"Robi tervitab ja on oma uue elukesega paksult rahul!"

Tagasiside päästetud loomade omanikelt on oluline ja need kirjad teevad südamest rõõmu. Jagan seda teiega ja loodan, et see muudab ka teie päeva natuke helgemaks.

"Tere Heiki! 

Homme saab kaks aastat sellest päevast kui sain teilt imelise tegelase. 

Sina tead teda nime all Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa ehk Kuti. Oskasid ikka nime välja mõelda! Minu juurde tulles oli ta mõned päevad Kuti, siis Kuti-Robi ja lõpuks sai temast Robi.

"55"

"Poleks mina uskunud, et sa nii vanaks elad!", ütleks mõni eakam sugulane kähiseva häälega pead vangutades kui ta veel eluks oleks.

Nüüd on siis uhke veerand elukesest selja taga ja nooruki "Suure plaani" kohaselt hakkan järgmise 55 aasta möödumisel enneolematul hulgal naisi võrgutama, et aidata meie rahval ikka püsima jääda. Innajale järgneval sajandil võtan aga juba rahulikumalt ja valmistun pensile jääma. 

Eesmärgid on selged, loogilised ja reaalsed. Verstadepostide möödumisel vaadatakse ikka tagasi. Teen seda kodukoetud moel minagi.

"Hurraa! Ka Nõpsi opp on edukalt möödas!"

Tegin endale ise kingituse ja eile sai Nõps ära steriliseeritud. Põhiline põhjus eaka koera taoliseks operatsiooniks oli aga see, et piimanäärmekasvaja hakkas suurenema. Veider, aga Nõpsik kasvab suuremaks, mida 10+ aastaselt koeralt enam ei ootaks. Kaalu ka terve kilo või rohkemgi juures.

Kahjuks "kasvas" ka kasvaja. No kohe korralikult ja kahe kuuga oli suurenenud oma kolm korda. Saime jaole ning loodetavasti annab see talle mõned eluaastad ikka juurde. Nagu näete, siis üsna egoistlik kingitus tegelikult, sest sellega ostsin ju tegelikult ka endale temaga koosolemise aega juurde.

"On ikka õgard! Sofi pistab nahka absoluutselt kõik!"

Vahest juhtub nii, et satud õigel ajal õigesse kohta. Eile juhtus säherdune asi kui Sõle loomakliinikusse läksin.

Dobermann Sofi va õgard arvas heaks perenaise rahakoti koos sisuga ja teisigi mittesöödavaid asju nahka pista. Kurat teab, mis seal koera peas toimus, sest tegemist pole ju enam kutsikaga. Noorukese omaniku hirm oli suur, sest kogu see mant loomulikku teed pidi välja ei tulnud. 

"Kitsekesed! Pidage veel kolm päeva vastu!"

 "Andeks kas teil veel ruumi?"

"Ei põld on täis! Tulge hiljem, praegu on see maalapp meile reserveeritud."

Tore, et mõned metskitsed veel ikka elus ka on. Trehvame kuuepealise karjaga üsna tihti kui koertega jalutamas käin. Kui nad platsis on, siis anname metsaasukatele ruumi ja läheme mujale. 

Eile õhtul oli just nii kui natuke pimeda peale jäime ja hiljem põllule läksime. Kõik kuus olid elus ja terved. Siiras rõõm oli neid näha ja tagurdasin aga masina vaikselt minekule.

Korra sattusime aga keset päeva kokku. Nemad nosisid väheke eemal ja sulasid loodusega kenasti ühte. Ei pannud tähelegi. Kui märkasin, siis hoidsin hinge, et koerad ei näeks ja hakkasin neid auto poole suunama.

KODU LEITUD! "Pätu otsib (hoiu)kodu! Kiire-Kiire!"

Loomapäästegruppi on jumalad hoidnud ja alates novembrist on läinud päriskoju paras korralik ports loomi. Olen neist riburadapidi ka kirjutanud, sest sellised lood teevad ju südame soojaks. Järge ootavad veel elluäratatud kiisupoeg Ella, Imaveres auto all jäänud ja teistegi lood, mil imetoredad lõpud. Nii kui fotod saadetakse, kriban valmis.

