"Elagu vanamutid!"

Naabrimutt solvus. Üks mu tuttav kutsus teda vanaprouaks. "Idioot! Ma talle teen vanaprouat!", oli ta püha viha täis. Vahi vanamutti või kujutab ikka ette, et on alles kooliplika!

Aru ma ei saa sellest naiste vananemise värgist. Loomulikult võib näonaha kukla peale kokku tõmmata ja rinnad kulmude külge riputada, aga kanalisatsioon jääb ikka endiseks ehk vanaks. Ei mäleta, kes ütles? Nägu on silme ees, aga nimi ei tule meelde. R-tähega vist algas. Üks vene näitlejanna oli. Igatahes hästi ütles.

Mo ema teadis aga rääkida, et naine saab vanaks alles kolm päeva peale surma. Savi kulla naised ja vananege väärikalt. Mo arust just armas kui kortsud hakkavad tulema. Või mida te arvate memmed? 

Muide, uue arusaamise järgi on memmed kõik, kes üle kolmekümne viie. Loodetavasti saite halli päeva kübekese päikest ja sooja tunde hinge sisse. Eks ole vanamutikesed?

"Eksinud Paide kutsikas tahab koju!"

Aasta suurim söömisorgia on selja taga ja loodetavasti on enamus teist jätkuvalt rivis. Tänu koroonale on rahvas kodudesse vangistatud ja nii mõnigi paarike on hullumas, sest ainuüksi teineteise varju nägemine ajab pulsi üles. Taoline hala igatahes avalikus ruumis ringi liigub, mis omakorda tekitab õigustatud küsimuse miks nad siis üldse koos on?

Ei ole mina siin suurem asi targutaja, sest eneselgi pea kümne aastane kogemus olemas, mil vahest sai koju mindud ja jupp aega autos istutud, sest lihtsalt ei tahtnud tuppa minna. Mõned korrad ei läinudki ja magasin lausa maja ees masinas. Ma ei mahtunud sinna "koju" enam. Ei tahtnudki mahtuda, sest nii suhtumine kui isegi õhk oli ses majas suisa "jääst". Ega see kogu aeg nii olnud. Esimene pool sellest ajast oli täitsa tore ja stabiilne kuid siis läks täiega lappama. Laenuahelad sidusid kokku ja lõpp oli talumatu. Ajaraisk, sest täna ei mäletagi sellest suhtest midagi - ei head, ei halba. Poleks nagu olnudki.

"Mida küll partidele jõuludeks kinkida?"

Hellab memmeke suure murega - õues pakane, veekogud jääs ja pardid nälgas. Mida neile süüa anda?

Lähen akna juurde ja tõmban kardina eest. Rändlinnud tulevad tagasi, sest meil on soojem kui lõunas. Kartul õitseb ja saan kohe tänavuse kolmanda saagi kätte. Naiskad kõik puha minides.

"Kus see pakane on? Kus see jää on?"

"Lõpuks avalik! Hobusevägistaja teod toodi päevavalgele!"

Tegelikult juba vana lugu. Paar aastat ja pealegi. Teinekord tasub vait olla kui asi väärt. Praegu oli. Vihakõne. Vihane kõne. Viha kui negatiivne emotsioon ei ole enam Euroopa inimesele lubatud. 

Varsti keelustatakse ka kurbus ja lein ning alles jäävad vaid rahulolevad ja õnnelikud inimesed. Tore! Nagu nõuka-ajal, mil esines vaid üksikuid puudusi, aga laias laastus oli kõik ülimalt hästi. 

Nimesid ei tohi kirjutada. Fotosid ei tohi avaldada. Vähemalt udustamata mitte kui asi on kriminaalne või negatiivne. Üks napakas näris eile videos hiire pooleks ja levitas seda feissaris. Kui kurjustama kukuti, siis kustutas ää ja ähvardas kohtuga. Jeee! 

"ALSO EESTI jõulukink rõõmustab viite ühingut"

Kui sa oled kellegi poolt, siis sa oled paraku alati ka kellegi vastu, sest absoluutset üksmeelt pole olemas. Seisad vanurite eest, pragavad noored, et neil raske alustada. Toetad noori, saavad penskarid kurjaks, et kas nad siis sellepärast kogu elu rügasid ja praegusele heaolule aluse panid kui nüüd ise supiköögis tänutäheks lurri lürpima peavad.  

