Marta otsingud kestsid palju-palju kauem, aga lõpuks on ka tema kodus õnnelikult tagasi ning naudib suve oma isiklikus minikuningriigis omanike kiiva pilgu all. Eks ta ajas paljudele mure südamesse ja antud juhul kasutan juhust ning tänan kõiki häid inimesi, kes tema otsingutes kaasa lõid.
"Ma ei taha sinuga rääkida! Sa küüditasid mu koerad varjupaika! Nüüd ei tea keegi mis neist sai? Oleks võinud veel mõned jätta! Ma olen harjunud, et keegi maja ees ketis haugub! Nagunii võtan uue!"
"Ära võta koera ketti ja ära tigetse - ise ärisid oma koerad maha ning vaata parem peeglisse. Tegelikult on lugu aga vastupidi ja mina tean täpselt kus ja kuidas nad elavad, mida sina aga küll öelda ei saa!
Kus su eelmised koerad on, keda sa laiali jagasid? On nad elus, surnud või äriti vaheltkasuga Soome edasi? Ise oled vastutustundetu, kes niimoodi loomi paremale-vasemale viinaputli eest loobib! Sind ei huvitagi, mis neist sai - üks läks kellegi juurde Põlvasse, teine Võrru ja kolmandat ei mäletagi`kuhu! Mis jutt see selline on?"
Tülli me ei läinud ja lõpuks surusime kätki. Taat oli tütarde abiga sinna jäetud kutsale vaktsiinid-ussirohud ää teinud nagu kokku sai lepitud. Ka üritasid nad ise karvikut pügada, aga ega see õige asi nüüd küll polnud, sest ära said lõigatud vaid "pusad". Pakkusin abi, et lähme teeme kliinikus korda, aga lubasid ise minna.
"36 kilo! Ma ootasin, et kaal jääb ikka alla kolmekümne, aga see tulemus ületab igasugused ootused-lootused! Tema eest on suurepäraselt hoolt kantud ja ta on megahästi kosunud-taastunud", lõi loomaarst Jürgen Mitt käsi kokku kui täna kliinikus Mõmmit taas üle vaatas. "Ka karvad kasvavad tagasi, aga rohtu on juurde vaja ning raviga tuleb jätkata! Täna on ta hoopis teine koer!"
Hea päästmine ja tänud kõigile, kes selle võimalikuks tegid!
