"Loomapäästegrupp laseb aadrit ja jätkab väiksemas koosseisus"

Loomapäästegruppi nõrkadel pole asja pole, sest nad ei pea lihtsalt selle vere, surma ja tajutava valu keskel vastu. Nädal tagasi oli meie nimekirjas 279 vabatahtlikku, kellest absoluutne enamus on tundmatud suurused ja neist pole ei loomadele ega ühingule vähimatki tolku olnud.

See pole vaid nende süü ja organisatsiooni poolt on olnud kaasamine täiesti ebarahuldav. Sestap räägin ajapikku kõigiga uuesti läbi ja saan sotti, millised ootused-lootused neil gängile on ja kuidas ise kaasa lüüa saavad. Eelmine inimene, kes sellega tegeles, vajus seega täiega läbi.

Tänaseks oleme kahanenud 229 vabatahtlikuni ja eesmärk on välja sõeluda parimatest parimad ning tõenäoliselt saab gängist üsna privaatne klubi, kus vaid need, kes reageerida saavad-oskavad ning verist looma nähes ära ei minesta või oksendama ei kuku.

Pärast juhtimise ülevõtmist eelmisel nädalal panin Loomapäästegängi "Koera- ja Kassiabi-grupid" kinni. Ligi 170 inimest on käed tõstnud, aga reaalselt aitavad koeri-kasse ikka ühed ja samad ning hoiukodusid otsime tikutulega taga. Head aega ja thank's for nothing! Miks te küll endast teada andsite? Kas tõesti vaid selleks, et teie tööandja saaks CV-st lugeda, et olete aktiivne hea inimene, kes loomadest hoolib?

Umbes 100 võiks meid aasta lõpuks koos hoiukodudega olla ja neile lisandub Hobuabi-gäng, kelle liikmetele on passiivsus lubatud, sest palju neid haigeid suksusid siis ikka on. Erinevatest metsloomadest jagavatele sõpradele kehtivad samuti erireeglid ning neid tülitame vaid siis kui tõeline häda käes.

Inimesed, kelle kätte on usaldatud loomapääste-kaubikud, mina kaasa arvatud, läbivad loomaarstide juures vähemalt algõppekursused teemal, mis asi on vigastatud loom ja kuidas talle ja endale ohutult esmaabi anda. 

Ühesõnaga harime endid väheke. Ühing maksab selle kasvõi annetustest kinni, sest see on hädavajalik selles töös. Kellele ei sobi, siis "head aega" ja aitab sellest amatöörlusest kuubis!

Tõstame natuke latti ja seame eesmärgiks saada asjatundlikuks eliidiks vabatahtlikest koosnevate loomaühingute seas, kes pikema jutu ja kiidulaulu ootamata lihtsalt lähevad ja teevad "asja" ära. Täna oleme jätkuvalt auklike dressipükstega heasüdamlikud vaesed talupojad, kes kirvega kurge püüavad ja koeral-kassil hädavaevu vahet teevad. Kurb, aga tõsi!

Piirkonnajuhtidel on kandev roll Loomapäästegrupi tegemiste tutvustamisel ja oma piirkonnas loomapääste organiseerimisel. Nendelt nõuan ka rohkem ja sestap mõelge ikka hoolega läbi kas teil peale suure tahtmise ka reaalselt võimalusi jagub, et oma kodukohas meie "Püha Üritust" vedada?

Hippokrates oli veendunud, et inimese vaimne ja füüsiline tervis sõltub kehavedelike tasakaalust ja liigse vere väljalaskmine teeb vaid head. Inimene on seejärel rahulikum ja organismus hakkab uuesti korralikult tööle, et puuduva vere hulk tasa teha.

Nii arvame meiegi ning usume siiralt, et kui ise suudame kiiremini ja paremini reageerida, siis see tõmbab ligi ka asjalikke inimesi, mitte ainult edvistajaid, kelle peamine eesmärk on mõned fotod koos loomaga teha. Kui see lugu pani sind mõtlema ning kui su pereelu ja töö lubavad ka reaalselt loomi-linde abistada, siis oled alati teretulnud. 

Loe meie põhimõtted läbi ja kui need sobivad, siis täida avaldus. Uue asjana viime sisse kolme kuulise katseaja, mille jooksul saame aimu, millised sinu oskused ja võimalused kõige paremini loomadele kasuks tulevad. Mõistagi on suur eelis neil inimestel, kel inimese- või looma arstimise kool läbi käidud on. Loodetavasti jõuavad veel selle kuu jooksul vastavad parandused ka meie kodulehele.

Kuigi lahtiste uste päevad on Loomapäästegrupis läbi, siis ometigi üleliigseid inimesi pole olemas ja meie gängi tegemisi saab toetada ka toetajaliikmeks astudes. Nemad maksavad oma aastamaksu ja toetavad ainuüksi juba sellega, et loomade kiirabi masinad ikka sündmuskohale jõuaks. 