Vastasseise, mis maailma valitsevat inimloomade liiki teineteisest lahutab on tänapäeval juba tuhandeid - naised vs mehed, homod vs heterod, kristlus vs islam jne jne ning minisõjad ükskõik kui tühisel teemal on täies hoos.

"Kivist Žorik võttis merekaldal oma koha sisse"

Ajalugu kordus ja Loomapäästegrupi kolmas oksjon, kus pakkusime müügiks Kalamaja Žoriku skulptuuri täpset koopiat, vahetas omanikku pea kahekordse hinnaga, mida võitja ametlikult pakkus. Teisel oksjonil läks ju samamoodi. Suuremast summast sain aimu kui lõin pangakonto lahti ja lugesin makse selgitust:

"Žorik 1000 ja ülejäänu Valneri jutu eest"

Säh sulle ja makstakse ikka lobisemise eest palka küll! Agnes valetas! Heateol ei ole nime ja ka skulptuuri ostnud pere ei tahtnud endi afišeerimist. Tegelikult on nad siinmail üsna kuulsad ja edukad inimesed, kes paraku ca paarkümmend aastat võõrsil tegusid tegid. Nüüd on nad kodumail tagasi. Loodetavasti jäädavalt.

"Mul hakkas nii-nii kahju, et keegi ei pakkunud ja seetõttu osalesingi. Tee teete nii head tööd loomade heaks ja ma lihtsalt pidin!", vastas Piret-Berta-Maria Kolmjalg-Vikat-Maripuu (nimi muudetud, aga autorile teada) justkui häbenedes. "Nagunii ma toetan Loomapäästegruppi, aga nüüd saite järgmise aasta annetuse korraga kätte!"

"Kiire-kiire! Padruneid vaja!"

Täna läks lõpuks ka Stromkal sõda lahti. Ruts va argpüks passib voodi all ja väriseb kut haavaleht. On ikka nannipunn! Pauk on tore! Pauk on hea! "See lausa kultuuri osa", teadis üks rääkida.

Ma ka kultuurne tüüp. Kaevasin vene kroonust rotti pandud Kalašnikovi peidikust välja ja kukkusin aknast kõmmutama. Ikka õhku ja kaks magasinitäit jutti. 

Ohh seda lusti ja rõõmu! Mõni viskus pikali, teine pistis jooksu, üks haaras rinnust kinni ja maha kukkudes teeskles surnut. On ikka naljavend, aga väga usutav oli see kõik. Isegi kiirabibrigaadi pettis ära. Hiljem tuli musta värvi masin. Sellel vilkureid kahjuks polnud.

"Suur abi! Norline OÜ pani õla just õigel ajal alla!"

Mis nüüd juhtus? Muidu on tänavune detsember olnud üsna rahulik, aga selle nädala kaks viimast päeva on hullumaja puhvet! Pärnus jäi orav auto alla. Erinevad linnud talle lisaks. Kas kassid kavandasid massenesetappu või oli autojuhtidel salaplaan kõik omapäi uitavad kiisud alla ajada? See pole veel teada, aga vigaseid hiirekuningaid tuli nii uksest kui aknast. Viimane neist sõna otseses mõttes, sest täpselt 22.24 potsatas mu postkasti kiri, milles paluti abi kolmandalt korruselt õhulennu teinud kiisule.

"Tere Heiki, 

mure on nüüd ühe kassipojaga. Ei tea kuidas juhtus, aga ta kukkus aknast välja ja nüüd tundub, et tal on väga valus sest, ei anna üldse ennast puutuda. Läksid praegu temaga kiirabi kliinikusse. Kas sa saad nendega ühendust võtta ja otseselt rääkida? Omaniku number on ...."

"Uudis Kalamaja Žorikust tegi täna maailmale tiiru peale"

"Washington Post" on ainult üks kõlava nimedega zeitungitest, kust väljamaa inimesed kuulsid täna ajakirjanik Maris Hellrand'i ja Associated Pressi vahendusel Eestist ja Tallinnast, Kalamaja agulist ja koer Žorikust. See ilmus ikka lausa kõikjal üle maailma! Kes otsida viitsib, leiab ehk videogi üles. 

