Oru põhjas on ka ilus väike järveke. Minu jaoks vann, kus päevamustus ja higi maha saada. Roni aga sisse, sulista ja aja vett üle ääre just nii palju kui tahad.
Ärge nüüd pragama kukkuge - mul loodusele mittekahjulikud kitsepiimast pesuvahendid. Spetsiaalselt ostsin - koori end aga paljaks, seebita sisse ja ujudes loputa maha. Sooja ilmaga väga hää lahendus ja eks näis, mis sügisel saab?
Loomapäästegängi Lõuna-Eesti naiskad võtsid mind väga soojalt vastu. Kirglikud, kuumad ja hoolivad. Voodis, pidasin ma silmas, sest ega mujale me väga jõudnudki.
Vivika, Lenel, Katre, Berit, Signe ja Annika, olge te tänatud, et halli pead silitasite - võrratu, lausa senise elu erutavaim kogemus, mille kõrval kõik eelmised tunduvad rutiinse sotsiaaltööna.
Sellega kaasneb aga ka teatav kurbus, sest nüüd kui latt on nii kõrgele aetud, siis edasine "nahistamine" on absoluutselt mõttetu - keegi ei küündi enam ligilähedalegi.
Sestap võtsin vastu radikaalse otsuse - kastratsioon. Pean korraks puhkuse katkestama, et üks ühingu väike sisejama korda ajada ja seetõttu põrutan teisipäeval päälinna. Sõle loomakliiniku tibid lubasid siis eelisjärjekorras ära teha. Saab lõpuks ka see mure lahendatud.
Ai pagan! Postitus ju avalik ning piigadel mehed puha olemas. Küll te välja keerutate ja ajage neile mingit jama. Näiteks seda, et päästate koos Valneriga loomi või miskit muud sama arulagedat. Küll nad usuvad. Teised ju usuvad!
Aidaa Lõuna-Eesti! Võrratult ilusaid kohti ja toredaid inimesi trehvasin sel teel! Mingu teil kõigil hästi!
