"Hea uudis! Pärnus auto alla jäänud koer saab juba koju tagasi"

Eile õhtul kimas Pärnu linnas ühest kutsast maastur üle. Gängi vabatahtlikud Helen Agard ja Liia Lehe olid meie omadest esimesena platsis, kamandasid oma mehed appi ja üheskoos hakati loomakest Tallinna poole toimetama.  On tavapraktika, et kohe sündmuskohal klõpsitakse siva mõned pildid kuulutuse tarbeks ja edastatakse lühikokkuvõte juhtunust. Helen tegi seda telefoni teel. 

"Kas omanik on teada?", pärisin temalt.

"Siin oli üksjagu inimesi ja vist omanikku polnud. Ma ei tea, polnud aega neid küsitleda."

"Aga otsa sõitnud autojuht?"

"Autot polnud, see sõitis minema."

"Kus see toimus? Mis tänaval?"

"Ma tõesti ei tea."

"On mingi linnaosa teil seal või mis veel lähedal on? Anna mulle mingi maamärk, mida pärnakad teavad!"

"Jõgi on siin, kauplus ka, sõudebaas"

"Väga hea, sõudebaas on tiba-toba, seda kohta ikka teatakse. Saada paar pilti, kiire-kiire!"

Olin oma penidega põllul lustimas, aga kamandasin nad autosse. Kuniks nad endid kohale uimerdasid kribasin siva Facebooki kuulutuse valmis, et omanik oma hoolealuse saatusest teaks ega otsimisele tühja vaeva raiskaks.

"Pärnus, sõudebaasi lähistel jäi koer auto alla. Juht tõmbas leelet. Omanik võta ühendust!"

Midagi taolist. Kuna Pärnu päästebuss oli eile taas teadmata kohas kadunud, siis oli vaja Tallinnast sinna põrutada. Gängi vabatahtlikud hakkasid oma masinaga vastu sõitma, sest nii hoidsime aega kokku. Teel olles hakkas tulema uut infot ja esmalt sain teada, et omanik on täitsa olemas ja oli ka sel hetkel seal kui koer autosse tõsteti. Helistasin talle ja muuhulgas andis mees teada, et autojuht polnud mölakas vaid pidas kinni ja oli koerale oma poolteist tundi seltsiks.

Helistasin Erkole, andsin talle oma Facebooki parooli ja palusin koheselt tekstis ilmnenud vead parandada. Taoline sõidu ajal teksti dikteerimine toimus meie töös esmakordselt ja seda võib ka tulevikus täitsa praktiseerida. Töötab küll ja see tõstab nii operatiivsust kui usaldusväärsust. Muide, esmane info on alati veidi vildakas ning see puudutab ka zeitungite ja telerahva tegemisi. Seetõttu edastataksegi pahatihti "ümmargust" jura kuniks faktid saabuvama hakkavad. Teinekord nad paraku saabuvadki alles pärast loo ilmumist.

Lugude kirjutamisega on niimoodi, et need tuleb kohe valmis treida. Isiklikult püüan nad õhtul, äärmisel juhul järgmisel hommikul teieni tuua. Kas teie viitsiksite õhtul tehtud töödest ja möödunud päevast raportit kirjutada? Vaevalt ja see käib ka meie kohta. Seetõttu suur enamus loomapäästelugusid teineni ei jõuagi. 

Ka praegu viskan kiirelt jutu valmis, sest etteruttavalt võin öelda, et olen kohe Pärnu tulemas ja toon sellesamuse kutsa juba koju tagasi. Kui ma kodust välja astun, siis jääks see kõik kirjutamata - lugu on oma lahenduse leidnud, koer sai abi ja kõik muu pole enam oluline. Uued juhtumid tulevad peale, aga teid ju huvitab, mismoodi lugu lõppes? Peaks nagu kirjutama ju? Paras jama sellega ühesõnaga.

Öösel suhtlesin veel omanikuga ja andsin ülevaate, mida tema koeraga tegime ning, mis veel plaanis on. Ka autojuht ja tema sõbrad võtsid messengeris ühendust ja selgitasid juhtunut. Nüüd on pilt juba palju selgem ja toon selle lühendatult teieni just täpselt nii nagu ma antud hetkel tean. Veelkord lisan, et ma pole selgeltnägija ja saan toetuda vaid inimeste sõnadele.

12 aastane Rebane ehk Reps pääses aiast välja ja põrutas peateel sõitnud maasturi ette. Tavaliselt ta aiast välja ei lähe, aga seekord miski ta tähelepanu igatahes kõitis. Litakas oli vägev ja eelkõige sai pihta just peapiirkond. Porsche Cayenne juhtinud Kätlin pidas masina kinni.

