Eile Keila-Joalt ära toodud isane koer on just pealkirjas mainitud nime väärt - suur, kui Koljat, aga hella hingega. Otsib lähedust ja on pesuehtne "vari". Jube tüütu. Vahetevahel lööb niutsumise ka lahti, aga see on igati mõistetav, sest eks ta tahab ju päris oma koju tagasi minna.
Ei saanud ma teda õue jätta ja tarisin tuppa. Pole mul eales ükski loom kuskil aianurgas omaette virelenud, sest nad tahavad ju ikka inimese juures olla. Sellepärast ma hobust ega lehma ei võtagi - nad ei mahu tuppa ega voodisse!
Öö möödus suhteliselt rahulikult. Hommikul oli aga Aadu tõsiselt häiritud uuest majanaabrist ning näitas kõikse aeg hambaid. Siis tuli nende vahel seista. Sama reegel kehtis ka voodis lamades. Muidu Aadu va raip läks kallale. Siis ma ikka tõrelesin temaga:
"Aadu, oled sa vanadusest seniilseks läinud või? Teine on sinust 56,4 korda suurem! Me oleme ikka kõik sõbrad siin majas! Vastasel juhul tuleta meelde sõnu - kett, kuut, varjupaik, näru toit ...."
Täna võin öelda, et Koljat on päris kindlalt kodune koer, sest tunneb toas end ülihästi. Esimese asjana viskas diivanile külili. Ilmselt lubatakse tal ka kodus voodis olla, sest ka seal laiutab ta nagu peremees ennemuiste.
Viisingi ta päeval väliaedikusse tagasi, sest arvasin naiivselt, et äkitselt on koeral seal parem. Valesti arvasin! Nii kui mõned meetrid eemale sain, tõmbas Koljat sellise kiljumise üles nagu teda oleks elusast peast nülitud. Raudselt kuuldi seda lärmi kogu vallas!
"Küll maha rahuneb", arvasin endamisi.
Tühjagi! Laste mängumaja ümber on pooleteistmeetrine aedik. Kohandasime selle koerte platsiks, kui kutsikauputus oli. Kuigi väike kahtlus oli hinges, et ta võib sealt üle hüpata, siis riskisin siiski. Minge pekki! See oli peaaegu ebareaalne vaatepilt - koer läks aediku juurde, seisatas korraks ja siis absoluutselt pingutamata, ülimalt elegantselt, puhthurdalikult sooritas paigalthüppe ning väljas ta oligi! Raudpoltkindlalt oli ta üks esivanematest hurt! Nii ma vähemalt arvan.
See moment oli muidugi juba minul tõsine hirm naha vahel - äkki teeb võõrast kohast ja võõra inimese juurest minekut. Õnneks siiski nii ei läinud ja pärast väiksemat ringi naasis Koljat mu juurde ning tuli taltsalt tuppa. Vedas täiega, muidu oleks saanud ka kena pühapäeva "koerajahti" pidades mööda saata.
Eks ma lähen teen tema ja Taadu-Aaduga varsti ka ühe pikema metsaringi. Ärge sapsige! Hiiglase panen mõistagi rihma otsa esialgu. Aadut aga mitte ja kindlapeale teen ka provokatiivse video "kõiki määruseid täitvatele kaunihingedele" kuidas Valner kuskil karupees koeral vabalt joosta laseb. Kiruge mu tuju heaks!
Vat sellised lood on siis minu, Taadu ja Koljatiga. Vaatamata sellele soovin ma aga siiralt, et omanik võimalikult siva seda kuulutust näeks ja ühendust võtaks. Koeramürakale parem, Taadu-Aadule ja minule samuti.
Kontakt: 53 230 230, heiki@loomakaitse.eu
Eks ma lähen teen tema ja Taadu-Aaduga varsti ka ühe pikema metsaringi. Ärge sapsige! Hiiglase panen mõistagi rihma otsa esialgu. Aadut aga mitte ja kindlapeale teen ka provokatiivse video "kõiki määruseid täitvatele kaunihingedele" kuidas Valner kuskil karupees koeral vabalt joosta laseb. Kiruge mu tuju heaks!
Vat sellised lood on siis minu, Taadu ja Koljatiga. Vaatamata sellele soovin ma aga siiralt, et omanik võimalikult siva seda kuulutust näeks ja ühendust võtaks. Koeramürakale parem, Taadu-Aadule ja minule samuti.
Kontakt: 53 230 230, heiki@loomakaitse.eu
