Eile pärastlõunal anti mulle teada ühest eksinud hingest. Helistajaks Viimsis elav Kristel - suur loomasõber ja selline inimene, kes hädalisest naljalt juba mööda ei lähe ja abistamiseks ikka aega leiab.
"Tere Heiki! Siin Kristel räägib. Mul oleks su abi vaja."
"Muidugi-muidugi! Helistaks sa niisama ka, aga ikka ainult siis, kui abi vaja on! Häbi! Nali, vähemalt püüdsin teha. No, mis siis vaevab sinu hinge?"
"Tulin Viimsist ja üks koer tuli bussi peale. Inimesed istusid tuima näoga ja kedagi ei huvitanud. Tulin koos temaga Mähe peatuses maha. Tule talle järele ja vii varjupaika."
"Oki-toki, olen veerand tunniga kohal."
Ja nii nad seal bussipeatuses mind ootasidki. Algselt ei öelnud Kristeli nimi mulle suurt midagi ning andke kõik mulle nüüd ja tulevikus andeks kuid mul on nimede peale sigavilets mälu. Helistajaid on muidugist ka ropult palju. Kristelit nähes tuli ta mulle meelde aga küll.
"Ahh, et selline nooruke koer sattus su teele siis?"
"Ta jooksis sõiduteele ka ja hea, et alla ei jäänud. Kas sa viid ta nüüd varjupaika?"
"Ei vii vaid lähen kontrollin siinsamas kliinikus kiibi ära. Küllap on ta sama kandi koer. Tegelikult sul vedas, sest kolin maale ja olin just lahkumas. Viimased kodinad veel viia ja siis lööb liidu kontor-ladu-loomade hoiukodu oma uksed kinni!"
"Kes siis Tallinnas loomi aitama hakkab?"
"Ei mina tea ja küllap on mul siin elus muudki teha, kui vabatahtlikuna oma päevade lõpuni ringi silgata ja ämbritäite kaupa sitta krae vahele saada. Tegelikult tahan juba pikemat aega sellest va loomakaitsest tagasi tõmmata ja asjad noorematele üle anda."
"Sa ei tohi kuskile kolida ja üleüldse ma investeerin sinusse!"
"Äkki kolin siis juba sinu juurde? Siis sul palju lihtsam ju investeerida!"
"Mida sa jamad! Endal naine olemas!"
"Päris nii see siiski pole ja ju ma ikka teaksin kui madalas tarekeses naine elaks, aga see polegi oluline. Igatahes ole sa jälle tänatud, et looma aitasid!"
Tõstsin noore maailmaränduri massinasse ja vaevasin pead kuidas see kaunis naine siis minusse investeerib? Küllap pidas Kristel silmas liidule püsiannetuste tegemist, aga mnjah - mis tolku minul sellest peaks olema? Aga see selleks. Edasi põrutasime Viimsi Loomakliinikusse. Seal võeti meid väga sõbralikult vastu.
"Tere tüdrukud! Mul oleks vaja kiipi kontrollida. On see võimalik?"
"Muidugi on! Ohh, see kutsu tuleb küll tuttav ette. Ta on kindlasti meil käinud."
Koer vaatas uudistavalt ringi ja lasi rahus kiipi oma kaelalt otsida. Aparaat hakkas piiksuma ja register andis ka vaste.
"Tere päevast. Mina olen keegi Valner loomakaitse liidust. Ega teie perest mõni tegelane kadunud pole?"
"On küll."
"Ja kes täpsemalt?"
"Kass läks kaduma juba nädal aega tagasi."
"Rohkem keegi kadunud pole?"
"Ei ole?"
"Kas teil koer ikka on või on tegu vananenud registriandmetega?"
"On küll koer."
"Aga kus ta on praegu?"
"Hoovis. Kus ta ikka olema peaks?"
"Ma arvan, et teie koer on minu käes. Milline ta välja näeb?"
"Ta on noor, selline pisem, valget värvi ja silma ümber on must laik."