Lääne-Virust said aastalõpus uude koju üle kolmekümne tänavakassi. Mina neist väga ei tea, aga loodetavasti saadavad uued pered fotod ja vähemalt paneks nad Facebookis albumisse ilmarahvale näitamiseks. Gavergate jätkub ka täie hooga, kuigi seis on endine 11 kodudes ja 16 ootamas. Ka neile hakkan aktiivsemalt kodu otsima juba homsest.

Teengi koduotsimismaratoniga algust, aga sedapuhku tõstan järjekorra etteotsa kassikese, kes pole Loomapäästegrupiga otseselt seotud. Mängusõpru tuleb hoida! Mängusõpru tuleb aidata! Loomade Kiirabi Kliinik on samuti gängi mängusõprade seas ja sedapuhku vajavad juba nemad natuke abi.

"Külmast tiigist sooja voodisse - Chihuahua Jack"

"See naine on kõige rõvedam eit maamunal!"

"Ole vait! Ta on parim naine üldse! Ta on ingel!"

Mõlemal mehel võib õigus olla, sest naine käituski nendega just vastavalt. Mitte meelega, aga ta mõjus lihtsalt kummalegi erinevalt. Vahest kohtuvad paarid, kes vastastikku just need halvimad omadused esile kutsuvad. Hiljem pole kummagil ühtki head sõna teineteise kohta öelda ja tegu oli niigi üürikese elu raiskamisega. Parem kui poleks kohtunudki. Endalgi paar sellist kogemust varnast võtta. Küllap ka teil.

Sama lugu on loomadega. Ühes kodus on ta vastik tigedik, aga teises kuku-nunnu ja armsaim lemmikloom, kes eales sündinud.

"Rõõmus taaskohtumine - 19 aastane Ilkas jõudis koju tagasi!"

Tapa linnas vaevalise liikumisega silma jäänud koer Ilkas jõudis täna koju tagasi. Väga paljud olid seda meelt, et koer tuleb raudselt omanikult ära võtta. Käitusin siiski risti vastupidi. Miks? Kohe seletan.

Esiteks sellepärast, et looma ära võtmine on ülimalt suur õiguslik riive ja see peab olema ikka väga põhjendatud ehk teisisõnu peab looma elu suisa ohus olema või on edasine elu tõestatult piinarikas.

Argument, et loom elaks "MUJAL" paremini, ei ole tegelikult argument, sest ka teie enda loomad ja lapsed elaksid mõne miljunääri juures palju paremini. Rikkad suudaksid ju palju rohkemat pakkuda. Eks ole?

"Tapa haige koer on Loomapäästegrupi hoole all"

Tapal inimestele silma jäänud koerake on Tallinnas ja Loomade Kiirabi Kliiniku arstid kontrollisid ta ka üle. Peremees on üles leitud ning pärast telefonivestlust sai koera olukord ka veidi mõistetavamaks:

"Ta on juba 15 aastane. Äkki veel rohkem, naine teab täpselt. Kurt ja ka mõlemad hädad tulevad siis kui ise tahavad. Pidamist enam pole. Ta on lihtsalt juba nii vana. Kui leiate tõsise tervisehäda, siis pange ta "tuttu." 

"Kangelane"

Paganama igav. Hommikul mõtlesin, et teeks enesele otsa peale. Kohe polnud enam igav. Siis mõtlesin ringi. Järelikult päästsin elu. Enda elu. Elupäästja on kangelane. Tegin isegi aumedali ja tänukirja. Nüüd võiks keegi selle mulle üle anda. Nii oleks palju pidulikum.

Homme teen sellest kangelaslikust elupäästamisest uudisloo ka. Ostan lausa GoPro Hero kaamera. Ei kurat! Siis on see ju juba eilne uudis.

