Rokil on ka teine operatsioon edukalt seljataga ja kõik läks nii nagu loomaarst Kristo Klaassen planeeris. Lõpptulemuse saavutamine oli aga paras nöök ning kohati oli vaja kasutada lausa toorest jõudu, et luid paika saada. Mõistagi nõudis see "sättimine" tohutut enesevalitsust ja kannatust. Minusuguse närvikavaga inimene poleks sellega eales hakkama saanud.
Esialgne arvamus, et eile sai hullem korda, ei pidanud seega paika. Hommikul võttis Roki mind vastu nagu vana tuttavat korraliku saba liputamisega. Jutustas ja kurtis muudkui oma kurba saatust ja seda kui siiber tal haigemajast on. Kohe täitsa kurb oli ja kahju hakkas. Pai ta siiski enesele teha ei luba(nud) ja nii kui käe sirutan, on sõprus korraks läbi.
Ometigi oleks tal nagu pärast igat hammustamiskatset justkui häbi. Vaatab maha ja püüab lipitseda. Koeraomanikud teavad sellist pilku ja käitumist küll. Hommikul puges ta ka puurist välja, aga vajus kohe maha - käpad ju ei kanna veel.
Seisime ta ümber ja siis oli ta maailma kõige paim kutsa ning polnud hirmugi, et jalast haaraks. Aga selle va käe sirutamisega on tal igatahes küll mingi korralik kamm.
Seisime ta ümber ja siis oli ta maailma kõige paim kutsa ning polnud hirmugi, et jalast haaraks. Aga selle va käe sirutamisega on tal igatahes küll mingi korralik kamm.
Narkoosi ta ei jäänud ega jäänud. Lõpuks tuli doosi tõsta ja siis sain ta juba Billy loomakliinikusse viia. Kes pole seda lugu jälginud, siis mäletatavasti jäi ta öömajale Loomade Kiirabi Kliinikusse ja on seal päris kindlasti kuni pühapäeva õhtuni välja.
Annetuste korjamisega väga hästi ei lähe ja õhtuks laekunud summa jäi viiesaja euro alla. Pole hullu ja nii kaua kui käed-jalad otsas on, saame alati vargile minna. Koju oma inimeste juurde me teda esmaspäevast siiski lasta ei julge. Riskid on liiga suured, sest piltlikult öeldes on need kokku lapitud kohad justkui klaasist. Üks vale hüpe või jooksu pääsemine tõmbab kogu tööle, vaevale ja ehk ka unistusele edasisest elust kriipsu peale. Seega oleme kvalifitseeritud hoiukodu otsingul, sest meie praegused ei kvalifitseeru kuna sealgi on loomad ja see ei sobi meile kõiki asjaolusid arvestades kohe teps mitte.
Vat sellised lood siis. Sel nädalal oli selline tamp peal, et jube. Koju jõudes mõtlesin, et jätan selle raporti kirjutamise homseks, aga see poleks Rokile kaasa elavate loomasõprade suhtes õiglane - te kõik ootate ju uudiseid!
Kiirabi kliinikust lahkudes hakkas päevakangelane hirmsa nutu saatel ärkama. Kurb, aga samas imeline kuidas nad ikka valu taluvad. Inimene on rivist väljas juba siis kui pea väheke rohkem valutab või pind näppu läheb.
Kiirabi kliinikust lahkudes hakkas päevakangelane hirmsa nutu saatel ärkama. Kurb, aga samas imeline kuidas nad ikka valu taluvad. Inimene on rivist väljas juba siis kui pea väheke rohkem valutab või pind näppu läheb.
Hommikul lähen Rokile uuesti külla ja loodetavasti on ta olemine siis juba parem. Seejärel viin Järvevana teel auto alla jäänud Tommi loomaarsti juurde ülevaatusele. Laias laastus paraneb ta hästi, aga kõik pole seal haava juures päris nii nagu olema peab. Seejärel tulen koju, lülitan telefoni välja ja hakkan vedelema. Kuni jõuludeni ma arvan. Jube raske nädal oli ja jube kopp on ees, aga see läheb üle. Ma vähemalt loodan.
Tänud kõikidele kaasaelajatele ja Loomapäästegrupi annetusliinid olid, on ja ilmselt ka jäävad seniks avatuks kuni keegi meie gängist paar miljonit loteriiga võidab.
Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318
Selgitus: "Roki ravi"
Roki päästmist saab toetada ka meie annetustelefonile 900 23 23 (10.-) helistades.
