Paluksin sedapuhku sotsiaalvaldkonna juristide abi ja mu küsimused on järgmised:
1. Kas rasedus on võrdsustatud invaliidsusega?
2. Kas laste olemasolu annab automaatselt invaliidsuse ja mida rohkem lapsi, seda suurem puue?
3. Kas on korrektne, et ka 15 ja 20 aastased inimesed kuuluvad nüüd juba väikelaste kategooriasse.
Miks ma pärin? Aga sellepärast, et tervel seltskonnal rasedatel ja lastega inimestel on kõrgendatud ootus ja arusaam, et neid tuleb aidata ja nende arved peaksid tasuma Loomapäästegängi annetajad.
Sel ajal kui mina noor isa olin, siis valitses valdavalt teine arusaam - ise kepin, ise kasvatan ja ise vastutan. Polnud väga nagu kuskil prõmmimas ja "oma suurt muret" kurtmas käia, kuigi ega lihtne olnud see tollalgi.
Ometigi ei võtnud ma seda kui neetud koormat vaid kui suurt õnne ja vedamist, et nad elu ja tervise juures on. Uus aeg tõi vist kaasa uued kombed ja nüüd on lapsed nuhtlus, tüütus, koorem ja palju-palju halbu asju veel.
Loomulikult toovad lapsed kaasa ka palju head ja nimelt on nende abil väga mõnus aastas vähemalt paar korda, nt Emade- ja Isadepäeval sotsiaalmeedias fotodega kekata ja ülistada oma emalikku-isalikku armastust. Sünnipäevad sinna otsa. Neil päevil on sõnum muidugi teine:
Mina hüppaks küll tagasi sinna aega kui maja kilkamist ja väikeste jalgade pladinat täis oli. Siis oli tegemist hommikust õhtuni ja põngerjaid magama lugedes vajus endal teinekord esimesena silm kinni. Aga ma kuidagi nautisin seda kõike. See andis elule mõtte, mitte põhjuse kurtmiseks. Aga mnjah - ma olen ka selline isa-tüüpi mees, kes tänapäeval vast pedofiilia paragrahvide alla liigituks.
"Ohh mu päikseke ja elu mõte! Ma armastan sind nii-nii palju! On küll raske, aga olen tubli eesti naine/mees ja pean raskuste kiuste hakkama saama!"
Vastiku toriseva vanemehena olen nii mõnelegi abivajale soovinud hoopis õnne ja palunud nautida nii ootusrikast rasedust kui seda titeaega, sest need va lapsed kasvavad nii paganama kiiresti ja hiljem jääb sellest vaid ähmane mälestus. Muidugi on raske ja muidugi on sahmimist, aga see käib ju selle juurde või saan ma valesti aru?
Vastiku toriseva vanemehena olen nii mõnelegi abivajale soovinud hoopis õnne ja palunud nautida nii ootusrikast rasedust kui seda titeaega, sest need va lapsed kasvavad nii paganama kiiresti ja hiljem jääb sellest vaid ähmane mälestus. Muidugi on raske ja muidugi on sahmimist, aga see käib ju selle juurde või saan ma valesti aru?
Mina hüppaks küll tagasi sinna aega kui maja kilkamist ja väikeste jalgade pladinat täis oli. Siis oli tegemist hommikust õhtuni ja põngerjaid magama lugedes vajus endal teinekord esimesena silm kinni. Aga ma kuidagi nautisin seda kõike. See andis elule mõtte, mitte põhjuse kurtmiseks. Aga mnjah - ma olen ka selline isa-tüüpi mees, kes tänapäeval vast pedofiilia paragrahvide alla liigituks.
"Parim ja õigeim mees, kellega lapsi saada!", eksnaise ütlus on tänini suurim tunnustus, mida mulle eales öeldud on. Täitsa uhke tunne kohe!
Kui nad lahkusid kodunt, siis kaotasin ennastki paariks-kolmeks aastaks, aga nüüd on kõik taas väga hästi. Vahepeal libastusin ja sahmerdasin absoluutselt kogemata paari endast ligi kakskümmend aastat nooremate piigaga ja mõistagi tuli laps teemaks. Sa vana raks! Mul pidi süda seisma jääma ja kartsin seda kut tuld, sest enam küll ei viitsiks nullist otsast peale alata - mähkmed, unetud ööd, lasteaed, kool. Appi-appi! Nii ma arvan. Praegu on turvaline ja mu pruutide vanus algab üheksakümnendast eluaastast, aga valvsust ei tohi kaotada, sest tänapäeval sünnitavad seitsmekümnesed ka nagu niuhti .....
Andke mulle andeks, aga mina ei pea rasedust ega lapsi selliseks põhjuseks, et kogu ühiskond teid nüüd lutitama ja potitama peaks. Kõigil on lapsed! Ka mul on lapsed, mis sellest, et praegu umbes saja kolmekümne aastased. Loomulikult on olemas erandid ja aitame alati võimaluste piires, aga tooge põhjuseks vähemalt vilets majanduslik seis, mitte rasedust ja lapsi! See on täiega nõme!
Enamus naissoost on rasedad olnud. Lühikest aega, ainult üheksa kuud. Minu rasedus kestab aga juba aastakümneid, aga olen ka tubli eesti mees ja üritan selle "kõhukese" kaasa tarimisega kuidagi ise hakkama saada. Abi ei vaja ja ärge tulge üldse pakkumagi! Ma ikka ise tahan enda ja kõigega, eelisjärjekorras oma laste, lastelaste ja lemmikutega hakkama saada. See on lausa auküsimus kui soovite!
