05 jaanuar 2020

"Uus aasta. Uus elu - Mõmmik"

"Ohh sa raks, kus on suur elukas!", ehmus Mõmmik kui uues kodus esimese asjana kogu otsaseina katvast peegeluksest oma kujutist nägi. "See tüüp on ohtlik!"

Hirm ja ettevaatlikkus sundisid kassi väga aeglaselt toas liikuma. Peeglist vastu jõllitavat tegelast ei lasknud ta sekundikski silmist. Lõpetasin ta piinad ning võtsin sülle. Läksime koos peegli juurde:


"No vaata ise ohmu. see oled sina ja ennast pole vaja karta!"


Mõmmikuks ristitud kiisu sattus meie juurde möödunud aasta 17. mail. Täpsed asjaolud pole enam meeles, aga vist oli nii, et üks loomaarst leidis ta teepervel lebamas, pidas masina kinni ja võttis kaasa. 

Järjekordne liiklusõnnetuse ohver sai gängi kulu ja kirjadega arstiabi ning läks seejärel Kristiina Pärgma juurde hoiukodusse. Jube aeg oli, sest Mõmmik oli üks vähestest kassidest, kes tol perioodil eluga katsumusest välja tuli. Vaene loom oli puhta nälgas ja kerge nagu udusulg.

Algselt hästi arg ja niru olekuga kiisu võitis perenaise südame. Eks ta poputas teist ka väheke rohkem, sest tänavakõuts vajas seda sel momendil kõige enam. Mõmmiku söögiisul polnud otsa ega äärt ning temast sirguski ilvesemõõtu kass.

Aasta lõpul kärssas mu taas tolmuimeja sisse ning läksin ühte kauplusesse uut soetama. Kassas nagu pahatihti minuga ikka juhtub, kiskus jutt loomade peale. Korraga küsis Pilvi kas mul kasse ka on? Tema pakuks ühele head kodu. 

"No muidugi on mul momendil hunnikus kasse! Kohe nii palju kui ei kunagi varem ja kohe igat masti ja värvi ja sugu ja vanust!"

Ülejäänu on juba ajalugu - Mõmmik leidis armastava kodu ja esmakordselt oma elu jooksul pidas jõulupühi Mustamäe soojas toas päris pere seltsis. Seitse kuud ootamist tasus end täiega ära! 

Nii palju veel teadmiseks, et Katrin Gaveri 27 kassist on päriskodus 6 ja ka bussijaama hüljatud kiisu leidis teisel katsel selle päris oma inimese üles. Gängi Lääne-Virukad tegid Erko Elmiku eestvedamisel aasta lõpus ülivägeva spurdi ja TNR käigus algse plaani kohaselt vabadusse tagasilastavad kassid leidsid enamuses samuti kodud. Ühtekokku oli neid kolmekümne ringis. Kahjuks tuli koos nendega ka parvo-viirus sisse, aga kaotasime vaid kolm hinge. Eks neid koeri-kasse oli veelgi, kes koju said, aga neist kirjutan siis, kui uued omanikud värsked fotod saadavad. Hip-hip-hurraa ja katame aga taas lauad!