega täiega läbi.

"Linnud piinlevad, aga miks küll keegi appi ei tule?!"

"Linnud-linnud-linnud on hädas!", inimeste hüüded summutavad isegi vareseparve valju kraaksumise. See on iga Jummala suvi nii!

Kui palju Eestis linde elab suisel aal? 10 000 000 või 30 000 000? Kurat seda teab ja kes neid loeb. Kodanikke on 1,3 miljoni kanti ja sestap on väga raske iga linnu juurde inimest valvama panna isegi siis kui kogu rahvas imikust raugani reageeriksid. Mõni lind istub oksal liiga kaua, teine lamab, kolmas on liigväike või -suur. Kolmas tundub õnnetu olevat? Küllap mees jättis maha või sai surma!

"Punane raamat"

Nädalavahetusel sortisin maal vanamehe juures väheke asju ja võtsin ette ka karbid, mida peale ema surma suurt näha ei tahtnud. Nüüd on sellest juba 15 aastat, aga küllap on see mingi inimlooma alahoiuinstinkt, et hingele mitte haiget teha ja hoiad ikka eemale. Koristan ja koristan ning pihku sattus kuuenda klassi päevik.

Aadu: "Otsusta juba ära Heiks!"

"Edasi ja tagasi! Edasi ja tagasi! Kas sellel põllu ühest äärest teise jõlkumisel mingi mõte ka on? Ma ei viitsi ega jõua su kannul tatsata!", toriseb Aadu pahuralt.

"Vaata Aadukene. Sa oled sama rumal nagu see nooruke tudeng, kellele kogenud konkubiin seksimist õpetas, et nüüd on vaja sissepoole ja seejärel väljapoole liigutusi teha."

"Vana kapten"

Elas kord kapten, kes taris laiali humanitaarabi ja võttis vahest peale mõne merehädalisegi. Raha ta väga hinnata ei osanud ja nii ta oma paadikesega mööda pisikest lahte päevast päeva ringi seilas.

Ajapikku panid inimesed tema rassimist tähele ja hakkasid toetamagi. Kümne aasta möödudes läks kaptenil juba nii hästi, et sai vähekene suuremaid ja paremaid paadikesi enesele lubada. Lausa tilluke laevastik kohe. 

Kapten väsis aga ära ja otsis uusi madruseid, kes tema tööd jätkaksid. Üks oli paks ja teine liiga pikk, kolmas rumalavõitu ja neljas lihtsalt kiidukukk ja tühipaljas lobamokk. Korraga viskas üks lühike heledapäine naissoost junga oma käe püsti:

"Kass Tutsul täiega vedas!"

"83 aastase Helmi suur sõber ja küljesoojendaja kass Tutsu leidis otse kodutalu väravas auto rataste all oma õnnetu lõpu", oleks igati loogiline sissejuhatus taolisele loole, sest enamasti need vabakäigukiisude õnnetused just nii kipuvad minema.

Tutsul vedas aga lausa mitmes mõttes. Vedas, et teda nägi Laura, kes ei läinud piinlevast loomast tuimalt mööda vaid hakkas abi otsima. Vedas, et Loomapäästegrupi vabatahtlik Agnes Lillemets võttis õhtu hilja teate vastu ja edastas selle ka mulle:

"Aitäh Luunja rahvas! Väga tore oli!"

Luunja lemmikloomapäev on tänaseks ajalugu ja tänan kohalikku rahvast, et Loomapäästegrupp nii hästi vastu võeti. Oli suhtlemist ja oli lusti. Oli murede kuulamist ja nõuandmist. Fotosessioon gängi päästekaubiku taustal oli paljude jaoks lemmikloomapäeva kohustuslik osa.

"Järgmisel aastal tulete ikka ka?", päris Luunja Kultuuri-ja Vabaajakeskuse direktor Kadi Kalmus.