Loomi saab aidata tuhandel erineval moel alustades tantsimisest-laulmisest ja lõpetades raamatu või projektide kirjutamisega. Loomi saab aidata pelgalt ka asjatundlikku nõu andes, sest, kes see ikka suudaks kõik maailmas elutsevad liigid enesele üksipulgi selgeks teha. Ühte asja taunime aga väga ning see on tühja ja kurja jutu puhumine nii internetis kui selja taga. 

Kindlasti olete märganud, et konkurents annetuste pärast ja enda ego upitamised on teinud vastavate loomasõprade gruppide kommentaariumid kõige viimaseks kohaks maamunal, kuhu minna sooviks. 

Ma ise pole patust puhas ja reeglina lajatan oma Facebooki seinal või blogis ikka võimalikult halvasti öeldes vastu kui mõõt mingi aja jooksul taas täis saab. Üritan ennast parandada ja luban veel rohkem ignoreerida igasugust "müra", millel on vaid üks eesmärk - halvata ja hävitada konkurendi töövõime ning usaldusväärsus. 

Eriti nõmedad on ühte ühingusse kuuluvad inimesed, kes kommentaariumis omavahel kraaklema kukuvad ja neil pole kohe kindlasti gängis kohta. Pagan küll! Erimeelsusi ikka on ja jääbki olema, aga võtke telefonid kätte ning rääkige asjad sirgeks kui võimalik. Algatusena kutsun inimesi omi ajusid kasutama ja nägema vihajuttude taha ning toetage ikka neid, kes väärikalt vaatamata raskustele vabatahtlikult võetud koormat veavad. 

Ma ise ei loe kommentaare juba aastast 2008 ja inimeste FB profiili vaatan vaid siis kui tahan selgust saada kas sõbrakutse saatnud võõrapärase nimega tegelane on ka kuidagi loomade või Eestiga seotud. Seega ei pruugi see olla päris täpne, aga mulle on jäänud silma mõned väärikad, kes aitavad loomi ilma teisi avalikult maha tegemata - Eesti Loomakaitse selts, Papagoi keskus, Pesaleidja, Gabrieli loomad, Varjupaikade MTÜ, Loomus, Nähtamatud loomad, MTÜ Auh jt.

Kindlasti on see nimekiri palju pikem ja annan parima, et sellesse kuuluks järgmisel aastal ka Loomapäästegrupp. Aga ärge arvake, et järgmise uskumatu loo pajatal on ilmtingimata õigus kuna me ei vasta. Me lihtsalt keskendume edaspidi rohkem olulisele, sest meie sõja ohvrid ei vaja päästmist internetis vaid enamasti vedelevad nad tänaval vereloigus ja meie gängi asi on need õnnetud hinged võimalikult ruttu arsti juurde toimetada. 

Vat sellised mõtted kui andsin oma kaasvõitlejatele lubaduse, et vähemalt aastakese veel võtan asja tõsiselt ning pühendun üksjagu rohkem kui viimase poole aasta jooksul. Ma ei kavatse elu lõpuni loomapäästja olla, sest see pole sugugi kerge tee ning vigastatud loomade ja ülekohtu nägemine ei tee kellegi elukest paremaks. 

Ma tahan, et Loomapäästegrupp rokiks täiega edasi ka siis kui mind enam pole. Ma tahan, et sellesse kuuluvad inimesed oleksid rohkemat kui lihtsalt vabatahtlikud ja paneksid seljad kokku ka siis kui ELU ise neid uputama hakkab. Ennast näen ma tulevikus tegemas aga hoopis teisi asju ja piinlevad loomad-linnud mu unistustesse küll ei kuulu. Andke mulle andeks! Selle kõigeni on veel aga pikk tee. Pagana pikk tee ....

Loomapäästegrupp paneb oma uksed kinni kohe kui keegi hakkab sama asja paremini tegema või riik hakkab lõpuks ka vigastatud loomade kannatusi tunnistama ja loob paremini toimiva üksuse kui tänane Keskonnainspektsioon.  

Ka sinna on veel pikk-pikk tee ja seniks leppige sellega, mis käepärast võtta on. Aga ärge palun hinnake Loomapäästegruppi üle, sest välisele hiilgusele vaatamata, oleme tegelikult väga mannetud ning meie võimalused loomadele-lindudele abi osutada on ülimalt piitratud. 

"The Show must go on!" and "We will rock you!", laulis Queen. Täpselt nii ongi ja nende vat, et meie jaoks hümni staatusesse tõusnud sõnade järgi tegutsemegi edasi kuniks seda kõike keegi teine paremini tegema hakkab. Siis on Loomapäästegrupi missioon lõpuks ometi täidetud! 

Tänan lugemast ja kaasa mõtlemast. Tänan meisse uskujaid ja toetajaid, sest ilma teieta ei suudaks me aidata ühtki hingelist!