24 august 2019

"Kui homset äkki enam ei tulegi?"

"If tomorrow never comes?", küsis oma kaunis ballaadis iiri laulja Ronan Keating.

Igati õigustatud küsimus ka insuldi saanud eaka koera puhul. Taadu-Aadu pole aga teps mitte õrn tõupips vaid väge täis Eesti krants, kes nii lihtsalt juba alla ei anna.

Paar päeva tagasi hakkasin paratamatusega leppima ja panin vaimu valmis. Pole midagi parata ja tuleb lahti lasta. Tundus, et ka Aadu oli päri kuid siis muutis korraga meelt:



"Heiks, kannata veits ja mässa minuga samamoodi nagu sa võhivõõraste koertega teed. Ma ise annan ka endast parima!"

"Tundub aus ja õiglane nõudmine ning proovime sulle neid "homseid" siis juurde võluda. Eks näis palju neid kokku saab."


Aadu mõistus on taastunud ja pärast päevast "lünka" tunneb mind taas ära. Näeb-kuuleb. Sööb-joob ja kõik tuleb ka nii välja nagu loodus on ette näinud. On igati sotsiaalne ja asjalik. Tagajalad töötavad nirult või tegelikult siiski peaaegu mitte.

"Neuroloogiline defitsiit", ütlevad arstid.

Tean isegi ja ilmselt see ei taastugi. Aga masseerime ja treenime lihaseid. Täna ujusime vannis ka. Ei olnud suurem asi ujumine, aga vähemalt vanamees on nüüd puhtamast puhtam.

Enamasti tahetakse minult midagi. Nüüd tahan mina enda jaoks vastu ka ja äkki kellegil oleks abirattaid laenata? Natuke trenniks kuniks veel sooja ilma on. Las vanur möllab. Eks ma uurin muidugi kaubandusest ka.

Mäletatavasti lubasin eluaeg ketis ning vaid solki ja kolki saanud Aadule temaga "täiesti juhuslikult" maanteel kohtudes, et annan parima, et tal oleks siit ilmast ka mõned head mälestused kaasa võtta. Nüüd on tal neid loodetavasti juba terve hunnik. Ma vähemalt loodan.

"Miks Ruudi niimoodi jookseb ja päikese ees kogu aeg siiberdab? Rikub ilusa loojangu ära!"

"Ahh, ära pane tähele, sest pubekad ongi natuke napakad!"

"Aga kui homset äkki tõesti ei tulegi enam?"

"Tuleb ikka Aaduke, aga see on sinus kinni ja ise ütled kui sa neid "homseid" rohkem näha ei taha!"