Fotograaf Raul Mee kõllas eile ja avaldas soovi lisaks juba salvestatud klipile Žorik ka pilditegemiseaparaadi sisse saada. Seda ei tea kunagi, mis tujus kuulus hulkurkoer on, aga nagu isegi näete, siis Raulile poseeris ta sedapuhku suurima häämeelega.

"Imelugu! Enampakkuja maksis teist sama palju veel juurde!"

Loomapäästegrupi teise oksjoni enampakkuja oli päästetud koer Liisi ja Mari-Mai Koha hobujoonistus sai kenasti üle antud. Perenaine oli ka kaasas, aga tema ei tahtnud pildile tulla. 

Taolist soovi austame me alati. Peaaegu alati, sest loomapiinajatele me mõistagi armu ei anna ja fotod nende näolappidega saavad ülima hoolikusega iga laternaposti külge kleebitud. 

Koeraplika Liisi käpp ei käinud hästi kuniks ta tee ristus Terjega. Hoolimatult omanikult ära võetud koer ei usalda tänini mehi ja sestap hoidsin targu kaugemale. Küllap on ta karmi kätt tunda saanud.

"Loomapäästegrupi kolmas heategevuslik oksjon - Žoriku skulptuuri täpne koopia"

Ka Loomapäästegrupi heategevuslik oksjon järjekorranumbriga kaks on lõppenud ning Mari-Mai Koha joonistus hobusest jõuab heldeima pakkumise teinud inimese juurde juba homse päeva jooksul. Ka siin ootas oseleja tegelikult suuremat kaasalöömist ja oksjonilusti:

"Kas ma rohkem võin maksta või läheb siis kõik väga segaseks?", päris ta ääri-veeri.

Teeb head meelt, et ka esemete pakkujaid on palju ja nüüd peame juba otsustama kas teeme pärast Jõulupühi iga päev veel ühe minioksjoni või korraldame neid järgmisel aastal igakuiselt? Ilmselt viimane variant oleks isegi vast toredam, sest siis saab seda headust näha aastaringselt, mitte vaid ühel kuul.

"Kärberi koduloomaaia kasvandikud on varsti valmis kodudesse minema"

Aukartust elu ees tuleb tunda. Paraku seesugust kartust ei tunne inimloom enam ammu-ammu. Iseäranis raske on aga tunnistada selliste tegelaste eluõigust, kes toiduahela madalamal pulgal või niisama meile vastikud tunduvad.

Hiired ja rotid on kindlasti taolised, kes pigem saapaga laiaks litsutakse kui endale kaasa tundma panevad. See pole mõistagi reegel ja näiteks Kirkke Bergmann tagab neile sellise pidamise, milletaolist pole paljud Maarjamaa kodukoeradki kahjuks näinud.

"Üks paganama hea jõululugu"

Jõulud on headuse aeg. Jõulud on annetuste kogumise aeg, sest siis justkui ei tohi ära öelda. Ma siiski eristun ja teen juba ei tea mitmenda loo, kus raha ei küsitagi. Teen ühe veidikene teistmoodi Jõululoo sellest, et usku ei tohi kaotada ja võitlema peab just täpselt selle piirini, kus veel võimalik on ja ramm üle käib. Ka oma lemmikute eest!

Sellele vahva koeraga seotud Jõululoole sai algus pandud juba suvel ning paremat kinki ei suuda vast ükski oma looma päriselt armastav omanik välja mõelda: 

"Peremees vangi, koer lageda taeva alla! Jacku ootab kodupakkumisi!"

Iga (looma) jõuluaeg on sarnane, aga ka veidi erinev. Tänavune hakkab silma sellega, et hirmpalju eakaid loomi jääb põhjusel või teisel üle. Ei hakka põhjuseid lahkama ega hinnanguid andma, aga kahjuks on nii. 

Palivere eakatsest kiisudest leidsid kaks üllatuslikult kodu ja siinjuures pean tänama üht Haapsalu hambaarsti tänu kellele see kõik teoks sai. Ka teised kaks oleks Viljandimaal kodu leidnud, aga Läänemaa poole kiisudele järgi sõitnud pere mõtles ringi ja võttis hiirekunni hoopis Pärnu varjupaigast. Loodevasti leiavad ka need kaks vanurit siiski veel kodu.

