"Tibi läheb memmele seltsiks"

"Kurb hommik, kurb päev
Kas mu nukrust sa näed
Kurb hommik, mis saab siis
Kui see kestma jääbki nii ...." 

Nii laulis kunagi Ivo Linna ja tuhanded kaasmaalased löristasid nutta. Täna pilliks hää meelega isegi, sest midagi oleks nagu puudu, midagi jääks nagu vajaka, mingi tükike hingest oleks nagu pihta pandud ......

"Kes selle hingetüki siis ää varastas? Jälle said mõne naise käest korvi?", küsivad nii mõnedki.

"Jahimees Elari Ilusk laskis väidetavalt lambaid murdnud koerad maha! Kas ta võis nii teha?"

Mõned päevad tagasi, 24.oktoobril kõlasid Viljandimaa, Päigiste külakeses lasud. Halliste jahiseltsi juhatuse liikme ELARI ILUSK'I püssitoru ette jäi lumivalge samojeedi koer. Mehe käsi ei värisenud ja lask niitis koeralt ühe käppadest. Rohkemat polnud vajagi - verd hakkas purskama ja kutsa jooksis eluvedelikust lihtsalt tühjaks. Ka krants sai kuuli kerre ning murtud selgrooga polnud pikka pidu temalgi.

"Kalevipoja hauavalvur vireleb kehvades oludes"

Kalevipoeg on surnud ja kenakesti maha maetud. Tema haual hoiab silma peal ja tagab rahu ning korra üks vahva koer. Kõik oleks justkui kena ja tore, kui sellel vaesel hauavalvuril veidikenegi paremad elamistingimused oleksid.

Äkki varsti on ka, kui VTA muidugi oma kohust täidab ja tema õiguste eest seisab.

Veterinaar- ja Toiduamet,

PÖÖRDUMINE

Eestimaa Loomakaitse Liidule on saabunud kaebus seoses Narvas Vitamiini tn 51 peetava koeraga. Kaebuse kohaselt peetakse koera aedikus,mille suurus on hinnanguliselt vaid 8 m2, aedik on mudane ja väljaheiteid täis. Seejuures peetakse koera selle aediku sees ketis. Aedikus on ka palju esemeid, mille ümber koera kett võib kinni jääda. Aediku kõrval oli ka teine aedik ja selles ka kuut ning aedik oli väljaheiteid täis. Teises aedikus ei olnud koera näha.

Veterinaarametnik Urmas Saron kurdab: "Kes tahes võib mind lolliks teha ja tühja jooksutada!"

Harjumaa veterinaarkeskuse riiklik loomakaitse võll Urmas Saron on Loomakaitse Liidu peale pahane:

"Tere! Lao 6 omanik on Keskkonnatehnika OÜ, kes rendib seda veevarustus ja kanalisatsiooni ettevõttele Kroodi Vesi OÜ-le, mis on Maardu Vesi AS omanduses. Kirjavahetuse, telefonivestluse põhjal kinnitab vaid Kroodi Vesi, et neil oli kunagi üks koer. Praegu mitte ja labradori retviiver ei olnud ka see kunagine koer. Käisin ka kohapeal ja vaatamata pingutustele ma ainsadki koera ei näinud. 

"Armas lammas kepihimulistele loomasõpradele!"

"Armas täispuhutav lammas kõigile loomasõpradele". 

Just nii reklaamib oma tooteid erootikakaubamaja "Hot Lips" ja propageerib zoofiiliat. Miks ka mitte, sest looma trukkimine Eestis ju keelatud pole.

"Utekese saba all on peidus nummi armutunnel. Pane teda ja loomake teeb mõnust: MÄÄÄÄÄ!"

Hind kõigest 24.90 ja ega ainult lambanikkumisega asi piirdu. Samast kaubamajast võid saada "põrutamiseks" ka lehma! Tootetutvustus on sama nummi:

"Spa-kunded said koera kauba peale!"

Sõnasõnalt seda pealkirja muidugi võtta ei tasu, sest Pühajärvel vastavat teenust pakkuv kollektiiv asjaga seotud pole. Päris udu ma aga ka ei aja ja eile juhtus Renel just niimoodi, et löögastavale nädalavahetususele lisas väheke vürtsi juurde uksest sisse sammuv taksikoer, kes keeldus lahkumast.

"Pole hullu!", mõtles heasüdamlik mees ja valis kaelarihmal ilutsevale numbrile. Omanik tunnistas koera omaks, võttis teadmiseks, et peni on Rene juures ja sinna see asi jäigi ....