Pole hullu. Hommikul hakkan jälle mõtlema, et teen enesele otsa peale ja siis päästan end ära. Sedapuhku juba otseeetris tuttuue kaameraga. Mõnus on ikka kangelane olla. Motivatsioon missugune uuteks suurteks tegudeks!

"Murakas ei pea enam iial kartma, et ta bussijaama kappi visatakse!"

Mul on teile eriti hea meel teatada, et Tallinna Bussijaama jäetud kiisu leidis teisel katsel enesele päriskodu. 

Esimese koduga läks natuke nihu, sest seal ta näitas iseloomu ja teritas küüsi isegi väikese lapse peal. Noor pere ei julgenud riskida ja Murakas koliski seejärel ühte Eesti väikelinna.

Esialgu hoiukodusse, aga läks nii nagu pahatihti ikka läheb - loomad said omavahel läbi ja lõpuks pere kiindus ning ei tahagi temast enam loobuda. Tundub, et kassile seal meeldis, sest eelmises peres olnud kurjusest polnud enam alles jälgegi. Perenaine Maarja ise kirjutas nii:

"Gavervcat nr.4 - Fluffy"

Fluffy oli üks õnnelikest Katrin Gaveri kiisudest, kes veel eelmise aasta sees päris oma koju jõudis. 

Ta ei pidanudki kolima kaugele ehk sauekaks ta jäigi ja sedapuhku oli kiisukesele ka jõulupuu all spetsiaalselt talle mõeldud kingitus täitsa olemas.

Oleks seda ette teadnud, siis oleks "jõlgutamine" ära jäänud kuid paraku pole keegi meist selgeltnägija. Sestap on see va loomapääste teinekord üsna võrdväärne pee kaudu hammaste parandamisega. Me muidugi püüame seda alati võimalusel vältida.

"Gavergate vahekokkuvõte - 11 kassi uutes kodudes, 16 alles ootavad oma inimest."

"Tšau, kuulsin et mingi kõlakas käivat, et üks hall gavercat pandi metsikuse tõttu magama. Ega sa ei tea midagi sellest?", päris Fideelia-Signe Roots täna minu käest karmilt.

"Pole kuulnud. Huvitav, kes lubas? Uuri täpsemalt"

"See inimene teadis nii palju, et arst oli otsustanud magama panna. Teine kuulukas oli veel, et Saue majast leitud üks kass hiljem viidud Sinirebasesse ja seal kohe eutaneeritud. Ta tahtis teada kas ma midagi rohkem tean, aga mul pole aimugi."

"Tervita "SEDA INIMEST" minu poolt ja käigu persse! Oligi imelikult vaikne!"

"Kas RMK allub tõesti otse Moskvale?"

Kõik valutavad südant meite metsa pärast. Isegi valitsuserakondadesse kuuluvad kodanikud raputavad pead ning muudkui jagavad vastavaid postitusi:

"Oi-oi-oi! Ai-ai-ai! Kes küll vastutab ja piiri paneks?"

Ka vabariiigi valitsus on nõutu. Passivad teineteisele juhmi näoga otsa ja laiutavad käsa. Kohe kahju teistest. Ma saaks veel aru, et kui reform oleks võimul - need müüvad ju kõik maha, sest raha on suurim Jumal. 

Sotsid tõmbaksid ka sae käima ja saadaksid puidu beduiinidele - kõrbes ju puid pole ning tuleb aidata. Vastu saame äkki liiva. Õujeee ja good business! Ülejäänu jagaksid aga vähemuste vahel laiali. Õige kah ja pole vaja enamlaste sekka kuuluda. Vähemused tagavad tuleviku ja pissivad kõrge kaarega enamikele krae vahele. Nii on lääne kultuuriruumis kombeks.

Kes siis aga ikkagi metsa langetab?

"Kaevur Nõps"

"Pepud püsti, pepud püsti, me ei karda üldse süsti!", hõiskavad Ruts ja Nõps ning jätkavad tunneli kaevamist Austraaliasse.

Üks tegevus, mille Nõps Ruudilt selgeks õppis on kaevamine. Naudib täiega.