"Siis on ta küll sama loom."
"Kuhu ma järele tulen?"
"Ma toon ta ise hoopis ära. Mis te aadress on?"
"Ei, ma tulen ikka ise."
"Ei, ma toon ikka ise, sest antud juhul tahaksin teiega ka kohtuda ja pole üldse kindel, et ma koera niimoodi tagastan. Teil kipuvad loomad millegipärast kaduma ja tahan ikka väga veendunud olla, et ta hoolivas kodus elab!"
"Mu aadress on Ranna tee XXX.", ütles naisterahvas selle peale tusaselt.
Tere talv! See on ju kliinikust ainult mõni maja eemal! Kuidas kurat see tilluke tegelane kolm-neli bussipeatust edasi sattus? Küllap bussiga sõitis ja paljud ei usu, aga jah - ka koerad kasutavad teinekord vägagi usinalt ühistransporti.
Mul endal oli selline koer. Pärast venna surma võtsin ta koera Bella omale ja vat see tõbras oli ka põgenemise maailmameister, keda ükski lukk ega aed pidanud. Ehtne Houdini kohe!
Olen Bellast ja ta bussisõitmisharjumusest ka varem kirjutanud ning tegu polnud teps mitte "lühikeste sutsakatega" vaid ta sõitis ikka Pääskülast kesklinna ja tagasi. Teinekord põrutas aga teises suunas ainult Laagrini. Mina ei tea, kus ta käis või mida tegi, aga hämmastav on see, et ta oskas alati õiges peatuses maha tulla! Jummel tänatud, et ma 2002 aastal veel "avalik loomakaitsja" polnud, sest seda kisa poleks jõudnud ära kuulata .....
Uksele tuli pahase olekuga naine, kes ilmselt polnud rahul, et ma ikka ise kohale ronisin. Tema kaasa oli aga muhe ja lausa õnnelik:
"Nii hea, et te koera üles leidsite. Me ei pannud tähelegi, et kadunud on."
"Jookseb ta tihti ära?"
"Tuleb pattu tunnistada ja vanasti sai ikka minema küll. Nüüd tegime aga aia korda ning võtsime munad ka maha. Siis läks rahulikumaks ja rohkem pole kuni tänaseni minekut teinud."
"Aga vaatame aia üle, sest kuskilt ta ju välja pidi saama."
Põgenemiseks kasutatud aiamulk oli ka pea kohe silmaga näha.
"Kurat küll! Siit ta põgeneski! Ma panen kohe midagi ette!", asus peremees toimetama.
Väike maailmarändur oli selleks ajaks üle istmete roninud ja istus vagusi rooli taga. Peremeest nähes oli koerakese rõõm mõistagi suur. Mehemürakas haaras oma lemmiku sülle ning surus enda vastu.
"Palju ma teile võlgnen?"
"Ei midagi, temaga ei läinud ju palju aega."
Olen ikka napakas küll ja oleks võinud vähemalt liidule annetuse teha. Seda olen ma ikka teinekord palunud, kui mõne looma koju toimetan, aga tühja see raha! Peaasi, et koer ja omanikud taas kokku said.
Samas võiks seda lugu kiibi ja registri kasulikkusest lausa näidismaterjalina kasutada - plehku pannud koerake sai pärast kiibi kontrollimist loetud minutitega koju tagasi. Ka vallal on suured kasud sees, sest ilma kohalike asjapulkade abita sai kõik korda ning varjupaigale ei pidanud nad vallakaukast maksma sentigi!
Nii, et kiipige oma lemmikloomad ja kandke kindlasti registrisse ka. Nii jõuavad nad ruttu-ruttu teie juurde tagasi.
"Olen hoolikas loomaomanik ning minu koer ja kass eales plehku ei pane!", hüüatab nüüd nii mõnigi loomaomanik.
"Jee-jeee, unistage edasi ja küll jõuab kätte ka see päev, kui teie rõõmurull teid üle kavaldab ja maailma avastama tatsab ....."