Täna hommikul on Rene hädas nagu mustlane mädas:

"Kuhu ma koera panen? Tartu varjukas ei tööta! Peremees oma hoolelausele järele ei tule! Mida ma küll teen, sest kohe on vaja arve tasuda ja minema sõita? Äkki loomakaitse liit aitab?"

"Kas Saaremaa taksikoerte näljutaja tappis ühe oma koertest?"

Taksidest oli järel vaid luu ja nahk!

Eestimaa Loomakaitse Liidu poole pöördus härra Erkki Vinn, kelle kahest taksikoerast oli pärast loovutust alles jäänud vaid luu ja nahk. Lugu sai alguse oma paar kuud tagasi augusti lõpus, kui pererahvas pidi korterisse kolimise tõttu oma kutsadest loobuma. 

Kuulutuse peale tormas kohale keegi Leho Piirisild, kes elab Kihelkonna valla Liivi külas. Esmamulje oli hea - Leho tundus igati normaalne mees ja suur loomasõber olevat. Koerad antigi talle ja ka järelkontrolli ajal paistis kõik korras olevat - taksid istusid uue peremehe süles ja tundusid elukest nautivat. Ainus, mis kahtlust tekitas, oli see, et Lehol oli veel palju teisigi koeri. 

"Loompääste-gäng sai töötõendid ja vormiriietuse"

Eestimaa Loomakaitse Liidu "loomapääste-gängil" on nüüd lisaks vormiriietusele ka töötõendid. Õigem oleks küll öelda, et hobitõendid, sest palgatöö see teps mitte pole. Asi läks õite hulluks kätte ning paljud muudkui väitsid, et kuuluvad liitu ja korraldasid kohati parajat jama. Siis tuli aru anda, et meite rahvas pole teite juures nüüd küll käinud.

Nüüd on esimesed 40 dokustaati laiali jagatud ja need toimivad vägevalt. Igatahes proua Merkel koos turvameestega viskus põlvili ja lunisid kergemat karistust, kui hakkasin daame ekslusiivse krokodillinahkse ridiküli päritolu vastu huvi tundma. Meie peaminister passis aga nagu peata kana ning ainult kokutas:

"Mustad ei alustanud, aga võidavad!"

Rootsi ornitoloogiaühing andis paar aastat tagasi välja esimese ametliku lindude nimetuste käsiraamatu, milles loobuti rassismile viitavatest nimetustest. Nii näiteks jäeti nelja linnuliigi puhul ära sõna «neger» (neeger) ja see asendati sõnaga must ehk «svart». Muudatusi oli teisigi.

Eesti on läinud aga teist teed ning toetab teiste riikide eeskujul otseselt "vaegvalgeid" ehk musti! Rämedat diskrimineerimist leiab juba isegi Looduskaitseseadusest ja nii näiteks kuulub valge-toonekurg kõigest kolmandasse kaitsekategooriasse, aga must-toonekurg lisati loomulikult ESIMESE kategooria kaitsealuste liikide hulka! Sigadus kuubis! Muud ma ei oska selle kohta öelda!

Tibi: "Magan kus tahan ja kellega tahan!"

"Magan, kus tahan, kellega tahan, nii tihti ja kasvõi mitmega korraga, kui tahan ja rahumeeli ka "Viru linnu" poosis kossid laiali, kui pähe tuleb ning seda ilma igasuguse valehäbita!

See pole kellegi asi ja harjuge juba ära - iseendaga hakkama saavad emantsipeerunud koerapreilid võivad-saavad-peavad-tohivad seda endale tänapäeval lubada ning pole mõtet siin ajast ja arust moraalireegleid korrutada!"

"Korjused karjamaal, elusloomad maanteel! Ei midagi erilist, proua Helgi-Anete peab lihtsalt veiseid!“

 Paar nädalat tagasi sain järgmise murekirja:

„Tere hr. Valner!

Pöördun Teie poole oma viimases hädas, sest mitte kuskilt mujalt ei ole mina oma perega abi saanud juba aastaid. Pean Teile pika eluloo ära rääkima, et Te tervikpilti mõistaksite. Loodan, et Teil on aega!

Elame Järvamaal, Koeru vallas, Kuusna külas ja minu mees tegeleb teraviljakasvatusega. Tema tegevust on paraku kahjustanud ligi 15 aastat üks nö "loomaarmastaja". Antud loomapidaja on Helgi-Anete Arume. Ta on üle 70 aastane pensionär, kelle nimekirjas on mitukümmend lihaveist/pulli.