Mina mitte, sest see mulda täis nuustik ronib ju lõpuks voodisse. Mnjah, koeraomaniku rõõmud ja mured. Ja süsti kardavad nad ikka ka. Lohutab seegi. Paras!

"Gavercat nr.21 - GARRI"

Aega võtab, aga asja saab ning proua Katrin Gaveri käest päästetud kiisud lähevad riburadapidi koju. Sellisesse koju ja ellu, mida nad seni veel näinud polnud. 

"Appi! Kes päästaks meist päästja käest?", tuleb meelde üks nõuka-aegne irooniline hüüdlause, milles abi paluti. Mäletatavasti päästis ju Nõukogude Liit samuti eesti rahvast kõiksugu hädade käest ja tõi siia õitsengu ning kultuurigi. Frau Gaveri kasside päästmistega oli umbes sama lugu. 

Kunagi ammu ta neid tegelikult ka aitas ju, aga seejärel kasvas kõik üle pea. Lõppvaatus oli hullemast hullem ja vaatepilt oli üsna samasugune nagu paar aastat tagasi provva Stepanova juures Alliklepa külas avanes. Tõsi, kasse oli Gaveril neli korda vähem, aga kõik ülejäänu alates haigustest ja toitumisest oli täpselt sama. 

"Uus kodu, uus elu - Mürsik"

"Lõppenud on päevad, mil puuris passisin,

hinge sellest hetkest on vaid jäänud nukker piin.
Kuid ei sellepärast meelt ma heida nüüdki veel,
tatsan rõõmsalt mööda tuba ja sulle näitan keelt ...."

Just sellised võiksid olla Mürsikuks ristitud kassipoja uued sõnad kunagisele menulaulule "Lõppenud on päevad", mille laulis siinmail kuulsaks Helgi Sallo. 

"Horoskoopi" näinud inimesed teavad ja see repliik oli mõeldud just nooremale lugejale, kes Tõnis Mägi nimelist härrat vaid künkaks Toompea veerel ja Jaak Joalat mingiks veepaisuks peavad.

"Uus kodu, uus elu - Nõps"

"Tere. Mind huvitab see koer, kes Sipa külast päästeti. See hästi karvane. Sooviksin talle kodu pakkuda. Kui vana ta on?", päris üks tore inime.

"Ilmselt kümme ja aastake-paar veel pealegi."

"Oi-oi-oi, siis ta on liiga vana meie jaoks."

Tegelikult ma Nõpsi täpset vanust ei tea. Loomarstid pakuvad ülimalt vitaalse vanamemme vanuseks viis-kuus aastat, mitte rohkem. Naabrid ja valla sotsiaaltöötaja lugesid näppudel aastaid ja pakkusid kaks korda enam. Ilmselt on kohalikul rahval õigus ja Nõps on lihtsalt väga hästi säilinud.

"Intervjuu"

Paar päeva tagasi sattusin jälle kaamera ette. Võtsin julgustuseks Rutsi ja Nõpsi kaasa, et seda va "kaamerakrampi" ja närvilisust vähendada. Katrin Lust ajab ju hirmu naha vahele ja kahest karbist Xanaxist sedapuhku abi polnud.

Ruudi oli omas elemendis, mis tähendab, et ta ainult haukus ja hüppas kõik asjaosalised poriseks. Nõps oli kohmetu ja mängis argliku-armsa memmekese rolli kenasti välja. Nummi-nummi!

Mida tegi aga intervjueeritav Valner?

"Järeljõulud said punkti!"

"Marianne, Mardi, Kati, Maie, Jürgeni ja Lisete suvalise jõulukingi asemel loomade abistamiseks", seisis ühe annetusena tulnud makse selgituses kui täna pangakontot sirvisin.

Üllatuslikult leidsin ka paar kooli lisaks, mille lapsed jõulukinkide asemele ilma suurema kära ja reklaamita hoopis Loomapäästegrupi hoolealuseid toetasid.

