Majarahvas toitid teda ja nii ta vaeseke seal ootas ja ootas. Täna hakkas samas majas elav proua vaesele hingele abi otsima.
"Kas te saaksite ta siit ära viia?", päris ta.
"Ei saa, sest ei mahu meile enam. See on aus vastus."
"Aga mida me siis teeme? Siin on paljudel koerad ja mõned inimesed panevad juba pahaks, et ta neil sabas käib.""Aga tehke pildid ja saatke mulle. Hakkame kuulutama. Kindlasti lasi ilutulestiku tõttu jalga. Neid koeri on praegu kümnete kaupa liikvel. Kas te talle süüa saate anda?"
"Ikka saan. Ma olen ka koerainimene ja nii-nii kahju on temast. Ju ta on kuskilt lähedalt pärit. Äkki Laulasmaalt või äärmisel juhul Keilast? Või hoopis Paldiskist?"
"Ei pruugi. Sel nädalal saime ühe Jälgimäelt plehku pannud tüübi kätte Tabasalust. Augustis saime aga Tallinnast aastavahetusel jooksu pannud koera siitsamast kätte."
"Uskumatu!"
"Aga ma tulen ikka ise läbi ja teen pildid. Saab asja kiiremini liikuma."
"Väga tore, jään ootama."
Ma ei tea mitmendal katsel õnnestus ka rihm ümber kaela saada. Autosse tuli kõrgejalgne iludus juba täitsa taltsalt ja viskas kohe magama.
Loomade Kiirabi Kliinikus kiibi kontrollimine tulemust ei andnud ja sestap sai ta ka koju taritud. Laste õuemaja kasvandikud viisime tuppa ja esilagu on ta sunnitud seal jahedas siis oma pererahvast ootama. Pole hullu, õues on praegu soe ja siin on kindlalt parem, kui kuskil lageda taeva all teistel jalus.
Muretseda pole vaja, sest esimene stress on juba möödas ning enam ta eriti ei haugu ka. Kõht on tal samuti täis ja kohe pärast selle kirjatüki lõpetamist lähen talle viivuks veel seltsiks. Küll aga olen ma väga tänulik kõikidele selle loo jagajatele. Kui keegi tunneb oma kutsa ära, siis kätte saab minu käest - 53 230 230 või heiki@loomakaitse.eu
Mina tänan ja nüüd jagage kut hullud!
NB! Facebooki konto omanikud saavad rohkem pilte näha sellel lingil klikates.