"Ta tuli mu auto ette ei kusagilt ja sai löögi. Jätsin auto teepervele ja läksin kohe kontrollima. Olin rõõmus, et hingas ja siis nägin millise tahtejõuga ta end püsti ajas ja tahtis ringi joosta. 

Kuna võõras šokkis koer, siis ei julgenud kinni haarata vaid üks meist jälgis koera, teine reguleeris liiklust ja kolmas rahustas last autos. Lõpuks tormasid kohale abistajad ja omanik ning sai koos abi otsitud. Loodame kõige paremat! Omanik lubas uudistega kursis hoida!"

Repsi omanikul on autos olnud naiste kohta vaid häid sõnu öelda. 

"Nad olid oma paar tundi koera juures. Nii toredad ja väga hoolivad inimesed!"

"Mis paar tundi? Millal see siis juhtus? Me saime teate ju just nüüd?"

"Ma ei tea täpselt. Kes see ikka kella vaatab sellisel juhul, aga palju aega on möödas juba."

Nüüd ma kotin teie ajusid natuke, sest eelnevad lõigud võisid sisaldada väga olulisi faktivigu. Äkki polnud tegu tegu Porsche Cayenne vaid hoopis Volkswagen Touaregiga? Masinad ju sarnased! Sain aru, et autos olid naised ja laps, aga äkki oli neist mõni hoopis mees? Tagatipuks kirjutab Kätlin oma nime võib-olla hoopis igrekiga? Minu jaoks ei oma tähtsust, aga norida saaks küll ja lõpuks ongi kogu lugu laim, sest üks neist asjaoludest polnud korrektne.

Nagu öeldud, siis minu jaoks väga vahet pole ja keskendume olulisele. Kätlini sõnul juhtus õnnetus loetud minutid enne kaheksat õhtul. Järelikult kirjutan kaheksa paiku, sest nii ei saa puusse panna. Politseisse helistas ta 21.04 ja meie saime kõne oma pool tundi hiljem. Seega olid, kirjutan nüüd autosolijad, sest ka nii ei eksi, koerale tõesti väga-väga pikalt seltsiks. Tavajuhid nii ei käitu ja eriti veel reede õhtul. See on nüüd fakt küll. 

Ma ei tea, millest keegi siit kinni haarab, aga minu tähelepanu pälvis asjaolu, et inimesed ei teadnud Loomapäästegrupi olemasolust ja seda, et me taolistel juhtudel appi tuleme. Järeldus on üks - kuigi me oleme parajad kisakõrid, siis teavitustöö tahab jätkuvalt parendamist ja peame veel rohkem ja veel kõvemini enda olemasolust rahvale teada andma.

Ja nüüd jõuamegi sujuvalt selle loo kõige tähtsama punkti ehk koera tervise juurde. Loomade Kiirabi Kliiniku loomaarst dr. Karl Armin Pulk vaatas ta põhjalikult üle. Rebane oli vana rahu ise ja lasi kõik protseduurid ilma narkoosita ära teha. Muide, see käis ka õmbluste kohta, mida koer ise suure huviga pealt vaatas. Loomulikult tehti kohalik tuimestus, aga tavaliselt loomad nii rahulikud pole. 

Tuleb meelde üks Charles Darwini meenutus koerte lojaalsusest ja piiritust usaldusest inimese vastu. Oli kunagi üks arst, kes tegi loomadega katseid ja nii ta teaduseesmärgil ühe kutsa lõhki lõikaski. Koer vaatas teda ainiti ja lakkus sel ajal oma piinaja kätt. Parem kui ma seda poleks kunagi lugenud ja sellest hetkest sai minust veendunud loomkatsete vastane. Saan aru, et paratamatus, aga põlgan täiega ja iga keharakk minu sees on selle vastu. Peab olema teine tee .......

Vat Rebase-poiss on üsna samasugune koer. Ta oli paugust ja ka rahustist uimane, aga ta usaldas ja lasi kõike endaga teha. Koer teadis, et talle tehakse head. Teadis, et teda tahetakse aidata. Nüüd tulistan puusalt kiirkõnes vigastused - üleüldine põrutus, ajuturse, lahtine pea- ja kõhuhaav, hammustas keelde, sellest ka veri, ilmselt ka kolju sees läks miskit katki ja sealt vabanenud veri tuli silmanurgast välja. Ülejäänu on aga köki-möki ja sedapuhku Rebane sai endale teise sünnipäeva juurde. Seda sõna otseses mõttes ja vedas, et kokkupõrkejõud ta otse asfaldisse paiskas. Vedas, et tegu oli kõrgema maasturiga. Vedas, et Koertejumal just eile Pärnus otsustas nädalavahetust veeta.

Dr. Pulk puhastas haavad, eemaldas sealt väikesed kivid ja pigi ning õmbles kinni. Kõik luud-kondid, kaasa arvatud kolju olid täiesti terved. 

