26 jaanuar 2020

"Rõõmus taaskohtumine - 19 aastane Ilkas jõudis koju tagasi!"

Tapa linnas vaevalise liikumisega silma jäänud koer Ilkas jõudis täna koju tagasi. Väga paljud olid seda meelt, et koer tuleb raudselt omanikult ära võtta. Käitusin siiski risti vastupidi. Miks? Kohe seletan.

Esiteks sellepärast, et looma ära võtmine on ülimalt suur õiguslik riive ja see peab olema ikka väga põhjendatud ehk teisisõnu peab looma elu suisa ohus olema või on edasine elu tõestatult piinarikas.

Argument, et loom elaks "MUJAL" paremini, ei ole tegelikult argument, sest ka teie enda loomad ja lapsed elaksid mõne miljunääri juures palju paremini. Rikkad suudaksid ju palju rohkemat pakkuda. Eks ole?



Mõistagi räägin inimesega alati läbi ja järgin oma kõhutunnet. Olen eksinud, aga õnneks harva. Ka täna pidasime omanikuga pikad jutud maha enne kui masinaluugi lahti tegin ja koera näidata tihkasin. Jälgin alati looma ja pererahva suhtlust. Kõik oli täpselt nii nagu peab.

Perenaise sõnul saab Ilkas suvel lausa 19 aastaseks. Tapa äärelinnas asuvatel majadel aedu ümber pole ja nii nad sellised vabakäigu koerad seal ongi. Ka täna tulid paar naaberpeni meid kohe tervitama. Ei ole mina see mees, kes taolises olukorras varjukat kohale kutsub. Las olla, mind nad ei sega.


Sedapuhku juhtus nii, et Ilkas kondas liiga kaugele ja väsis ära. Pole teda keegi välja visanud. Abi otsimine oli siiski väga põhjendatud, sest koer jättis tõesti mulje nagu oleks autolt löögi saanud. Netitargutustele koera edasise saatuse osas ma aga taas põhjendust ei leia. 


Ilkas võinuks pererahva poolest ka toas olla, aga koer ise olla valinud õueelu. Nüüd talle seda valikut enam ei pakuta ja jääb tubasele režiimile. Nii vähemalt lubati.

Üks mu vähestest lemmiknaistest, loomaarst Elin Põldemaa kontrollis Ilkase hommikul veel põhjalikult üle ja andis kuuks ajaks mõeldud arstirohud kaasa. Ega seal palju olnud - kõrvade jaoks ja valuvaigisti, et kuts liikuda saaks.

Omanikule ette heita saan vast kõige rohkem seda, et koera kõrvad olid ääreni mustust täis ja need tegid väga liiga. Seetõttu ta tatti pritsides pead tihti raputaski. Kõik muu on aga nagu vana koeraga ikka. 

Arvate, et ikka tulnuks koer varjupaika viia? Aga palun ja garanteerin, et üle kuu aja ta ei ela. Sureb kurbusesse ehk stressi kui vanurit enne seda ei eutaneerita. Ilmselt ka uues kodus läheks nii. Vanainimesed ei taha vanadekodus vaid ikka tuttava katuse all surra. Sama lugu on koertega kui pererahvas vähemalt hindele "rahuldav" platseerub. 




"Kas KEEGI võtaks endale-kommentaarid-kuulutused" ei toimi ja sestap olen loomapäästegängi-listis palunud taolisi hüüatusi mitte teha - need pingestavad ainult olukorda ja tolku pole. Saad ja tahad haiget looma aidata, siis on teine asi ja anna endast teada!

"Kes võtab 19 aastase kehvasti liikuva tuppa sittuva ja kuseva koera kohe praegu enda juurde?",
on mu küsimus ja palun mitte hakata pakkuma variante, et hakkame alles seda inimest otsima.

Ka "otsimise" ajal peab kuskil loom olema ja tegelikult oleme neid "otsimisi" küll ja küll näinud kuid enamasti lõpetavad millegipärast taolised hädalised ikka gängi vabatahtlike kodudes. Sestap ka palve tulevikuks - saad reaalselt aidata, siis käsi püsti ja oleme ülimalt tänulikud. Ei saa aidata - ole parem vait ja täname sind ka poolehoiu ja toetuse eest. Niisama targutajaid on niigi üliväga palju!



Meie poolt on esmaabi antud ja lähtusime just neist arusaamadest, mida ennist seletada üritasin. Vabatahtlik loomapäästja ja üks gängi "juhtvõllidest" Erko Elmik töötab selle elamise lähedal ja palusin tal täna kohale tulla. 

Tegin nad perenaisega tuttavaks ja tulevikus käib ta sealt ikka läbi kui mahti on. Lisaks pakkusin perenaisele ka arstiabi kui koera seisund peaks hullemaks minema. Ta lootis, et saab ise hakkama, aga no ei ole jõukad inimesed. Mida me nüüd siis teeme? Korjame vaesemalt rahvalt loomad kokku? Siis peab minust pihta hakkama!

Minu jaoks on see lugu lõppenud ja Loomapäästegrupp on jätkuvalt Ilkase jaoks olemas kui ta vaid abi peaks vajama. Palun teil emotsioonid maha suruda ja las väga vana koer sureb ikka seal, kus ta oma pika elukese elanud on. Loomulikult võite ta varjupaika viia ja maha tappa. Ega mina saa teid keelata.

Tapa linnast ja mujaltki kirjutasid mulle inimesed, kes pakkusid väga selget, arusaadavat ja mõistlikku abi. Tänan teid kõiki, aga arvan, et saame praegu hakkama. Ilkas ise oli pärast kliinikuööd ja kerget "ülestuunimist" hoopis paremas vormis ning oleks kohe mu silme all tavapärasele "metsaringile" läinud. Palusin perenaisel edaspidi teda üksi mitte välja lasta ja ka pikemaid jalutuskäike enam mitte teha - ta ei jaksa enam lihtsalt. Seda lubati järgida. Elame-näeme.

Tänan lugemast, kaasaelamast ja -mõtlemast.