Tänane lugu räägib aga ühest pätist, kes kinnimajja topiti ja tema koerast Jackust. Ei mina tea mida või kas ta üldse miskit tegi, aga vangi ta pandi. Lapsed ja naabrid hooldasid koera nagu oskasid ning said paganama hästi hakkama. Müts maha! Nüüd tuli aga sein vastu. Edastan nende abipalve:

"Maskis loomaarst"

Ülipopulaarne show "Maskis loomaarst" jõuab täna lõpule ja pinged aina kuhjuvad. Osalejad läksid isegi kähmlema, mille tagajärjel üks neist lohutamatult nutma puhkes. See kõik käib asja juurde ja siin pole nõrkadele kohta!

Auhinnaks on nagu lubatud minu enda poolt välja töötatud koroonovaktsiinisüstike, mille katsetused on lõpusirgel.

" Turvalisus eelkõige!"

• Kilemütsike - et täid ei leviks
• Killekittel - et nahahaigus ei kimbutaks
• Mask - kahekordne, 1 koroona, teine muu jama tõkestamiseks
• Kummikindad - ei enam ilma saa ega tohigi miskit-keskit näppida
• Kondoomid - topelt, suguhaiguste ja raseduse peletamiseks
• Kilesussid - küüneseen va tõhk võib ju ka rünnata
• Kaitseprillid kah - et temakese hiigelkunstripsmed silmi peast ei torgiks

Ahh ärge tulge kiitma, aga olen juba selline hulljulge tüüp, kes eluga riskib ja Surmale näkku naerab. Aga tasus igatahes riskimist - pole ammu enam nii hääd seksi olnud!

"Parim Jõulukink - valust vabanemine!"

Valga linnas on käinud juba jupp aega jaht ühele kiisule, kel tagakäpp pooleks, nii et verisest tombust luuotsad välja turritavad. Taoliste vigastustega loomad on meie kunded olgu meil raha arvel või mitte. Nii oleme lubanud ja seda ka täidame kasvõi läbi ussi emmi.

Gängi naised Angelina, Vivika ja Lenel käisid vaest hinge püüdmas, aga vaatamata sõbralikule olemisele tegi põrgupiinu tundev kassike siiski alati vehkat. No pole ja tee või tina! Jant kestis mitmeid päevi ja tänu sellele kassile sai abi ka üks väiksemat kasvu kährik, kes vabatahtlike huviorbiiti juhuslikult sattus.

"Kuremure"

Foto autor: Anonüümne muretsev kodanik

Loomapäästegrupile on tänaseks teada antud kuuest kurest, kes lõunamaareisi ette ei võtnud. Kõik nad lendavad ja on täie tervise juures. Vähemalt selgituste põhjal võib nii arvata küll. Eks neid ole ennegi ja alati olnud ning paljud neist leidsid varasemalt talude lautades ületalve elamiseks ulualuse. 

Pole enam väikseid lautasid ja nüüd tekib küsimus, kus neid siis pidada? Riik selle peale mõelnud pole. Murelikud kodanikud enda valitud rahvasaadikule ei helista. Murelikud kodanikud enda eelistatud parteid ei tüüta. Murelikud kodanikud tahavad süüdlasi, kelleks sobivad väga hästi vabatahtlike ühendused:

"Nagu niuhti Norrast Eestisse loomaarsti juurde!"

Mujal on kõik parem. Välismaal on truumad ja ilusamad naised! Välismaa mehe armastus ja hoolimine annab silmad ette iga Eesti matsi omale. Välismaal on targemad valitsused, parem elu, rohelisem muru, sinisem taevas, vedelam vesi, maitsvam söök jne jne.

Paraku väljamaalt siiapoole vaadates mõtlevad inimesed täpselt samamoodi ja selle ehedaks näiteks on sõbrapoiss Lembitu Inno, kellega koos me tegelikult Gruusia sõja võitsime. Kuidas? Me lihtsalt võtsime Putini pantvangi ja oligi kõik, aga sellest on mul keelatud rääkida. 