"Öö. Pimedus. Vihm. Maantee. Koer"

Kõik osised fataalsete tagajärgedega nutulauluks on olemas. Läks aga teisiti ja seda tänu inimeste headusele. Kristhel Vaht kimas mööda Haapsalu maanteed, et kodulinna Pärnusse normaalsel ajal jõuda. Riisipere kandis märkas ta seisvaid masinaid.

"Appi! Avarii on toimunud!", mõtles ta hoogu maha võttes ja masinat teiste taha parkima sättides. 

Avariiga õnneks siiski tegu polnud ja segadust tekitas hoopis üks pisikene koer, kes keset maanteed värises ja seal sihitult kakerdas. Koera käppadel olid ka väikesed kriimud ja seepärast arvati, et vaeseke visati lausa sõidu ajal autost välja. Kristhel ise kirjutas nii:

"Kiip ja register aitasid plehku pannud koera mõne minutiga koju!"

Eile pärastlõunal anti mulle teada ühest eksinud hingest. Helistajaks Viimsis elav Kristel - suur loomasõber ja selline inimene, kes hädalisest naljalt juba mööda ei lähe ja abistamiseks ikka aega leiab.

"Tere Heiki! Siin Kristel räägib. Mul oleks su abi vaja."

"Muidugi-muidugi! Helistaks sa niisama ka, aga ikka ainult siis, kui abi vaja on! Häbi! Nali, vähemalt püüdsin teha. No, mis siis vaevab sinu hinge?"

"Tulin Viimsist ja üks koer tuli bussi peale. Inimesed istusid tuima näoga ja kedagi ei huvitanud. Tulin koos temaga Mähe peatuses maha. Tule talle järele ja vii varjupaika."

"Miks ma loomi kaitsen?"

"Miks sa loomi kaitsed?" 

Seda on minult ikka päritud, aga sedapuhku ei hakka ma enam keerutama vaid paljastan kogu tõe. Ma ei tea mille pärast teised mehed seda teevad, aga mina manan küll sellise näo ette, et hoolin loomadest-lindudest tegelikult ainult naiste pärast! Kuidas ma ülekaaluline pensionieelik muidu ikka "taevaväravate" juurde pääseksin? Eks ole?

"Purupurjus Valner käis uimastatud koeraga lasteaias!?"

Head uudised ei müü! Seda teavad isegi algajad ajakirjanikud ja kõrgete reitingute aluseks on veri, sitt ja pisarad! Aga skandaalid müüvad ka ja ei oma absoluutselt mingit tähtsust kas lugu vastab tõele või mitte. Pange aga pealkirjale küsimärk juurde ja nii võite kohut kartmata avaldada igasugust paska.

Aitan natuke kollast meediat ja pakun mõned tänasel Loomakaitsepäeval klõpsitud fotod koos sobilikke pealkirjadega välja:

"Selle sügise märksõna - omapäi hulkuvad koerad!"

"Tere hommikust kohtunikuprovva ja ole nüüd nii kena ning lükka kõik istungid määramata tulevikku. Me jääme hiljaks, sest hakkame ühte koera kiirteelt püüdma!"

Ärge nüüd sõna-sõnalt seda küll võtke, sest tegemist on ilukirjandusliku liialdusega, aga fakt on see, et mõned päevad tagasi loomakaitse liidu ja kohtu juristid Pille ja Piret Tees räigelt hiljaks jäid. Põhjuseks seesamune imearmas karvane neljakäpaline.

"Appi, ta tuleb otse masinate ette! Issake! See tagumine auto ei näe ju teda ning sõidab raudselt otsa!", oli tööle ruttavate naiste esimene mõte.

"Äkki varastaks selle koera ära ja otsiks talle uue kodu?"

Täna saan ilmselt sama palju kirju, kui Leopold ja Postikana omal ajal. Vahe on on ainult selles, et "kõige suuremale sõpsile Leopoldile" kirjutasid lapsed, minu kirjasõbrad on enamasti aga empaatiavõimelised inimesed, kes siis ühele või teisele loomale-linnule abi otsivad. Ka täna hommikul postkasti avades ootas mind kenakesti kuus kirjakest. Üks neist oli järgmine:

"Tere, meil on mure ühe väärkoheldud ja ilmselgelt alatoitumuses koera pärast. Olen teda ka näinud varem, aga kuna naabrid võtsid enda sõnul juba kaua aega tagasi ühendust loomakaitse ühinguga (huvitav millisega?), kellelt tagasisidet paraku pole, siis ei hakanud ise asja edasi ajama.