"Väärtustame Eesti puitu, sest Rootsi katlad on meie puitu väärt!"!

Räägin teile ühe loo, mis juhtus sügaval nõuka-ajal. Tööpuudust polnud ja plaanimajandus oli Jumal, mille vastu eksida ei tohtinud. No ja vedasid Saaremaa veomasinad puidukoormaid Maardu lähistele vastvalminud uude sadamasse. Nädal aega uhasid ja mandrilt toodi autosid juurdegi, sest oma jõudeudega hakkama ei saadud.

Lõpuks oli laev silmini palke täis ja kapten andis käsu:

"Kurss Saaremaale, Roomassaare sadamasse! Kiire-kiire! Autod juba ootavad, et puit vastu võtta ja plaan saab täidetud."

Sihukese valemiga siis tööpuuduse vastu võideldigi. Ajuvaba, aga selline see eluke toona oli. Ka täna voorivad kümed ja kümned masinad sadamasse. Laev ootab ja töö käib.

Väärtustame Eesti puitu! Ikka väärtustame ja rootslased on meie puitu väärt, et seda oma väärt kateldes põletada. Ise me suurt sellest puidust teha ju miskit ei oska. Lollide pärismaalaste värk ja eks targemad ole alati ju juhme aborigeene tillist tõmmanud. Meid see ei häiri - Eesti eest edasi. Metsaga või metsata, aga ainult edasi helgema kommunismi poole!