Koerahülgaja Sergei Saal: „Mina pole süüdi! Viisin koera metsa sellepärast, et naine ei hoolitsenud ta eest!“

Eilne päev möödus paljudele Loomakaitse Liidu vabatahtlikele ja teistelegi koerasõpradele Jägala joa kandis. Kas kõik läksid ühtäkki kollektiivselt hulluks või võeti ette ühismatk loodusesse? Ei-ei, kaugeltki mitte ja tegelikult otsiti hoopis sinna jäetud taksilaadset koerakest. Kodukootud päästeopp lõpetati kella poole ühe paiku öösel. Koera paraku ei leitudki.

Hommikul kogunesime taas joa lähistel asuvas autoparklas, sest väidetavalt oli koer just sinna jäetud. Esialgsed otsingud tulemusi ei andnud. Lõpuks tulid kohale ka viie aastase Terri omanikud Jelena ja Sergei Saal. Tulevased ekskaasad tulid eraldi autodega ja oli esmapilgust selge, et heast läbisaamisest ei saanud nende vahel juttugi olla.

Jelenal oli autos ka viis päeva ripakil olnud koerake. Meeste seltskond talle ei passinud üldse ja kui lähenesin, siis reageeris ta sellele urinaga. Kätte kinni ta siiski ei hüpanud ja aralt-aralt nihkus minu poole, et pai saada. Vaene loom! Mõistagi oli ta hirmul ja segaduses, sest viis päeva võhivõõras kohas tegid oma.

Jelena nuttis ja sellest ei saanudki aru kas õnnest või kurbusest. Oma mehe peale oli ta vihane ja lahutus olevat nüüd küll kindlamast kindel:

„Ta on ikka eriline jõhkrad! Viis koera metsa enne uut aastat, 31.destsembril! Kes küll niimoodi käitub?“, rääkis naine pisaraid tagasi hoides.

Sergeid oli targem eemal hoida ja vestlesime tema auto juures, parkla serval.

„Miks sa siis sellist siga panid ja koera metsa viskasid?“, hakkasin ääri-veeri pärima.

„Mul on sellest koerast kõrini! See on loll koer! Situb hommikuks esikusse ja kogu aeg haugub! Magada ei saa. Naabrid ka kaebavad.Tol päeval ta ei lasknud naabriperet kojugi ja haukus nende tee peal! Lapsed kartsid! Kurat! Mina pean siis seletama ja vabandama!“, seletas ta kätega vehkides. 

„Looma metsa ikka ei tohi viia ju!“

„Mu käsi ei tõusnud teda tapma. Sellepärast viisingi metsa!“

„Aga miks ma meile vale koha ütlesid? Paljud inimesed raiskasid kaks päeva võõras kohas teie koera otsides?“

„Ma ei tahtnud, et ta leitakse ja taas koju tuuakse.“

„Kuule mees, see on ikka sigadus, koer metsa surema viia!“

„Nüüd olen siis mina süüdi! Koer on steriliseerimata ja naine ei tee midagi, kuigi lubas. Kodus olev kutsikas on ka eelmisest jooksuajast! See on õnneks normaalne koer ja saab jutust natuke aru. Tema vastu pole mul midagi ja ta võib jääda!“

„Minu arust pole sul üldse loomi vaja, kui sa nendega nii käitud!“

„Ma pole julm mees. Enne elasin Riisipere kandis ja meil olid alati loomad – sead, kass, lambad, aga sellist jama ei juhtunud kunagi.“

Siis sekkus kõnelusse Jelena:

„Ärge kuulake teda! Ta valetab ja püüab asju ilustada. Ta püüab mulle kätte maksta, sest tahan lahutust! Sellepärast ta nii tegigi, et ma haiget saaksin!“

Tõmbame otsad kokku, sest lahutavate kaasade erimeelsustest võiks kokku kirjutada terve paksu raamatu. Lühidalt öeldes ajas Sergeid närvi see, et Jelena 31.detsembril kodust leelet tõmbas ja ta viis koera keskpäeval Kodasoo teeristi ning viskas autost välja. Koer tatsas ilmselt põllutagusesse hoonesse ja redutas, kuni täna perenaine ta leidis. Perepea avaldas loomakaitse tegelaste ja politsei kartuses alles täna koera asupaiga. Muidu me poleks ilmselt vaesekest leidnudki, sest see koht on Jägala joast ikka jupp maad eemal.

Tegin perele ettepaneku, millest nad loobuda ei saanud – Terri loovutati Eestimaa Loomakaitse Liidule, läbis täna põhjaliku arstliku ülevaatuse Loomade Kiirabi Kliinikus, sai sise- ja välisparasiitide tõrje, kiibi naha vahele ja passi ka. Mõne aja pärast on vaktsineerimine ja kolme nädala pärast ka steriliseerimine. Arstiajad on kinni pandud ja liidu annetusi sellele ei kulu, sest pere tasub ise arved. 

Hoiukodu lepinguga asub Terri elama Jelena ema juurde, kes koerakest lausa jumaldab. Muide, see tunne on neil koeraga vastastikune. Alles pärast lahutust ja lahku kolimist, saab Terri kolida Jelena juurde. Kuna koeral ühtki vigastust peale hingetrauma polnud ja pereisa tegi koostööd, siis esialgu me politsei poole ei pöördu. Küll me paneme avalduse aga kindlasti teele siis, kui Sergei peaks tahtma Territ endale või tõstab käe nende koju jäänud ühe aastase koera Maša vastu.

Paljud ihkavad kindlasti verd ja oleks soovinud mehe kohtu ette tarimist. Mina pole nii kuri, sest koer oli täitsa vinks-vonks. Lisaks on ametlik asjaajamine siin riigis üsna mõttetu ajaraisk, kuna teole vastavat karistust nagunii ei tule. Hea kui üleüldse uurima hakatakse! 

"Ära jama Heiks! Koera oleks vähemalt ikka pidanud ära võtma!", nõuavad nii mõnedki.

Mina nii ei arva ja olen seda meelt, et loomal on ikka kõikse parem tuttavate inimeste juures. Praegusel juhul on see tagatud. Lisaks pole meil kohta kuhu neid kõiki panna. Momendil on liidu hoole all oma viiskümmend elukat ja juba järgmisel nädalal hakkan neile kodusid või vähemalt hoiukodusid otsima, sest rohkem lihtsalt ei mahu! Ja vat siis ma ootangi, et te kõik agaralt kaasa lööte ja nad eneste juurde võtate. Seejärel saan ma juba kurjemat onu mängima hakata! Tegelikult oli see kompromiss olulise tähendusega veel seetõttu, et muidu me poleks Sergeid äkki rääkima saanudki ning Terri oleks ka praegusel momendil võõras külmas küünis ......

Minu jaoks on see teema lõppenud – koer on päästetud, saanud vajaliku arstiabi ning edasine eluke peaks Terril olema turvalisest turvalisem. Ma vähemalt üritasin tagada kõik vajalikud garantiid, mida juriidika võimaldab. Järgmisel nädalal külastan Ülgase külla jäävat Rüütli talu ja viskan pilgu peale ka Mašenkale. Ja ongi nagu kõik!

Tänud kaasaelamast ja eriti suur kummardus nende heade inimeste ja meie vabatahtlike ees, kes ei pidanud paljuks sandi ilma kiuste nädalavahetusel välja tulla ja hüljatud koerakest otsima asusid. Te olete üliägedad ja oleks teiesuguseid inimesi vaid rohkem! Siiralt!