"See on ikka imelugu küll ja ta on nii tore koer. Põhimõtteliselt võid talle järele tulla ja koju viia. Uskumatu lugu, et koer sellise paugu üle elab ja nii eakal koeral mingeid komplikatsioone poel. Ime! Suur ime!"

Hommikul vara ajasin Rebase omanikud üles ja teatasin rõõmusõnumit! Leppisime kokku, et toon koera ise tagasi. Kadestage ja kiruge nüüd inimeseülistajad, aga sellist teenust ja teenindust ei pakuta isegi teile mitte! 

Mul on tegelikult omad kasud sees ka, sest tänases päevaplaanis on kirjas, et pean vähemalt nelja kaunist Pärnu naist seksuaalselt ahistama. Sellest ei saa üle ega ümber. Sotsiaaltöö noh, sest ka nemad väärivad tähelepanu ja tunnet, et neid ihaldatakse. Kirjutasin ka Kätlini perele, sest nad olid väga mures. Lubasid õhtul kõik koos Rebasele külla minna ja ehk väikese sünnipäevapeogi maha pidada. See hea ja tore mõte.

Elu on suurem kui lehelugu või telesaade ja teinekord saavad üsna halbadel asjaoludel kokku eranditult vaid head inimesed, kes ka teistsugust "elu" austavad ja kummardavad. Lood loomadest on tegelikult paljuski hoopis lood inimestest enestest ja see kirjutis on selle väite ilmekaks tõestuseks.

Pärnus toimus eile ka ühe teise koera päästeopp, mille käigus naha alla kasvanud ja põrgupiinu valmistanud roostes kett eemaldati. Ometigi näikse ka sellele äärmiselt vastikule ja jõhkrale loole hea lõpp tulevat. Sain hommikul alloleva kirja:

"Tervist!!! 

Pärnumaalt päästetud haavanditega kaelaga koer leiab kodu minu juures. Olen aastaid jälginud Teie ning teiste vabatahtlike uskumatut tööd ning olnud ka inaktiivne liige Loomapäästegrupi meililistis. Aga nüüd on tulnud hetk ka omalt poolt midagi panustada. 

Asi selles, et piltidel olev koer on täpselt sama „tõug“ mis minu esimene koer Pontrus, kelle 13 aastaselt varjupaigast võtsin. Sõna tõug jutumärkides kuna tegu on loodusliku koeratõuga. Sellist tüüpi koer (must hunt valge laiguga rinnaesisel) on looduslikult esinev koera fenotüüp mis kerkib esile kui koerad segamatult omavahel paljunevad. 

Mina nimetasin oma esimest koera algselt küll „Tallinna kohalikuks“, aga seda tüüpi koeri esineb ülemaailmselt. Eri värvi silmad, aga üks pilk. Sarnane iseloom. Tihtipeale ka hallid „püksid“ tagajalgadel. Nagu ka Pontrusel, kelle võtsin nelja nädala vanuse alatoidetud ja artriidis jalgadega, vastsündinu mõõtu kutsikana sealt pappkastist, kus ta oli oma õdede-vendadega, tollest kohutavast Viljandi maantee äärsest varjupaigast. Kutsikate ema oli „ära surnud“?! 

Oli kutsikana saba otsas kaks valget karva, nii oli ka Pontruse ühel poegadest laik rinna ees ning kaks valget karva saba otsas. Esimese koera võtsin varjpaigast, teised kaks tulid juba otse tänavalt jalutuskäikude jooksul ette sattunud hulkurite hulgast.

Praeguseks pole koeri pidanud juba neli aastat kuna olen oodanud kuni saatus viskab teele ette uue olendi, nagu ma olen neid harjunud leidma, aga viimased ajal olen aru saanud, et kuna ei käi enam öösiti mööda linna ringi, ei juhtu ka saatus ette viskama uut tulijat. 

Nüüd on see hetk tulnud, ning ma väga sooviksin aastaid põrgus piinelnud loomale anda ülejäänud ELU. Nagu ma Pontruse eest hoolitsesin. Las ka tema saab kolmetunniseid jalutuskäike. Las ka tema saab, vähemalt oma elu teises pooles olla sügavalt armastatud." 

Jehhuu, nüüd Reps masinasse ja Pärnu poole teele! Siit me kaks õnnesärgis sündinud vanurit tuleme. Ja-jah, ka mul õnnesärk garderoobis rippumas - üheksakümnendatel tulistati pooleteist meetri pealt pähe, aga siin ma teie rõõmuks või kurvastuseks jätkuvalt olen ning mul on oma tee käia ja asi ajada. "Looma-asi" ajada. Äkki just see seik mind sellele teele suunaski? Jama! Ei ta suunanud ja ma sündisingi just sellisena! Vahet pole ja katame lauad!