"Muki" käis külas"

Hea lugeja vaatab pilte ja mõtleb, et kus see Muki siis veel on? Näha on ju vaid Ruudit ja Nõpsikut! Asi on palju proosalisem ja tegelikult käis meil täna Villa de Valneras, maailma kõige "karvasemas ja koristamata" poissmehe elamises külas ajakiri "Muki" Heidi Toome isikus. 

Heidiga on ka lahe lugu, sest mul on juhtumusi täditütar täpselt sama nimega ja alati kui ta helistab, siis esimene hetk on pisikest sorti segadus käes. 

"Heategu tuleb sinu juurde tagasi!"

Loomapäästegrupi esimene heategevuslik oksjon on tänaseks ajalugu ja kõik sujus kenasti kui üks pisike apsakas välja arvata. Ja nimelt ei saanud algselt need inimesed pakkumisi teha, kes sõbralistis polnud. Õnneks anti märku pea koheselt ja viga sai parandatud.

Märkasin pakkujate seas tuttavaid nimesid ja kõige heldeim neist oli Ingrid Virolainen, kes maksis pehme-pehme padja eest pea topelthinna. Heategevuslikel müükidel nii käibki ja see käib asja juurde. Suur-suur aitäh!

Pääsküla rahvas teab Ingridit rohkem ja kui teil juhtub koer plehku panema, siis on just tema suure tõenäosusega see inime, kes ta teile koju tagasi toob.

Pärijad: "Isa kasside ellujätmine pole jätkusuutlik!"

Olen küll igasugu asju kuulnud, aga taolist põhjendust oma esivanema igapäevaste sõprade tapmiseks veel mitte. Algselt arvasin, et "paugun" sel teemal korralikult. Kiisude eest hoolitseja ja nende viimane elulootus palus aga vaiki olla. 

No ma siis olen vait ja vahendan vaid tema kirjakest ning loodan, et eakad kuid ülikabedad ning hea tervise juures olevad "surmamõistetud" saavad võimaluse oma eluteed veel jätkata.

"Loomapäästegrupi teine heategevuslik oksjon"

Esimene oksjon sai otsa ja "Pehme padja" firmamärki kandev iga koerasõbra pehmemast pehmem unistustepadi läheb Tallinnasse, Nõmmele Ingrid Virolainenile. 

Tänud kõikidele osavõtjatele, aga nüüd tuleme välja meie teise oksjoniga ja tõstame panuseid lausa kümme korda. Muide, pange vaim ja rahakott valmis, sest ka kolmas oksjon tuleb enne jõule veel ning see omakorda tõstab taas latti kümme korda kõrgemale kuid enampakkumistele tulevad esemed on seda hinda ka täiega väärt. 

"33"

Laps saab vanemaks, see tähendab vaid üht,
emme saab tal vanaks, ära vajub rüht.
Isasse õnneks see üldse ei puutu,
tema ei vanane, tema ei muutu.

Lapsel on mõistagi mõned üksikud vead,
need kõik on emalt, isalt kaasa sai vaid head.
Kõverast rühist ei lubatud pilti enam teha,
teen siis ainult jalgadest - need emmel jätkuvalt kenad!

"Palju kisa Žoriku ümber. Vol.2"

Selle nädala teema number üks vähemalt minu jaoks oli üllatuslikult taas Kalamaja Žorik, kelle kohta tuli hirmpalju päringuid. Arvatavasti jõudsid samalaadsed kirjad ja vihjed ka teiste loomakaitseühingute postkastidesse. Kuna teema pakub laiemat huvi, siis tuleb vastata. 

Inimesi on kahesuguseid. Ühed loevad pealkirja läbi ja esmaemotsiooni ajel annetavad. Pärast hakkab aga kahtluseuss närima ja siis kahetsetakse. Valdav enamus on siiski kohe alul õigustatult veidikene kahtlev ning süveneb põhjalikumalt kuhu, kellele ja mille jaoks üleüldse raha küsitakse. 

