"Öö. Pimedus. Vihm. Maantee. Koer"

Kõik osised fataalsete tagajärgedega nutulauluks on olemas. Läks aga teisiti ja seda tänu inimeste headusele. Kristhel Vaht kimas mööda Haapsalu maanteed, et kodulinna Pärnusse normaalsel ajal jõuda. Riisipere kandis märkas ta seisvaid masinaid.

"Appi! Avarii on toimunud!", mõtles ta hoogu maha võttes ja masinat teiste taha parkima sättides. 

Avariiga õnneks siiski tegu polnud ja segadust tekitas hoopis üks pisikene koer, kes keset maanteed värises ja seal sihitult kakerdas. Koera käppadel olid ka väikesed kriimud ja seepärast arvati, et vaeseke visati lausa sõidu ajal autost välja. Kristhel ise kirjutas nii:


"Tahaksin südamest tänada Aleksei Konstantinovit ja tema kamraade, kes esimesena koera teelt avastasid ja teda autode eest päästsid! Õues oli kottpime ning autod tulid ju suure hooga. Tänu talle jäime meie oma autoga neil sabas seisma ja nägime samuti koera!"

Mehed tegid minekut, aga Kristhel jäi koerale seltsiks ja hakkas talle abi otsima. Neiu helistas kõikjale, aga tolku sellest polnud. Siis võeti ette juba oma tuttavad ning ta saatis kirjakese ka mulle. 

Eestis on paraku asjad selliselt säätud, et maapiirkonnas hädasolevatele loomadele abi otsimine on raskem kui Kolgata teekonna läbimine. Kuidas nii? Kohe seletan. Oletame, et te olete X-valla, X-külast läbiviival maanteel ja näete õhtupoolikul või nädalavahetusel auto alla jäänud koera. Enda masina peale te teda võtta ei saa ega julgegi - loom on lahtise luumurruga, verine, porine ning kiljub valust. Seega võib ta ka rünnata, kui veel rohkem haiget saab ja seda viimast vast ilma valuvaigistitava süstita vältida ei õnnestu ...

Kuidas edasi käituda? Helistate politseisse. Seejärel Keskkonnainspektsiooni numbril 1313. Abi sealt ei tule ja antud juhul ei peagi tegelikult tulema. Kuidas seaduselooja asja ette on näinud? Aga niimoodi kallid sõbrad, et nüüd tuleb teil fakiiriks ümber kehastuda ning tuvastada oma asukoht ehk vald, kus te viibite. 

Seejärel vaatate taevasse ja mõtlete välja sellesamuse valla keskkonnaametniku koduse või isikliku mobiilinumbri, sest puhkepäevadel ja pärast kella viite nad enamasti ei vasta. Olles ta toru otsa saanud, peate nüüd aga vallasaksa ka nõusse rääkima, et ta lubaks ikka varjupaigale kõik kulud tasuda ja seejärel tulebki kohalik loomade varjupaik nagu lupsti vigastatud lemmikloomale järele. 

Lihtne ja loogiline? Vähemalt seaduseloojate arust küll. Lihtinimene arvab aga teisiti ja kogu süsteem on rajatud nii, et inime ja loom abi ei saa, sest nii hoitakse raha kokku. Olgu mainitud, et kui teil isegi õnnestub läbi ime see vallavõll toru otsa saada, siis pahatihti nad heakskiitu ei anna ja tehke selle peniga edasi, mida iganes tahate. Braavo, tsiviliseeritud Eesti Vabariik ja palju õnne sajandaks sünnipäevaks!

Mõistagi ei saanud abi ka Kristhel, aga vaatamata sellele ei jätnud ta värisevat ja šokis olevat koerakest omapäi ega saatnud teda sügisöösse ekslema. Müts maha! Kuidas asi lõppes? Kristhelile läks seltsiks liidu loomapäästja Eerik Seppel, kes alarmeeris ka meie inimesi. Lõpuks tõi Eerik koera ise Loomade Kiirabikliinikusse esmasele ülevaatusele ja kiibikontrolli. Kiipi polnud ja pererahvast seega tuvastada polnud võimalik. 

Liidu juristid, Pille ja Piret Tees, startisid oma viiekümne kilomeetri kaugusest kodust samuti kliiniku poole, et koer lõpuks minu juurde toimetada.

"Ära magama mine ja passi üleval kuniks me kutsa su juurde toome!", oli nende palve. 

Kohale jõudsid nad poole ühe ajal ja siis läks veel oma tunnike, et koer lõplikult maha rahuneks ja end uues keskkonnas hästi tunneks. 

Äge süsteem! On ju? Nii paljude inimeste aeg ja närvid kulusid reedesel õhtul imelihtsa asja lahendamise peale. Ja palju kütust kulus, sest pole ju normaalne, et ühe koera pärast tuleb keset ööd üle saja kilomeetri maha sõita ja ega need verstad viimaseks jää - nüüd hakkan juba mina ju temaga edasi paarutama ja siis küsib mingi pahatahtlik mölakas kas kütusele kulunud raha oli ikka otstarbekalt kulutatud. Loomulikult polnud, aga mida teha? Jätame koera maanteele surema või?

Kristhel puutus taolise asjaga esmakordselt kokku ja on ülipettunud:

"Nüüd tean, et neid asutusi, kes seda tööd tegema peaksid, hüljatud loomad ei huvita "

Valetamine paha! Hädalise surema või vedelema jätmine on ka paha. Kumb "paha" teeb aga vähem kahju? Mina väidan, et ükskõik millise elushinge hätta jätmine on pahem ja sestap palun teil tulevikus VALETADA, kui hädalise loomaga maapiirkonnas kokku trehvate ja teda aidata tahate. Tooge ta rahumeeli lähimasse linna ja VALETAGE südamerahus, et leidsite koera just sealt. Nii on abi kõige kiirem ja tõttöelda mul oleks hää meel, kui minu maksude eest saavad valust priiks elushinged, mitte ei taoks ma selle eest kinni mingeid ajuvabasid projekte või linnapea kohtukulusid! Nii, et valetamine võib tegelikult ka hea olla ja valetage aga terviseks kuniks meie elu korraldajad selle kitsaskoha lõpuks korda teevad!

Ai kurja! Suure targutamisega ununes kõikse tähtsam asi selle loo juures ära ja nimelt see, et tahaksin väga koera võimalikult siva oma koju tagasi toimetada. Ühendust palun võtta heiki@loomakaitse.eu või telefonil 53 230 230

Kui tegu on hüljatud kutsaga või keegi temast puudust ei tunne, siis hakkan otsima uut kodu. Olgu mainitud, et tegemist on noore emase väga sõbraliku koeraga, kellel parasjagu ka "jooksukas" poole peal. Tagumised jalad tunduvad kohati veidi kanged olema ja need kontrollime esmaspäeval kliinikus üle. Muidu tundub aga kutsa igati terve ja väga äge olevat. Ja ärge palun üllatuge, kõik loomakaitse liidu loomad antakse üle kiibistatult-vaktsineeritult-passitatult ja see läheb maksma umbes 50-60 euroraha. 

Aga ärgem tõtakem sündmustest ette ning loodame, et ta peremehed on ikka normaalsed inimesed ja vaene kutsa saab oma koju tagasi. Tänud lugemast ja kaasa mõtlemast!