Nädalavahetusel sortisin maal vanamehe juures väheke asju ja võtsin ette ka karbid, mida peale ema surma suurt näha ei tahtnud. Nüüd on sellest juba 15 aastat, aga küllap on see mingi inimlooma alahoiuinstinkt, et hingele mitte haiget teha ja hoiad ikka eemale. Koristan ja koristan ning pihku sattus kuuenda klassi päevik.
Hinne kaks, kolm pika miinusega, kodutöö tegemata, jälle kaks, segas tundi, kirjutas pinginaabrilt maha, puudust tunnist, palume vanemal kooli tulla jne jne
Nagu mingi kuradi "Punane Raamat", kus sinise tindiga juttu õite vähe oli. Anna andeks emme ja aitäh, et sa neid asju mu lastele ei näidanud!
