Täna tuli Erko Lääne-Virumaalt Tallinnasse ja reageerisime koos väljakutsetele. Mees on nüüd gängi juhatuses ja tahab asja palju tõsisemalt ette võtta. Sestap koos möllasimegi, et ta kõigest aimu saaks ja kooskõlastasime omi arusaamu loomapääste teemadel.
On hea meel, et oleme üsna samal lainepikkusel ja saame pea kõigest ühtemoodi aru. See on hea vundament edasiseks koostööks ning vaidlemisele ja närvitsemisele ei tohiks tulevikus aega kuluda.
"Kus küll su silmad on pisike?", uurib silmakoopaid ka siilide pooltunnustatud silmaarst dr. Kelli, kelle poole pöördusime.
"Tundub, et pole, aga siilid saavad ka pimedatena hämmastavalt hästi hakkama", ühmasin siilide aamatöörsilmaarstina targalt vahele.
Dr. Lomper ja dr. Elmik nõustusid minu ekspertarvamusega, aga lisasid, et peaksime siiski ka kliinikusse minema, sest tänavanurk polevat õige koht korralikuks diagnoosiks.
Siilike oli harukordselt puhas ja "pehme" ning lasi end lõpuks täitsa vabalt väntsutada. Ilmselgelt segasime ta sügavamast sügavamat und, mida ta turvalises peopesas nautis.
"Silmad on täitsa olemas! Tal on lihtsalt väga suur vedelikupuudus!", hüüatas üks Euroopa parimaid siilide silmaarste dr. Merili Kesner Sõle loomakliinikust pärast üleilmselt tunnustatud siilide silmaarsti dr. Ketlin Sõstraga konsulteerimist.
"Vaadake sinna sügavale silmakoopasse! Näete?", toppis ta noorukese siilikese mulle peaaegu suhu.
Noogutasin agaralt kaasa, kuigi ilma prillita polnud mul õrna aimu, kas ta hoidis peos siili või kakaduud, aga pidasin targemaks iseenda isikliku nägemishäire maha vaikida.
Lõpp hea, kõik hea - siil sai toidud-ravimid kaasa ja Erko hakkab teda kodus nuumama. Umbes nädala-paari pärast laseb ta siilipoisi loodusesse taas tagasi.
"Veel kord silitada siili! Veel kord silitada siili!", mängiti raadio Ruja laulu.
Mnjah, juba kaheksakümnendatel oli siili silitamisega probleeme, aga täna on see lausa ilmavõimatu ning andku hea lugeja see kahemõtteline nali mulle andeks. Mida siin ikka vabandada, sest ega mina ju laulnud! Alender tegi seda! Vähemalt mul on päev kirjas, sest siil sai korralikult üle silitatud .....
Lõpp hea, kõik hea - siil sai toidud-ravimid kaasa ja Erko hakkab teda kodus nuumama. Umbes nädala-paari pärast laseb ta siilipoisi loodusesse taas tagasi.
"Veel kord silitada siili! Veel kord silitada siili!", mängiti raadio Ruja laulu.
Mnjah, juba kaheksakümnendatel oli siili silitamisega probleeme, aga täna on see lausa ilmavõimatu ning andku hea lugeja see kahemõtteline nali mulle andeks. Mida siin ikka vabandada, sest ega mina ju laulnud! Alender tegi seda! Vähemalt mul on päev kirjas, sest siil sai korralikult üle silitatud .....