Üks neist oli Püünsi kool ja teine Tallinna 21.kooli 12B klass. Lisaks Tallinna Polütehnikumile käisin ka neid tänamas ja olid äraütlemata toredad kohtumised. Kahjuks ei luba tänapäeva reeglid koolipilte enam avaldada. Sestap leppige välisplaaniga Püünsi armsast koolimajast ja kujutage ette, seal sees olevaid lapsi.

"Paljajalu õues! Aitäh Ruudi!"

Ruudi õhtul väga õues olla ei taha - kardab pauku. Sestap on viimane "piss" trepikoja ees haljasalal. Kaks minutit ja valmis! Nagu seks. Koos eelmängu ja suitsuga muidugi!

No ja läheme õue. Ei hakanud täna end selle paari mintsi pärast riidesse mässima. Lühikesed püksid ja paljad jalad plätudes. Hea, et fliisi peale viskasin. Suitsu ei võtnud ka kaasa.

"Jälle teel"

Me jälle teel,
Nõps on ligumärg,
suust välja ripub keel.

Õues tormab,
vesi lausa keeb.

Ruudil poogen -
tal alati hea meel,
ükskõik kuhu
viib meid jälle tee ...

"Kurat küll! Koer söögilaual! Pähe istuvad saadanad! 

"Uppus või uputati? Tilluke Jack sai uue võimaluse!"

Koera hädakisa ja inimeste hõiked rikkusid muidu nii vaikset ja rahulikku Koidula tänava ümbrust, kui inimesed nägid nn vanadekodu tiigis tillukest koera sumpavat. Lugu juhtus Rakvere linnas. 

Janek Eerits oli mees, kes ei pidanud paljuks külma vette minna ja loomake välja tuua. Ega ta tuppa muidugi kisa kuulnud, aga koerale kutsus teda appi noor lapsevankriga emme, kes võhivõõra inimese uksele koputas. Naine jalutas beebiga kui korraga kuulis koerakese kiljumist. Kahjuks ei tea ma tema nime, aga nii tubli inimene, et ta just nii käitus ja tuimalt mööda ei läinud! Müts maha!

Janek ei mõelnud kaua, viskas ürbid üll ja päästis koerakese elu. Pikalt poleks see tegelane külmas vees vastu pidanud. Ega meiegi inimestena ka kangemad ole ja alajahtumine tabab meid kõiki. Mees viis kutsa koju, kuivatas ära ja soojendas üles. Koer oli rahulik, tänulik ja väga tubli. 

"Gavercat nr.18 - VASJA"

Vasja tunneb end turvaliselt, kõht on täis ja tervisehädad nüüdseks juba möödanik. Sõnu polegi vaja. Pilt räägib enda eest. Vasja jõudis lõpuks ometi koju!

Ärge pange tähele, et numbrid "hüppavad" kolmest kaheksateistkümneni ja tont teab, kuhu veel. Ega kiisud järjekorranumbrite alusel kodudesse saa. Lisaks ootan endiselt ka uutelt omanikelt fotosid. Nii kui saadavad, saan ka teile pidulikult raporteerida.

"Gavercat nr.3 - TUUL"

Mu arvutis on kaust "Gaveri kassid" ja seal on kõik petisnaiselt ära võetud kiisud kenasti kirjas. Nimesid neil algselt polnud ja, et kuidagigi järge pidada, siis nimetasin nad lihtsalt "gavercat'ideks number ühest kuni kahekümne seitsmeni.

Pole mõtet oma pead vaevata ja heietada miks meie õigusruum taolist petuasja ja loomade sandisti kohtlemist talub. Nii lihtsalt tänaste poliitikute ja kehtiva õigusruumi puhul on ning seda on paganama raske muuta.

"Loomuse" rongkäik loomade heaks juba sel laupäeval!

Mina ise pole eriline tänaval meele või meelsuse avaldaja, aga see ei tähenda, et meie gängi rahvas või Sinagi hea lugeja ei võiks seal osaleda. Sellest ka see üleskutse:

"Karusloomakasvandused on jätkuvalt teema. Imelik, aga sellest verisest rahast saab tulu vaid käputäis inimesi. Veel imelikum on aga see, et see verine kasuminatuke läheb riigist välja. Sel teemal on hunnikus seadusparandusettepanekuid tehtud ja korduvalt ka koosolekuid kõige kõrgemal tasemel peetud. Tühi vaev ja vaimu närimine!

