Arstid tal suurt viga ei leidnud ja küllap oli mitte just esimeses nooruses kutsa lihtsalt väsinud ja eksinud. Võõras koht, lõhnad ja inimesed tekitasid lisastressi. Kindlasti tegid ka liigesed natuke valu, aga pärast rohtude saamist ja puhkamist tuli eluvaim tagasi ning tal ikka andis järel püsida.
Otsisime peremeest ja täna sai lõpuks ometi ka Ellmaa kandis elav vanahärra üles leitud. Koeraomanik Reinu rõõm oli meeletult suur:
"Oi, ma muretsesin. Ta jooksis neli aastat tagasi ka välgu ja paugu pärast kodunt ära. Siis põrutas ta teises suunas. Kuidas ta nüüd küll Turbasse läks? Ma ei osanud sealt otsidagi!
Kolmapäeva õhtul kuulsin müristamist ja läksin kohe, et ta tuppa kutsuda, aga ta oli juba kadunud."
"Kas toome teile koera koju ära?", pakkus meie hädaabi numbrile vastav Katrin Lehtveer.
"Ei ole vaja! Ma olen küll pensionär, aga tulen oma sõbrale ise järele. Kus ta mul on? Panen autole kohe hääled sisse!""Mustamäe tee 44"
"Kus see veel asub?"
"Kas te vene ajal vahest Tallinnasse ka sattusite?"
"Muidugi käisin!"
"Kas te seda endist spetsautobaasi teate?"
"Muidugi tean ja hakkan kohe sõitma. Ärge teie midagi makske, sest see on minu sõber ja tahan ise kõik kulud katta. Olge te tänatud, et mu head sõpra aitasite ja lageda taeva alla ei jätnud!"
Katame lauad ja loodetavasti teeb see tore taasleidmislugu te nädalavahetuse alguse sutsukenegi paremaks. Täna lugemast! Tänan ka neid inimesi, kes aitasid vanahärra ja ta koera taas kokku viia. Kahjuks ei tea ma teie nimesid.
