Üleeile Käravetelt Tallinna Loomade Kiirabi Kliinikusse toodud Riku uuriti põhjalikult läbi ja haiglaravi ta rohkem ei vaja ning taastumine jätkub koduseinte vahel. Koera kõik kondid olid imekombel pärast masina alla jäämist terved, aga lühis on kuskil närvisüsteemis, mis ei lase jäsemeid kontrollida. Eriti omapäi toimetab vasak esikäpp.
Või oli see parem? Ahh vahet pole, igatahes üks neist ei funka kohe üldse. Ülejäänud näitajad, kaasa arvatud süda-kopsud-maks-neerud on nagu täiesti tervel koeral.
Praegu kohe me teda eriuuringutele viia ei saa, sest paar äkilisemat, kriitilisemat ja ajatundlikkumat operatsiooni on ees. Üks neist toimub täna Billy loomakliinikus. Rahadega saime peaaegu hakkama - Riku arve oli 372.31 ja annetusi laekus täpselt 355 eurot ehk nibin-nabin saime kokku. Suur-suur aitäh!
Saadeti meile ka kiri, milles naabrid palusid koera mitte tagasi anda, aga põhipõhjus näis olevat muus kui halbades omanikes. Riku nimelt kondavat ringi, haukuvat ja kaevavat maad üles ning see kõik käib närvidele. Seda koera lausa kardetavat, sest ta võib rünnata. Tavajutt ühesõnaga, et inimese elu on ohus jne bla-bla-bla. Inimeste elude kaitsmisega tegeleb politsei ja meie hinnangul hoolivad omanikud olgu nad siis jotad või mitte, oma lemmikust küll. Lisaks pole meil ka väga hoiukodusid, kuhu oma elutee lõpusirgel olevaid kutsasid lõpmatuseni majutada.
Hooldamisega omanikud aga hakkama ei saa ja Rikut hakkab igapäevaselt ravimas käima gängi vabatahtlik Christina Simson, kes elab seal lähistel. Nädalapäevad tuleb anda arstirohtusid, masserida jäsemeid ning puhastada nahka. Viimane nimelt on seenhaiguse tõttu veidi korpas ja tahab puhastamist. Lisaks on Riku kere kaetud rasvkasvajatega, mida me tema kõrge vanuse, ikkagi 11 aastat, tõttu opereerima ei kipu.
Loodetavasti aitavad koduseinad taastumisele kaasa ja minu süda jäi küll rahule - ülisõbralik ja alandlik koer oli silmnähtavalt rahul, et taas tuttava kasuka peale sirakile sai. See käib ka omanike kohta - Ülle istus põrandale koera juurde ja lubas kogu öö talle seltsiks olla.
Samas külakeses elav Kristiine Pärgma võttis esmalt Triibiku enda juurde kuid õhtul vilistas mind kohale, et kass kohe kliinikusse viia. Triibik nimelt oli väga apaatne ja krambitas ning need hood õhtuhakul aina sagenesid ja pikenesid. Sellest ka taoline erakorraline tegutsemine.
Teate kui paha ja abitu tunne on vaadata krampides vappuvat looma ning Triibik ei hellitanud - ta tõmbles peaaegu kogu tee. Kuradi karm ja kartsin, et elusalt me linna ei jõua. Õnneks eksisin ja Loomade Kiirabi Kliiniku arstid said krambid hetkega maha. Helistasin neile ette ja nad olid kassi tervisliku seisundiga kursis ning säädsid endid valmis. Täpselt nii nagu inimeste puhul see asi käib.
Ilmselt litaka pähe on ta saanud, aga ma pole veel kliinikusse hellanud. Ei helista kohe ka ning viin enne kella kümnese ja kaheteistkümnese patsiendi arstile ja alles siis lähen kiirabisse. Äkki on halvad uudised ja see tõmbaks igasugusele optimismile ja teotahtele juba hommikul kriipsu peale. Hoidke meile pöidlaid-varbaid! Mina tänan!