"Head reisi Donna! Mingu sul hästi!"

"Kas te olete varem ka meie juures käinud?", pärib Sõle loomakliiniku administraator Küllike.

"Ma ise pole, aga see on Loomapäästegrupi koer. Ta peaks teil kirjas küll olema."

Vaatan mina kollast koerakest ja täitsa võõras tundub olevat.

"Kas sina oled meie koer või? Kuidas ma sind küll ei tea?", teen kutsaga sõprust.

KODU LEITUD! "Imeilus Boris otsib kodu!"

Inimene teeb plaane, aga elu läheb oma rada ning alati kõik ei õnnestu. Nelja ja poole aastase Borisiga juhtus just säherdune lugu, et perenaise tervis hakkas nöökima ja koos nad enam olla ei saa. Kassist ei loobutud vaid üritati pere sees asi korda ajada.

"Tšau vana! Anna nõu! Saime olude sunnil endale kassi ja nüüd oleme lõhkise küna ees, sest meie 12 aastane koer ei lepi kassiga kuidagi. Kass on isane, kiibistatud, kastreeritud ja igati tore loom, ainult väheke kartlik.

"Uus aasta. Uus elu - Mõmmik"

"Ohh sa raks, kus on suur elukas!", ehmus Mõmmik kui uues kodus esimese asjana kogu otsaseina katvast peegeluksest oma kujutist nägi. "See tüüp on ohtlik!"

Hirm ja ettevaatlikkus sundisid kassi väga aeglaselt toas liikuma. Peeglist vastu jõllitavat tegelast ei lasknud ta sekundikski silmist. Lõpetasin ta piinad ning võtsin sülle. Läksime koos peegli juurde:

"No vaata ise ohmu. see oled sina ja ennast pole vaja karta!"

"Loetumatute loomalugude sekka pääses neljal korral ka Loomapäästegrupp"

Teinekord jääb pilk peale ka vanadele artiklitele ja sattusin just ühte lugema. Veerandsaja eelmise aasta loetuma loo hulgas oli ka lausa neli juhtumit, millega Loomapäästegrupp tegeles. Hea, et me tegemised ikka loomasõpradele korda lähevad.

Mis veel silma jäi? 2007 aastal enne kui Loomakaitse seltsi lipu all "paugutama" hakkasime, polnud paljud kuulnudki, et Eestis loomi kaitsev organisatsioon on. Nende hulka kuulusin ka mina ja otsisin veebist jupp aega enne kui ELS-i üles leidsin.

2009-2010 oli loomakaitsjaid juba päris palju. Iga mats, kes kassile pai tegi oli LOOMAKAITSJA. 2018 sai loodud Loomapäästegrupp MTÜ ja täna on märkamatult kogu riik LOOMAPÄÄSTJAID täis. Küllap olete uue sõna tekkimist meie kõnepruuki ka ise märganud.

"Uus aasta. Uus elu - Bosse"

Lugu rubriigist "ketikoer sai kuudist voodisse". Tõsi, oleks pidanud nii Bossest kui ka mõnest teisestki meie hoolealusest kirjutama juba jõulude eel, sest pühadeks olid nad juba päris oma kodus ja ootasid kuuse all kinki. No ei jõudnud ja ärge pange pahaks.

Taoline elumuutus oli nende jaoks muidugi šokk, sest õueloomad ei osanud ette kujutada, et ka taoline eluke on olemas. Omanik Maarika kirjeldab Bosset kui ülienergilist ja mänguhimulist kutsat, kes enamuse ajast pere teise koeraga mängib.

"Ta püsib paigal vaid siis kui kaissu võtan. Siis ta ei hingagi, sest kardab, et tõstan ta maha. Ta nii naudib seda lähedust!"

