"Ma ise pole, aga see on Loomapäästegrupi koer. Ta peaks teil kirjas küll olema."
Vaatan mina kollast koerakest ja täitsa võõras tundub olevat.
"Kas sina oled meie koer või? Kuidas ma sind küll ei tea?", teen kutsaga sõprust.
"Ta on Donna. Seesamune, kes Lääne-Virus väga üleliigne oli", seletab perenaine Hele.
"Ahh või sina oledki Donna? Elasin sulle kaugelt kaasa ja korraldasin väheke asju. Tore lõpuks kohtuda!"
"Ta on selline hellik! Täielik vari ja ei jää sammugi maha! Ju ta pole varasemas elus taolist asja tundnud. Mehed meeldivad väga!"
"Järelikult on väga tark koer! Mehed ongi ju üdini head ja naised õelad-kurjad, pahad-pahad! Isegi lapsed teavad seda! Miks kliinikusse asja oli?"
"Tulime ussirohu järele ja siis Soome, päriskoju. Viis päeva enne reisi peab andma."
"Mõned sommid on päris napakad - nina all on hyvä naapuri-hyvä naapuri, aga seljataga kiljuvad poliisit avauksi. Nad notivad neid loomi iga vale haugatuse ja isegi vale komakoha pärast passis.
Kui nii peaks minema, siis hella - tulen kasvõi järgmise laevaga kohale. Tampere on Tallinnast vaadates lähemal kui omad linnad. Eks ole?"
"Kokku lepitud"
"Midas muud kui hääd reisi ja mõnusat pikka kooselu teile!"
Seotud lood:
