Täna saan ilmselt sama palju kirju, kui Leopold ja Postikana omal ajal. Vahe on on ainult selles, et "kõige suuremale sõpsile Leopoldile" kirjutasid lapsed, minu kirjasõbrad on enamasti aga empaatiavõimelised inimesed, kes siis ühele või teisele loomale-linnule abi otsivad. Ka täna hommikul postkasti avades ootas mind kenakesti kuus kirjakest. Üks neist oli järgmine:
"Tere, meil on mure ühe väärkoheldud ja ilmselgelt alatoitumuses koera pärast. Olen teda ka näinud varem, aga kuna naabrid võtsid enda sõnul juba kaua aega tagasi ühendust loomakaitse ühinguga (huvitav millisega?), kellelt tagasisidet paraku pole, siis ei hakanud ise asja edasi ajama.
Täna oli sama koer taas meie aia taga - pulstunud, roided selgelt näha, mingi nahahaigus jne. pulstunud. Omanik Jaan Laitus elab meie juurest ca viis kilomeetrit eemal Maltsa külas. Toitsime koera koerakonservi ja krõbinatega, samuti andsime vett, mida ta ahnelt peale jõi.
Kuna meil endil on suur isane koer, siis endale teda paraku jätta ei saa. Oleme selle koera pärast väga mures, kuna teadaolevalt omanik ei hooli koerast ja omab asotsiaalseid kalduvusi. Vaatamata hoolimatusele ning väärkohtlemisele on koer siiski ootamatult sõbralik, kuigi tõesti mõnevõrra umbusaldav.
Meitel on veel ka kaks kiisut peres, seega koera endale jätmine muudaks asja veelgi keerulisemaks, isegi siis kui meie koerapoisu uue sõbra omaks võtaks. Olen kindel, et ta vääriks head sõbralikku peret ja seepärast palun väga abi. Saadan ka pildid.
Mida me ise saaksime vahepeal teha? Tänud ette vastamast. Ilmselt teile kirjutatakse palju, aga ei osanud esimese hooga kuidagi teisiti reageerida, teades, et te loomi aitate. Aitäh igatahes ......."
No nii koerasõbrad! Mida siis teeme? Algatuseks läheb loomakaitse liidu Viljandimaa juht Kristel Täär Maltsa külla ja otsib selle va Jaan Laituse üles. Kui peaks selguma, et Jaan on tõesti viinanina, kellel oma koerast jummalast savi, siis võiks aga selle vahva tegelase tuuri panna küll ning vastu talve ta uude koju saada. Või mida teie arvate?