"Segane värk"

Kaader prantsuse filmist. Miljonäriproua mehele:

"Minust pole vaja lugu pidada! Ma olen elus naine, kellel on vajadused. Mind tuleb keppida nagu litsi, kirglikult, palju, jõuliselt ...."

Õukei, aitab sellest draamast. Lülisin teisele kanalile. Kaader inglise filmist. Naine mehele:

"Sa käitud minuga halvasti. Sa võtad mind nagu litsi. Minust tuleb lugu pidada! Ma olen siiski sinu naine ....."

Mnjah, segane värk. Hakkan parem multikaid vaatama ......

"Nunnud patsiendid. Vol.1000"

Nädalavahetusele vastu ja ikka helgemates toonides nagu mul tavaks.

"Haigused ja hädad käivad ikka inimesi mööda", on üks ütelus, mis on ilmselt mõne vaid oma naba nägeva vennikese poolt välja mõeldud.

Haigused ja hädad käivad ikka mööda kõiki elusolendeid, aga seda paljud ei näe või taha lihtsalt näha. Palju meid tegelikult ka mõne liigikaaslase haigus huvitab? Oleme ikka ausad ja ei huvita ikka küll! Jääb kuidagi kaugeks see mure, kuigi kombeks on kaastundlikult kaasa kaagutada. Eks ole?

"Töötukassas"

"Nimi?", pärib ametnikuneiu üsna tüdinud moel.

"Valner"

"Viimane töökoht?"

"Palgamõrvar"

"Kuidas palun?"

"Kuidas valge hetero mees kristlikus lääne kultuuriruumis last tõsta võib?"

Täna jooksis poes üks laps mu poole, silmad punased peas. Kuna valge meessoost isik ei tohi praktiliselt enam isegi omade, võõrastest lastest rääkimata, suhelda, siis pistsin käed taskusse ja keerasin selja. Eks ikka selleks, et hiljem keegi väärkohtlemist ja seksuaalset iha väita ei saaks. Üks memm läheb mööda ja kurjustab:

"On ikka mühakas! Lapsel on mure, aga mees seisab seljaga, käed ebaviisakalt taskus ega proovigi aidata."

"Ohh seda lusti ja lillepidu! Kutsikas oli Loomade Kiirabi Kliinikust vaimustuses!"

Just selline pilt avanes Loomade Kiirabi Kliinikus kui sisse astusin. Assistent Helen Reino põlvili maas, ise nii õnnelik-õnnelik. Maailma rõõmsam ja sõbralikum kutsa mulle uksele vastu jooksmas:

"Lõpuks tulid ka! Siin on nii äge ja kihvt! Jube tore koht see loomade haigla!"

"Kulla koer. Sa ei vaja tavalist arsti vaid koerte psühhiaatrit! Haigemaja pole kindlasti äge koht! Nad hakkavad sind süstlaga torkima ja teevad muid rõvedaid asju. Jubedad inimesed töötavad siin!", üritasin uut sõpra maa peale tagasi tuua.

"Kelle koer? Kelle kass?"

Juhtum 1 - koer

Koer tuterdas Piibe maanteel, otse keset teed. Seal lähedal olid veel Kiiu ja Kehra teeotsad. Soodla poe silt ka. 

Rihmast võis järeldada, et ilmselt lahti tõmmanud. Jube arg ja kätte ei andnud. Autos oli head ja paremat, aga seda ta ei tahtnud. Läksin eeemale, aga ka siis ei puutunud. 

Ajasin teelt ära, aga ronis muudkui tagasi. Siis jooksis taluhoovi, mina järele. Kloppisin ka akendele, aga avama ei tuldud. Kindlasti polnud selle maja koer ja varsti pani ta taas maanteele ning võttis suuna üle põllu Kehra peale. Püüdsin autoga järele saada, aga kutsa oli kadunud nagu tinatuhka. Küllap läks metsa peitu ......

Hääd uut ja pidage vastu!

Same shit, only different year. Pole hullu ja peame vastu. Mingu meil kõigil hästi! Head uut ja leelo-leelo!