Kahjuks pean nõustuma, et Žorik Kalamajakoer MTÜ on teinud kõik selleks, et neid kahtlusi vaid suurendada. Ei ole minu asi kedagi õpetada, aga suvaline Facebooki leht, millel justkui koer ise räägib oma lugu ja teisi muudkui kritiseerib, ei ole usaldusväärne ainuüksi juba sellepärast, et seda keskkonda ei saa seostada ühegi inimese ega organisatsiooniga. Väga kaua aega ei teadnud keegi, kes seda lehte haldab ja tegelikult ei tea seda laiem avalikkus tänagi.

"Miks ma end ei pese?"

Nõpsikut ei kammi, pügamisest rääkimata. Panin loomasõbralikult tuhvliga vastu pead. Õite mitu korda. Kohalik narkoos. Ei mõju - puupea nagu peremeeski.

Õige peremees on oma koerale lojaalne ja temaga solidaarne. Mina olen õige peremees ja sestap ei kammi ega lõika samuti juukseid enne kevadet ehk mitte varem kui Nõpsik taas kiilaks aetakse.

Meil on ka edusamme ja eelmisel nädalal sain ta esimest korda kodus vanni. Ainult aasta ja kuu-paar sinna otsa võttis harjutamine aega. Pärast seda läksin ise ka - eelmine kord sai Naistepäeval käidud ja kogu suve "haisesime" rõõmsal meelel mööda ilma ringi.

"Žorik saab üle ilma kuulsaks!"

Tehakse uudist.

Mina teen jällegi uudist sellest kuidas tehakse uudist.

Uudislugu hulkurkoer Žorikust ja talle pühendatud skulptuurist teeb Associated Pressi vahendusel maailmale ringi peale.

Sealsetes uudistes paigutatakse see mõistagi rubriiki "välisuudised" või "laiast maailmast." 

"Aitäh sõbrad! Vanamemme koerake sai teie abil kliinikusse"

Aitäh, aitäh, aitäh meie toetajatele ja see käis nüüd küll käbedalt.

Koer elus, memm õnnelik ja naabrimees rahul. Lisaks arstirohtudele mahtus kingikotti veel paremat toidupoolist ja ka naabrimehe Simo kiisu saab vähemalt aasta lõpuni kvaliteetsemaid krõbuskeid hää maitsta. Need olid firma Fendaf poolt. 

Reedel tehakse ussikuuriga algust ja paari nädala pärast vaadatakse Ricco taas üle. Kui kõik korras, siis saab vaktsiinid naha vahele ja ongi selleks korraks kõik. Kokku sai lepitud, et kui Rico tervis hullemaks peaks minema, siis oleme telefonikõne kaugusel.

Tänud veelkord, sest see kõik läks praegu nii õigesse kohta, et enam õigemini ei saakski minna.

Pikemat lugu Ricco arstikäigust saad lugeda Delfist.

"Teeme ühise kingi ja aitame Ricco enne Jõulupühi arstile!"

Elasid kord memm ja koer. Tegelikult elavad nad tänagi ühes Lasnamäe korteris. Auväärt daami ainsaks seltsiliseks ongi vaid üheksa aastane Ricco. 

Ei mina tea kus ta lapsed on või kas neid üldse olemas on? Ei tea sedagi kas tal mees oli või on too juba pilvepiirile läinud. See polegi oluline. Tähtis on see, et memm on hirmul ja kardab, et ka ta ainuma sõbra elunatuke saab kohe-kohe otsa. 

"Ho-ho-hoo ja hei-hei-hei! Loomapäästegrupi esimene heategevuslik oksjon saab avapaugu!"

Ahoi hea rahvas! Astuge ligi! Astuge ligi! 

Kes Loomapäästegrupi tegemisi on jälginud, teavad, et kogume annetusi juhtumipõhiselt ja kui hädalisi pole, siis hoiame omad suud lukus. Mõistagi pole taoline tegutsemisviis jätkusuutlik, aga seni oleme kuidagi Teie abiga hakkama saanud. Kniks ja kraaps!

Täna meil õnneks ühtegi värsket liiklusõnnetuse ohvrit ette näidata pole ja annaks Jummel, et see jääkski nii. Ometigi on meie santlaagri püsikulud väga suured, aga ega me seepärast siis ise hakka loomi lõhkuma, et pisarakiskujast lugudega rahakest kokku ajada saaks. Eks ole?